[Old but important] Etrethn EP (Tavern Eightieth)

By concerning on for listening to music this very purpose is not only related to wholly hedonistic consideration to be enjoyed. Its side task is to discover small music communities and movements within the vast music business circuit, acknowledge them and integrate them into a broader system of the music community. Nowadays, because of the expansive popularity of different virtual social environments (Facebook, Twitter etc) it is not only the task and straining of the music critics anymore.

Maybe you can remember for I had overviewed such a Leeds-based vanguard dream folk musician as Michael Waters aka Model Warships recently, who is known by his uncountable collaborations and side projects and his constructive relationship with certain labels like Tavern Eightieth and BeatIsMurder as well.

One of such cooperations by Waters is Shi Toys with Edward Trethowan (also the British) whose doings are concerned on the likes of Anva, An Insection, and Etrethn (yet obviously misunderstood by myself how to spell it, though). Trethowan`s action with Etrethn can be viewed on the one issue only. However, merely named as EP (of 6 tracks within 29 minutes) it is really worth to pay much attention for it. As the basic processing peak, a fine and calculated interplay between noise, kinds of pulsations and psycho-acoustic ambiences, and throbbing industrial-alike rhythms can be detected here. By my opinion, as a speculative exercise the EP might be divided into two sections, correspondingly, consisting of first five tracks, and the last (and the most extended) one Shackracing.7, which is an omnipotent case of magnificient, epic ambient noise/cadencic space rock/ambient techno monstrum.

Listen to it here

[Artists] Etrethn

Tavern Eightieth
Myspace
Lastfm

[Compilation] Artificios 3 (Sincro)

The Argentinian label/experimental electronic music platform Sincro is back after for a while. It is their third compilation consisting of musicians coming from Argentina, Peru, and Spain (Catalonia). Asolaar, GUM, Ivliss, Juan Dub Silva, Mezzo, and Omar Lavalle are the names up there to get set up with an excellent smorgasboard of industrial/noise-infused repetitive cadences, the abstract abysses of noir-esque soundscapes, microtonal/monotonal manipulations, rough audio processing, and the blaze-framed pavements of pulsating glitchtronics. Although you can hear some similarities with the nihilistic approach of the 70/80`s industrial music, the borealic senseless of Pan Sonic, or the frightening neuroticness of Suicide, it is an universe regulated by its own rules. In fact, while it is an impressive compilation, you shall have to listen to its two precedessors as well.

Listen to it here

d.Forma mecanica de fluidos (Format Noise)

Format Noise is such a kind of label which has not been very keen to issue a lot of music. Thereby some albums having released per a year are really expected for. A lot of (good) artists I have discovered for my great pleasure are often be found from here. No doubt, d.Forma (from the USA) is a pro-sided project as well, with a long tenure yet, having released its first outbursts in the first side of the 00`s.

6 tracks, having their drive through noise-infused industrial and EBM beats. Experimenting with various pace speed changes-effects, on different levels of uncompromising hard beat intenseness, d.structed and nihilistic electronic structures and gloomy neoclassical ambiences behind it do make up a lot of impressions from the start to the very last seconds. The favorites of mine are the starting track Eight, and Mine. In a nutshell, this is the music on the ground of pop periphery while it is enjoyable enough.

Listen to it here

8.7

Unterschwellige Einheit Nachtarbeit (Jamendo)

Prahast pärit punk- ja death metal-muusika taustaga produtsent - kes on üllitanud elektroonilist muusikat eelmise kümnendi keskpaigast saati - on tuntud mitme pseudonüümi poolest. Nime Mähren Techno all korraldab ta laivakte, Port80 viitab tema (tech-)industrial-muusika ihalusele, oma esimese üllitise "My Music" reliisis ta Sivitz`ina ning mahedamad asjad on koondunud Unterschwellige Einheit`i alla.

