Mis asi on Azeda Booth? Kelle asi on Azeda Booth? Milleks üleüldse on Azeda Booth? Milleks üleüldse peab midagi olemas olema? Paljud subjektid siin maailmas on niikuinii mõttetud, kuna neil puudub veetlev sihitus. Veetlev sihitus saab olla üksnes rafineeritud käitumisjärelm maise elu kaootilisusest ning eesmärgipäratusest. Veetleva sihi omajal on see eesmärk olemas, peegeldada seda kaost ning näidata seda hullust. Nagu paljudel artistidel, on ka Azeda Booth´il see olemas, olles seeläbi ka mõttekas.
Azeda Booth on kolmeliikmeline bänd Calgary`st. Nende algushetkeks loetakse 2004. aastat, kui bändi liidrid Morgan Greenwood ning Jordon Hossack hakkasid keldrikorrusel salvestama sämpleid tulevase EP tarvis. "Mysterious Body" nägi ilmavalgust kaks aastat hiljem. Nende album "In Flesh Tones" (Absolutely Kosher) sai palju kiita Pitchfork´i poolt, kuigi numbriline vaste jutule jäi veidi lahjemaks (7.9). Muljetavaldavaimad väited olid, et "sa leiad end tõeliselt intuitiivsest muusikalisest visioonist haaratud olevat" ning "Azeda Booth on jõudnud jälile, kuidas ühendada omavahel popmuusikaline nakkavus ning ämbientmuusika ebamäärane aura." Oma tipphetkel oli bänd juba viieliikmeline, ent õige pea lahkusid kaks tüüpi teisse ja praeguseks mitte vähemkuulsasse rühmitusse Women.
Albumit "Tubtrek"on vabalt levitatud erinevate kanalite kaudu, muuseas ka Rootsi rohkem-või vähemelektroonilist indie`t väljastava leibli 23 Seconds all. "Tubtrek" sisaldab 8 lugu, millest 4 on uued lood ning ülejäänud on miksid "In Flesh Tones" lugudest. Miksimise alal demonstreerivad tüübid osavat kätt. Mulle väga meeldib Big Fists (secret mommy mix) - elektrohausi närvilist tõmblemist mahendatakse atmosfääriliste ülahoovustega. Või võtame loo In Red (goodhands team mix), mis näitab ilmekalt, miks tüübid ise nimetavad oma muusikat tähtedevaheliseks post-neo-futurecore pop`iks. Hillitsetud algus areneb võimsaks kosmiliseks lainetuseks, ning koos matsakalt peksleva one-beat rütmiga teevad sellest monumentaalse hetke. Ülejäänud kahes, samuti suurepärases miksis on rohkem IDM-rütmistamist kuulda.
Pärislood...Fiji Inn Hearts on 2009. aasta süntpopp. Kerge ning tempokas vokaal, pealiskaudne bassimüdin, sündimäng nupukruttimiste-efektide märgi all. Kokkuvõttes tundub lugu niivõrd kerge, et tahaks sellest kuidagi (füüsiliselt) kinni hoida. Illusioonpop. Neonate kaotab alustuseks jätkuvalt gravitatsiooni, hiljem lisanduvad õndsad harmoonialiinid ning IDM´i nimbus laotub üle kõige, mis hetkel minu vaimusilmas on. Samoan Girls - on`s see lugu kuutõbistele või lihtsalt Kuu jõllitamise lugu igaühele? Õnnis, lendlev, haihtuv, kummitav...tahaks väga näha, kui palju kanadalased selle kõige nimel higi valavad. Kas 99% tööd, 1% annet või siis vastupidi (palun andke andeks minu klišeelikkus)? Ning mismoodi Jordon Hossack noid androgüünseid hääli välja siristab? Seda eriti viimases loos Squall - õigupoolest, kui ei teaks, arvaks, et tegu on naisvokaaliga. Need vokaalharmooniad meenutavad mulle - üllatus, üllatus! - Saksa eurobiit/pop-diivat Sandrat (kelle saundi produtseeris Michael Cretu, teine suurnimi David Brandes`i kõrval tollal samas valdkonnas), keda ma ise umbes 10 aastase tatikana 80ndate lõpus-90ndate alguses valjusti kuulasin, et ka naabrid kuuleksid, kui kõva mees ma olen! Sihuke nostalgiaga segatud kämpelement on siin nii kohane kui üldse veel olla saab! Erinevalt M83, mis kohati läheb kitšilikuks piiripidamatuseks kätte, on selles Azeda Booth´i ülepaisutuses piir sees. Külm tuba minu ümber muutus kohe soojemaks. Super lugu! Ja album on samuti über über.
Kuula albumit siit
9.3
