Popmuusikaajaloos ujub nii mõnigi kord välja mõni fantoombänd. Need on pundid, kes on tegutsenud pikka aega, kuid pole tunnustust leidnud ning halvimal juhul on nende kohta väga vähe viiteid. Lähiaegadest meenuvad mulle kaks fantoomi Uduselt Albionilt. Blackpool`ist pärit The Hirundu, kellest on kujunenud minu viimase poole aasta lemmikpunt, ning Londonist pärit Clinker. Hirundut võib pidada fantoombändi sünonüümiks - tegutsetud on aastast 1989, reliisitud üle 20 albumi, ning ainsad viited netis nende kohta pärinevad kahest kohast - lastfm`i ning omaenda pitch and putt kodukalt. Clinker on tegutsenud aastast 1999 ning reliisinud kokku 11 albumit ja EP`d.
Clinker`i ajalugu seostub põhiliselt ühe mehega - Peter Jordan`iga. Clinker ei olnud tema esimene projekt. Muuseas osales ta ka Reg Verney Trio koosseisus aastatel 93-96, millest kümme aastat hiljem kasvas välja Clinker`i tuumik; samaaegselt Clinker`iga alustas ta koos vana kaasvõitleja Marcus Moir`iga projekti Opera Dog, ning kunstilised katsetused koondati Opera Dog Productions`i alla. Esimene Clinker`i album Clinker Schminker pärineb aastast 1999, järgmised kaks aastatest 2000 ning 2002. Tõsi, need albumid ei olnud pikka aega kättesaadavad - tsiteerides Peter Jordanit: "Mu pea oli ideid täis, kuid puudulikud teadmised arvutitest ning heast tarkvarast takistasid muusikat korralikult salvestamast, nii et varajasi salvestusi iseloomustab toores (heli)kvaliteet". Asjad hakkasid muutuma 2002. aastal, kui bändiga liitus jaapanlanna Tomoko Matsumoto, kes hakkas hoolitsema Clinker`i soundcheck`i ning visuaalide eest. Maailm hakkas neist aimu saama pärast seda, kui nad olid avastanud myspace`i ning loonud oma veebilehe 2005. aastal. Pärast seda, kui endisest Reg Verney Trio`st oli moodustunud Clinker`i tuumik, hakati otsima väljundit kontsertansamblina. 2007. aasta novembris leidis aset nende esimene gig The Water Rats`is, Kings Cross`is (kohas, kus muuseas oli aset leidnud Bob Dylan`i esimene Suurbritannia kontsert). Tõsi, praeguseks hetkeks on viisikust jäänud järele trio - Jordan, Matsumoto ning Moir (aka Marco Monaco).
Rääkides Clinker`ist tuleb rääkida Peter Jordan`i laulukirjutamistalendi arengust. Algusaegade masinliku technorocki, tweepop´i ning lo-fi suht konarlikust väljundist on arenenud tugevate spacerocki, psühhedeelia ning indie dance`i mõjudega korralik indiepunt. Tõsi, tuleb ka möönda, et hilisematel albumitel võib kuulda varasematelt albumitelt pärinevate lugude uusi versioone.
Clinker`i omanimeline uus album on erinäoline ning vastuoluline. Seda võib võtta ja mitte võtta kui nende 2007. aastal reliisitud albumi When I Grow Up I Wanna Be A Space Cadet jätku. Uue albumi algus kinnitab Peter Jordan`i uusi intensioone, tugevat edetabelipopitaotlust - avalugu Sunnyside Up and Runny on acid pop - drive on sees, helipilti palistavad happelised, sireene-signaale meenutavad sündisaundid, tekitatakse õrn kaoseelement. Am I Good (Am I Evil) üle võiks soft-indiefännid rõõmust tantsu lüüa. See on segu Keane`ist ning 90ndate teise poole The Charlatans`ist. Bulletproof langeb sellesse ajastusse, kus Blur hülgas oma shoegazetaotlused ning hakkas britpoppi luues meinstriimi nihestama. Say Goodbye võib tekitada piinlikkust, aga suudan endas vastavad tundmused alla suruda ning arvan loo lõppedes, et iseenesest korralik ballaad oli. Iseasi muidugi, et ballaadid ei lähe mulle eriti korda. Ka rõhutasid need 4 minutit pärast seda albumil toimuvat murrangut ning ühtlasi eelmise albumi jätku. Kõik järgnev on puhas kuld. Loo What You Done kohta võib leida seoseid britpopiga. Peter`i ülbe laulumaneer ning tantsurütmid tuletavad mulle meelde ühe esimese post-britpoppääsukese Campaq Velocet`i albumit Bon Chic Bon Genre aastast 1999. Seda veidrat, kuid meeliülendavat segu Oasis`est, indie dance`ist ning space rock`ist. Slimeball näitab Clinker`it täiesti uuest perspektiivist - kajakaikumistesse langev vokaal, võimsad kidrarifid ning electro-sündisaundid loovad lauspsühhedeelse kaose. Overspill Equals Calamities on üks albumi tipphetkedest ning üleüldse üks parimaid lugusid, mida ma indierepertuaarist kuulnud olen - hillitsetud algus areneb autotuunitud vokaali ning süntide ulmeliste keeristega uuele tasemele. Suurepärane näide kompromissitust popist, näide sellest, kuidas harmoonia põimub eksperimentaalsusega - üks intrigeeriva popi skeemidest. High Times on puhtakujuline kosmische musik - kui Teile meeldib Ash Ra (Tempel), Walter Wegmüller, Manuel Göttsching või Acid Mother Temple, siis kindlasti meeldib ka see lugu. Star Hardcore Lady muudab veidi suunda ning seikleb psühhedeelse noise-pop`i aladel. Loo The Sun Is Out Today puhul, kui ma ei teaks, et see on tõepoolest Clinker, siis arvaksin üheksal juhul kümnest, et tegemist on 60ndate undergroundfolkkalkaritega (taamal õrnalt tukslev masinlik rütm võib reeta!). Lihtsalt võimas! Albumi lõpetab What You Done (Reflection) - eelpool kirjeldatud samanimelise loo teine ning veel võimsam versioon.
Albumi lõpuosa ulmas viibides küsisin lõpetuseks Peter`ilt , et miks Clinker ei ole veel kuulsaks saanud - here's lots a reasons why we haven't broken out yet, but hopefully this year is going to be Clinkers year. Ma siiralt loodan sama nende aprillis ilmuvalt albumilt. Eeldused on selleks olemas - isegi suur Alan McGhee on neid kiitnud.
Albumi esimese poole eest 7.3 ning teise eest 9.8. Ümardatult teeb see keskmiseks
8.6
Kuula albumit siit