"Öötöö" on esimene album viimatimainitud nime all. 8 träkki, mille mahedus tuleb atmosfääriliste elementide ja piaanoklimberduste (noorest peast õppis klaverit) kaudu esile. Kuid põhiline iva seisneb industrial techno robotroonika ja atmosfääriliste kihtide üksteisega segunemises või siis üksteise alla vaheldumises. Loomulikult on see veidi üldistatud pilt, kuivõrd kõiksugu elemente on märksa rohkem (gabber`i elemendid sissejuhatavas 06-s, bubblegum-rütmid industriaalsete kraabete vahel, plekised rütmid, lõpulugu viera peegeldub üleüldse läbi ambient drone`i prisma). Miinuspoolelt tuleb mainida mõningast profaansust, mis kumab läbi aeglasematest hetkedest (mittemidagiütlev staatilisus ning kuivus). Kuigi sarnast saundi on varem lademeis (ning paremini) toodetud, tuleb mainida, et väärtuslikud 25 minutit ikkagi.

Kuula albumit siit

7.5

[Artistid] Edgeist

Edgeist
Archive.org
Clinical Archives
Abdicate Cell
Amduscias
Lastfm

Edgeist Assembly EP (Clinical Archives/Edgeist)

Jätkame plaadifirma Clinical Archives`i ning (rütmilise) müramuusika lainel (päevad tagasi tutvustasin duot ddaA). Alates 2006. aastast 5 reliisi üllitanud lyonlase Edgeist`i kontseptsioon sümpatiseerib siinkirjutajale eriti. Mustvalged kaaneümbrised ning analoogne kujunditemaatika - mis varasema(te)ga võrreldes on veidi ümber paigutatud (nentigem, et "koostisosade" arv on samaks jäänud) - loovad usaldustunde. Prantsuse noisenik hoomab suurepäraselt oma kontseptsiooni piire ning sellega külgnevat valgustneelavat (piiri)tsooni. Süngete ning valjult kõrva paiskuvate karkasside masinlikud distorted-rütmid - millest õhkub ämbientset hingust - paiskavad metallipuru näkku ning panevad mustmateeria võnkuma, tekitades ühelt poolt assotsiatsioone brutal death metal`i, vana kooli nihilistliku industrial`i, klassikalise noise`i, industrial techno ning martial music`uga, teisalt ka Pan Sonic`u pauerelektroonilise kontseptualismiga (kurjakuulutav minimalistlik progressioon; träkkide pealkirjad nagu Tesla, Kinetic, Generator kinni(s)tavad seost Soome legendaarse müraduoga). Mõtteid korrapäraselt kanaliseeriv ning puhastav teos. Ning ka ei saa kuidagi jätta märkimata, et Kinetic ja Generator on pesueht killerid - suurepärase strukturaalsuse läbi. Kui Edgeist`i kaasmaalaste Daft Punk`i muusikat nimetati - võib-olla naljatamisi - (uueks) pungiks 13-14 aastat tagasi, siis seda loogikat aluseks võttes võiks tema loomingut lausa progeks nimetada.

Kuula albumit siit

9.4

[Vana ning oluline] Logical Disorder Hypnotism and Gnosis (Xynthetic)

2009. aastal ilmunud 5-looline EP on näide ehedast death disco`st. "Death" osutab millelegi teisele - käesolevas kontekstis valju- ja tumekõlalisuse, ebastatsionaarsuse ja kompromissituse ning uuesti defineerimise kombineeritud mudelile. Katalaani Javier Barrero teos sisaldab ühelt poolt tantsumuusika iseloomujooni, kuid mille karakteristikud teisalt on suunatud tavaettekujutuste vastu käivaks. Teisisõnu kontseptsioon, mis eeldatavalt tantsitava muusikana jääb siiski tinglikuks, disorienteerivat märki sisaldavaks ning seetõttu spekulatiivselt mittetantsitavaks füüsilises mõttes. Üheks võimalikuks mudeliks on Kevin Shields`i (või The Seefeel) ja Autechre`i (või The Orb) kombineerimine - kujutage ette situatsiooni, kus kingapõrnitsemismuusika suurmeister saaks opereerida üksnes intellektuaaltechno elementidega - tõsi küll, ilma strukturaalsete piiranguteta. Tulemuseks oleks raskelt kukkuvate, kokkupuutepunkti otsivate, sügavustest kõmisevate ja kildudeks purunevate rütmidega koloss, millele vastukaaluks kõrgema heliregistri moodustaks eepiline (atmo)sfäärika (kuigi ka barcelonalase unistuslikkus näikse industriaalsetest ulmadest seestunud olevat). Kokkuvõtvalt kuuleme kontseptsiooni, kus dünaamilised helikihid kasvavad loomuldasa üksteisest läbi, kerkides muljetavaldavaks löögirusikaks. Seniseid ettekujutusi murendav meistriteos.

