Olen märganud, et viimastel aegadel olen tähelepandamatult oma blogis primitivistliku muusika eestkostjaks muutunud. Vabast vaimust kantud ning suure entusiasmiga tehtud muusikale kaasakiitjaks hakanud. Eks igaüks, kes käepäraste vahendite või algeliste muusikaasjandustega improviseerinud ning avatud mikriga salvestanud on, mõistab hästi, mida ma silmas pean. Teostanud kasvõi primitiivseimal viisil lindimanipulatsiooni, karjunud mikrisse või riputanud selle aknast välja, plõnninud kidrat arutul moel või mananud lastesüntekatest tavatuid helisid esile jpm. Just, tahan jõuda ühelt poolt kontrollitud, st kindla suunitlusega stuudios produtseeritud muusika ning tagatoas ning põrandal improviseeritud kaose vastanduseni. On ka kolmas võimalus, millest rääkisid Animal Collective´i tüübid Eesti muusikapressile vahetult enne esinemist Tallinnas Lillepaviljonis 3 aastat tagasi - kontrollitud, st rangelt tahtele allutatud improvisatsioon. Näpuviibutus jätsumeeste suunas. Kaalutletud eksperimentalism. Küllap nimetatud lähenemisel loodud muusika võib lõppproduktina ka kõige nauditavama kuulamiskogemuse pakkuda. Samas vabas vormis helide loomine on protsessuaalselt kindlasti huvitavaim. Seal, kus muusikalise protsessi olevikulise hetke primaarsus kaalub tuleviku üles - seal, kus tulevikusuunalise eesmärgituse tõttu omandab olevik kontiiniumi kuju.
Ühe Hollandis resideeruva inglismanni juhitud netileibel Rack And Ruin on keskendunud just seesuguse muusika salvestamisele. Muusika, mis ulatub ebatavalisest rockist ning folgist kuni ebatavalise elektroonikani välja. Muusika, milles on kuulda tavatute instrumentide eristuv kõla. Muusika, millel on sõnulseletamatu eripära juures. See eripära hoiab ülejäänu suhtes distantsi, ning on seetõttu ka vabastava toimega. Muusika, mis annab tänapäevasele tooli- ja ekraaniorjale vabadustunde, on igati kuulamist väärt.
Robby Massey alias dessktop on ere näide nii kontrollist kui kontrollikaotusest. Õieti ihalus kaotada neid ning taas tagasi võita. Muutuda süsteemis nähtamatuks ning siis taas keskmesse tõusta. Luua ning nihestada harmooniat vastavalt oma suvale. Näidata kätte, et harmoonia tekitamise ning purustamise piir võib õhkõrn olla. Nagu vaimuhaige tõmblemised kadunud hingerahu pärast. dessktop`i esimene ilmumine polnud ehk kõige veenvam (selsey bill EP), aga järgmine - kirpi EP - demonstreeris 21 aastase jänki helilist kombineerimisoskust. Tema võimekust muuta loodushelid, pottidel ning pannidel trummeldamine, vokaal ning ülejäänud helid üheks orgaaniliseks tervikuks. Tekitades seda tervikut lisaks eelpoolmainitud pottidele-pannidele ning loodussalvestustele ka indiaani flöödi, indiaani basstrummi, ksülofon`i, vokaali, Casio sünteka, meloodika, akustilise kitarri ning lasteakordioniga.
galleon quilt on väga konkreetne album. 10 lugu- kokku 26 minutit. Hülgab eelmise albumi orgaanilise üldmulje. Muusika keerleb rohkem vokaali ümber ning meeleolu on rõhutatult sünge - tumedakõlalised torkivad-taguvad klaveriakordid ning sündivood, teravad mürapursked, kummituslikud rütmiliinid. Nagu Robby kord mainis, oli ta tundide jooksul mänginud erinevatel pillidel, et "avastada" uusi motiive. Just traditsioonilisema laulukirjutamise taotlust on tunda sellel albumil. Mitte traditsioonilist, vaid just traditsioonilisemat taotlust, kuivõrd stiililiselt domineerivad albumil tumefolgi (selles võib kuulda isegi keskaegseid ning paganlikke motiive!), dark wave`i, neoklassitsismi ning modernse klassika mõjud kõrvuti varasematelt albumitelt nii tavalise elektroakustilise (salvestus)metoodikaga. Suurepärasus ühesõnaga!
8.8
Kuula albumit siit
