Asmus Tietchens -- An Der Grenze (1982)

YHR Tapes

• Minimal synth 
• Industrial music 
• Avant-garde 
• Kraut-electro 
• Electronic music 
• Experimental electronica 
• Post-minimalism
• Avant-electronica 
• Experimentalism
• Post-minimalism 

Kuulates Asmus Tietchensi (AT) (snd 1947) 4-loolist taiest tabab mind äraspidine äratundmisrõõm artistist, keda pealtnäha ei huvita miski, mis teda ümbritseda võiks. Muusika on talle Ding an sich, mistõttu söakuse tõttu ka pealkiri eesti keelde tõlgituna tähendab piiril (olemist). Väljend "piiril" võib osutada sellele, et mingi asi oma ressurssides või väliste ressursside ahelas ja interaktsioonis hakkab jõudma lõpule. Aga lõpus on piir, mis paratamatult külgneb millegi muuga -- sealt algab teine, võib-olla ka hoopis teistsugune, eksistents, väärtuste kogum. Piiril seismine võib osutada ka teelahkmel olemiseks -- see on avatud piiri situatsioon, mille kuratlikkus peitub valiku langetamise keerukuses. Alati ei ole võimalik näha valiku langetamise kõiki (kaas)järelmeid ette. Sakslasele ei valmista probleemi maailma heidetus, kuivõrd muusika lunastab nii mõnegi tegematajätmise ja minnalaskmise. Vahet ei ole -- seda 40 minutilist taiest kuulates tundub, et kui AT eksisteeriks üksinda siin ilmas, teeks ta ikka säherdust klaustrofoobset muusikat. Otsiks uusi väljundeid ja väljapääse, samas olles teadlk sellest tohutu potentsiaaliga kodumaisest liikumisest, mida ninetati krautrokiks. Düstoopilisus on sellesse sisse süstitud -- siin saab kuulaja osa säherdustest helipiltidest, milles on avarust vaid sedavõrd, et subjekti hakkaks sugenema näriv meeleheide. Vähem või rohkem seestunud minimalistlikud sünteesid, mis ei anna lootust -- kui, siis üksnes helide eksperimentaalsusesse sukeldudes. Meeleheite valulikkus siiski hakkab tasapisi ümber pöörduma helide delikaatses ilmnemises, helikombinatsioonide veenvuses. Isegi kui AT kasutab esmapilgul juustuseid (analoog)helindeid (nt loo "Konstrukt 2" algusosas), siis see kõik hiljem omandab teistsuguse ilme ja tähenduse, pühitsedes loomuldasa teda loojana. Kuigi AT on käesolevat nimetanud halliks alaks ehk üleminekuteoseks - kuulumata enam eelnevate rohkem ligipääsetavate elektronalbumite hulka, samas veel olemata jõudnud range ja katsetusliku abstraktsuseni (samas sellesuunalisi vihjeid aina esineb, iseäranis loos "Titanic"). 9.0 (8.5-9.5)

Asmus Tietchens -- Musik Aus Der Grauzone (1981)

 

YHR Tapes 

• Avant-electronica 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Musique concrète 
• Experimental electronica 
• EAI 
• Microsound 
• Post-industrial 
• Avant-garde

Algselt kassetil üllitatud 8-looline taies kõlab justkui oleks see monokroomsetest mustvalgetest plokkidest kokku lükatud, loomuldasa valge ja must servapidi segunevad, andes tulemuseks tasahilju võimust võtva halli varjundi. Õige jah, kui albumi pealkiri eesti keelde ümber panna, siis see tähendabki: halltsooni muusika. Teravad elektroonilised impulsid, kuivad resonantsid ning abstraktsed tekstuurid, mis asetsevad kõrvuti või suisa ilma pehmete üleminekuteta. Mõned neist tunduvad külmade ja steriilsetena, teised seevastu on niiskemad ja aeglaselt erodeeruvad. Albumil on hetki, kus on kuulda veevulinat -- vaikset tilkumist ning hillitsetut vulinat, mis ei tekita eriti lootust äratavat värskust, vaid viitab pigem mahajäetud betoonkonstruktsioonile, lekkivale ruumile või aeglaselt lagunevale infrastruktuurile. Justkui püüaks Asmus Tietchens konkreethelidega betooni murendada: tilkade rütmika sulandub loomuldasa üheks modulaarsüntesaatori pulseerimisega. See ei ole sunnitud efekt ega tehniline trikk -- see juhtub justkui iseenesest. Tilkade orgaaniline, korrapärane, korduv muster hakkab resoneeruma sünteetilise pulseeriva signaaliga, kuni need kaks muutuvad üheks hingamiseks. Sel hetkel kaob piir loodusliku ja tehisliku vahel: vesi ja elekter, orgaaniline aeglus ja mehaaniline täpsus sulanduvad üheks hübriidseks rütmiks, mis pulseerib halltsoonis ilma, et kumbki pool teist alla neelaks. Ei oskagi arvata, et kas need elektroonilised krõksud ja impulsid omavad piisavalt raskust ja happelisust, söövitamaks tahket materjali, et seda murendada ja lõhestada; või on see helind pelk orgaanilis-sünteetiline konfiguratsioon, mis muudab muusika elavaks, ilma et see kaotaks oma kuiva, distantseeritud rangust. Mingist hetkest sugenevad helipilti saksofoni kajad taamal, elavdades veelgi kuulamiskogemust. Üldjoontes AT lähenemine jääb siiski formaalseks ja sisuliselt matemaatiliseks. Ta ei kasuta konkreethelisid jutustamiseks nagu klassikaline musique concrète, vaid laseb neil sulanduda oma elektroonilisse arhitektuuri nii, et nad kaotavad oma päritolu ja saavad osaks puhtast helilisest materjalist. Tulemuseks on midagi, mis istub kuskil varase EAI, mikroskoopilise heliloome ja abstraktse eksperimentaalmuusika vahel -- külm, aga mitte surnud; distantsi hoidev, aga siiski kombatav. 8.5 (8.0-8.5)