Mulle meeldib tantsuvõnkega rokk. A` kellele ei meeldiks? Kes on indie`t armastanud, see lihtsalt ei saa sellest mööda vaadata. Tänapäevastest asjadest on täitsa sümpaatsed The Rapture, LCD Soundsystem ning !!!. Kuigi jah, samas olen vist üks vähestest, kes The Klaxons`i põlgab – odavad meloodiad ning halvas mõttes demoliku produktsiooniga asi. Igatahes aasta tagasi tundus see nii. Sümpaatset tantsurokki tean peaasjalikult 80ndatest ning 90ndate algusest – A Certain Ratio, PiL, New Order, Happy Mondays, Flowered Up. Ei midagi üllatavat – kõik on ju tuntud nimed. Oli rohkem - ning vähemreivilikku rokki. Ka oli põnevaid ristandeid – The Heart Throbs`i debüütalbum Cleopatra Grip (blonde hair indie esteetilisus oli segatud tantsubiitide ning paraja annuse davidlynchiliku müstikaga), The Orchids ning Field Mice (tweepopparid võtsid vahel ette põnevaid retki tantsumaastikele). Loomulikult ka The Fall, kuigi ma ei jaga Mark E Smith´i väiteid nagu ta oleks (ainuisikuliselt) kõigi alt-rokkarite ristiisa. Seda enam, et The Fall`i saundis võib sageli äratuntavalt CAN`i kuulda (Kölni neliku album Soon Over Babaluma (1974) oli üks esimesi Euroopa rokkarite tehtud tantsubiidi/rocki hübriide). Üleüldse on ju tänapäeval nii, et mida enam kronoloogilise skaala paremasse poolde jäävad pundid suvatsevad väita, et nad on selle ja tolle eeskujud, seda kahtlasemad need väited tunduvad. Ja ümberpööratult - veelgi kahtlasem on eeldada, et (uute) põlvkondade silmaring piirdub ainult ühe-kahe pundiga minevikust. Jah, on olemas n-ö protobändid (ka neil on omad muusikalised eeskujud, kuid need pärinevad vanast ning hoopis teistsugusest traditsioonist) tänapäeva popmuusika kontekstis, aga neid on vähe.
Duo Jesper Norda & Åbi Berglund reliisis oma debüütalbumi netileibli 23 Seconds all. Leibli kodukas väidab, et Put Your Jacket On on puhas ilmutus! Iseenesest väga julgustav loosung albumile, eks ole... . Avalugu Joy Of näitabki potentsiaali – glitterball`ist pimestatuna antakse minna. Loo essents põhineb refräänis sissesõitval fantastilistel sündiviiulitel. Albumi 33 minutiline set demonstreerib ennekõike üht kindlat suundumust. On segustatud 80ndad ning 00ndad – post-punkarite monotoonselt taguvad trummimasinasaundid ning neworderlikud bassikäigud, uusromantikute happelised sündipannood, neoreivarite sirgjoonelisus ning electrotonaalsus. Seda illustreerib ilmekalt albumi suurima hitiorientatsiooniga lugu Danger. Ma üldse ei imestaks, kui inimene, kes asjasse süvenemata küsib lugude We Sure Aint Got It Like That ning The Word Most Common In Songs põhjal, et kas The Cure´il on algusaegade loomingu põhine unreleased tracks kogumik ilmunud? Väike nostalgialaks ei tee ka kunagi paha. Potentsiaali poistel on ning ma ei imestaks, kui nad varsti suured tegijad on. Igatahes viimastel aegadel kuuldud omasugustest üks parimaid.
7.7
Kuula albumit siit