Kuula albumit siit

Buben Summon (45RPM-Records)

Valgevene underground-muusik, raadiosaatejuht ja promootor Vladislav Buben on viimaste aastate jooksul üllitanud hiiglama posu albumeid, olles kaheldamatult üks silmapaistvaimaid ja viljakamaid Creative Commons-artiste üle maailma (label`ite nimistu on aukartustäratav). 7-looline “Summon” peegeldab taaskord valgevenelase tumedamat poolust, kalduvust süüvida puurivatesse industrial-(rütmi)muusika mustritesse, mida ta käesoleval korral segab big beat`i, drum and bass-lagina ning koguni bubblegum techno ja tekno`ga. Ka rave-muusika palavus on piisavalt hea täitmaks üleminekuid. Rütmiülesed struktuurid on minoorselt kammerlikud, sisaldades muuseas sõjamuusika (martial music) süngeid orkestratsioone. Kokkuvõttes on album soliidne, s.t korralikult kihistatud, suunitletult konstrueeritud, kuigi irriteerivat momenti võinuks rohkem olla.

Kuula albumit siit

7.7

[Artistid] Plantae

Plantae
Myspace
Lastfm

Moriarty 2000 (master) (Artishok)

Moriarty on Tauno Maarpuu - plaadifirma Odessa Pop boss, samanimelise üritustesarja vedaja, muusikakriitik ja raadiosaatejuht (saade Areaal). Ning muusik, nagu tagajärele selgub. Albumi tiitel viitab tõigale, et muusika on salvestatud 10 aastat tagasi - piraatprogrammidega ning eksprompt-meetodil (lugege intervjuud temaga Penny Lane`i blogis). Nagu torust tuleb. Ja kuidas veel tuleb! Seda juhtub tegelikult harva, kui mõni Eesti alternatiivansambel (nii elektroonika kui indierock) mul tuju rõõmsaks tõmbab. Milles probleem? Eneseirooniat, haavatavust ning hullust on vähevõitu - kuigi tehakse tõsise näoga muusikat ning arvatakse kõlavat originaalsena, lööb reeglina kurnav eklektilisus ning keskpärasus välja. Muusika, mis võib küll sulle korraks meeldida, kuid mis sinu lemmikute hulka ei hakka eales kuuluma. Sellest annab kaudselt tunnistust ka läbilöögivõimetus piiri taga. Nagu Eesti korvpall - kohaliku finaalseeria põhjal paistab kõik kenasti, ent kui välismaalastega kokku minnakse, saadakse paarikümnepunktiline "pakk" krae vahele. Tore ju, et on seesugused promoüritused nagu Tallinn Music Weekend, kuigi sellest üksi ei piisa. Vaja on kvalitatiivset muutust. Kui mu kuri kriitikanool mõjus kellelegi ebakonstruktiivse või -loodetavasti mitte - suisa ebapatriootlikuna, siis mul on ka konkreetne ettepanek - populariseerida tavapärase indie ja elektroonika asemel rohkem lo-fi -ja dada-muusikat. Esiteks - eesmärk kui omaette. Eestit teataks välismaal veidra muusika enklaavina. Teiseks - kui esimene eesmärk ei peaks teostuma, siis mõjuks vähemalt instrumentaalselt - teistsuguse muusika kogemus mõjutaks indiemuusikat uusi suundi seadma, võib-olla saaksime hiljem "Eesti indie`st" algupärases tähenduses rääkida. Eneseirooniat on Eesti muusikas õnneks leidunud. Esimesena meenub Onu Bella - proge-ja punkmees, kes manipuleeris 90ndate esimesel poolel massidega ning suutis paljastada nii mõnegi kohaliku muusikakriitiku väikluse (muideks, eelmisel nädalal juhtusin Põlvasse sattuma ning kuulsin Marta Raadiost Onu