Hiljuti, vist Plastic Whore`i loomingut netis taga ajades avastasin myspace`ist kodumaise pundi Momoko Pins´i. Selles, et ma umbes aastakese tegutsenud pundi alles nüüd avastasin, võin küll ainult iseennast süüdistada - tuleb lihtsalt põhjalikumalt mysteeriumi listi saabuvaid kirju lugeda ning rada7-s mütata. Veel suurem oli rõõm, kui avastasin tasuta allalaadimiseks pakutava Secret Part EP.
Plastic Whore`i aka Jarmo Nuutrega seoses ehk niipalju, et viimatinimetatu oli MP trummar, aga hiljem, olles keskendunud oma teistele projektidele, sh Talbot`ile (jaa-jaa, seesamune duo, kes oli Nadja soojendusesinejaks Tallinnas!), lahkus bändist. Bändis on 5 liiget, kes on jätnud Eesti muusikamaastikule jälgi maha - on osaletud või siis jätkuvalt mängitakse nii Köögi, ans Anduri, Honey Power`i, Idol´i, Diskreetse Mango Trio kui Under Marie koosseisus.
Kui järele mõtelda, siis viimati ostsin Eesti albumitest Köögi "Telegrammi" ning Vaiko Eplik & Eliit II. Eks kontserditel olen ka uuemaid punte näinud, aga detailselt täpset ülevaadet tänapäeva Eesti indieskene`st ei oma. Ses mõttes, usun, tuleb teadmatus Secret Part EP kuulamisel kindlasti kasuks, kuivõrd ei teki kodumaiste kaasaegsetega segavat võrdlusmomenti.
Ei hakkagi keerutama selle ümber, et mulle albumi esimene pool meeldib ning teine mitte. 22 minuti sees 6 lugu. Avalugu "Just Before Sunshine" on omamoodi pastoraalne hümn - avangu juhatavad sisse ritsikate sirin, linnulaul ning koera klähvimine. Aovalguses ning kasteheinas kidra tinistamine. Meelierutavad vältevahetused. Orkestreeritud (sündi)saundid. Lugu kannab hästi. Kui mäletate, siis 97. aastal korraldati esimest ning seni viimast korda alternatiivne Eurovisioon (selle võitis tollal kuulsust koguv Theaudience). See lugu sobinuks nagu rusikas silmaauku tollele contest`ile Eesti helgekõlalist poppi demonstreerima. Bestseller Kind on energiapomm - keeran volüümi põhja ning kõrvaklappidesse paiskuvad lauljatari Laura Noodapera jõuline vokaal ning meesvokaali haagid, mis rõhutavad loo äkilisust. Runner-up on küllap nende tuntuim lugu - ETV hommikuprogrammis on seda "laivis" esitletud. Ja minu arvates nende parim lugu (nähtavasti tegijate endi valiku põhjus televisioonis peitus ka selles). Loo headus põhineb eelkõige lauljatari vokaalharmooniatel. Lisaks kelmikalt rõhutatud hõiked toovad tahtmatult meelde Marjusassi vokaatehnilise lähenemise Dreamphish`i legendaarsel Garlic Icecream`il (1997). Rasvased plusspunktid ka 2.20 paiku sisse tulevatele happe-deelsetele sündisaundidele. Kolm viimast lugu vajuvad kahjuks ära. Sihuke üles-alla üles-alla kõikuv pop, lihtsalt oma-aja-täistiksumise muusika. Minu kui kuulaja tähelepanu hajub, ei suuda enam seda trillerdust jälgida. Kandvad meloodiad ning piiritletus puuduvad. Aga see piiritletuse puudumine ei ole piiride ületamine, piiritusse jõudmine, ning selle kaudu ka barjääride murdmine. Murdmaks ajju ning saamaks jäädavalt minu muusikakeskse (ala)teadvuse osaks. Konkreetsel juhul viitab piiritletuse puudumine korrastatuse puudumisele. Kui midagi jääbki meelde, siis on see kramplik püüdlikkus, kantuna ilmselt soovist ühelt poolt head muusikat kirjutada ning teisalt märk albumi näol maha panna. Eriti blameeriv on Colours And Shades, mis sõnalise ning heli poolest meenutab mulle Suede`i ebaõnnestunud A New Morning-nimelist albumit. Kuiv ning igav.
Minu soovitused - muusikat peaks põhjalikumalt struktureerima, kandvaid aktsente rõhutama - selle asemel, et neid harvadel hetkedel demonstreerida ja neist kiiresti eemalduda - ning neid edasi arendama. Ühesõnaga, rohkem pastelsust helikeeles täidaks popilikku suunitlust - retrolikku heakõlalisust, aktiivset-agressiivset popp-psühhoosi, mis nähtavasti saabki olla ainus ideaal seesugusele muusikale, mis stiililiselt on indie, kuid metoodiliselt jääb stampide keskseks. Samas - alati on ka võimalus liikuda lihtsast pop-indie`st väljapoole. Veelkord - potentsiaali viisikul kahtlemata on - kuivõrd mõttekalt nad seda edaspidi realiseerida suudavad, sõltub juba nende analüüsitahtest.
7.4
Kuula albumit siit