Bella saadet Vox Humana, kus ta regulaarselt tutvustab mõnd olulist artisti. Tookord tutvustas ta Liverpool`i post-punk/indie-legendit Echo & The Bunnymen`i. Kella 1 ajal päeval! Respekt.). Samuti meenub Villem Valme-Lauri Sommer´i projekt Tuljak 90ndatest, samuti sellega (osaliselt) seotud projekt NE! ning tänapäevast EDASI ja Kreatiivmootor (ja-jah, rohkem filosoofe muusikasse!). Mulle ennekõike sümpatiseerib Moriarty spartalik (samas mitte lihtlabane) kõla. Lihtne ses mõttes, et elementidele antakse adekvaatne väljund ja kindel liikumine, mis ühtib veidral kombel kuulaja ootustega. Samuti kõlaline lihtsus-strukturaalsus minimalistliku muusika tähenduses. Omamoodi süüdimatus. "Avastasin" hiljem ka plaadiümbrise, mis illustreerib "2000" vägagi ilmekalt. Mis iganes, aga eputamine ning targutamine on sellest helikandjast kaarega mööda läinud. Motoorsed rütmid, puurivad-õõvastavad industrial-bassijurakad, "ebakorrektsed" saundid. Kraut-techno (Roller). Dada-element sugeneb jägmisesse loosse Rubber Size. Prosto tak (slow) lisab sellele kulminatsiooni - kõik need pitch-heliefektid meenutavad aega, kui sai ise ka lihtsate magnetofonide (play- ja edasi-tagasikerimisnuppudega) ning lintidega eksperimenteeritud, nii et tükid järel! Lugudes on progressiooni, mis hoiab põnevust algusest lõpuni üleval. Algus- ja lõputräkk on lühikesed, teineteisest ja ülejäänust erinevad, kuid täidavad eksplitsiitselt oma rolli (ootamatuse efekt). Kaheldamatult värskendav asi Eesti kontekstis, mis ärgitab lootusi, et äkki leiab see üllitis kunagi endale järje. NB! Tauno Maarpuud isiklikult ei tunne ega oma temaga mingeid kontakte. 

Kuula albumit siit ja siit

9.0

Bashed Nursling Every Sunday Morning Kills Us (Enough Records)

Eile arvustatud ning maksimumpunktid saanud Boston`i duo Magic Man pakkus hulgi ekstaatilisi hetki, kuivõrd sugereerivad harmoonia/meloodiaelemendid olid ühte köidetud ning teravaks tipuks suunatud. Popmuusika ülesanne ei olegi midagi peegeldada - selle ülesanne on kuulajas võimalikult palju serotoniini kupli alla pumbata, temas õnnetunnet tekitada. Olla kõigest neurokeemiliseks instrumendiks. Vastuvõtja nõjatub vastu toolituge ning jääb ootama, muusikat ning omi mõtteid vaatama. Kui mõtted ei liigu ning tuju langeb, siis helide kombinatsioonid on ebaõnnestunud - lihtne ja efektiivne indikaator annab asjale reeglina kiire hinnangu. Müramuusikal on sotsiaalselt seevastu täita teistsugune roll - ebaharilikust formaadist tulenevalt - kõikidest (sotsiaalsetest) tsentritest eemal - paistab see igal juhul silma ning võidab tähelepanu ka siis, kui see hiljem võrdluses teiste samasugustega peaks esteetiliselt tähelepanu mitte väärima. Helide intensiivsusse, üleminemisse ja üksteisest läbikasvamisse on veetlevalt kurioosne element sisse kätketud. Küllap see on seotud inimese tavapärase konditsiooniga, inimolendi iskliku ja sotsiaalse hulluse projitseerimise-selle tagasisidestamise funktsiooniga, toimides seeläbi omamoodi maandajana. (Heast) müramuusikast tulenev ekstaas sunnib kuulajat kainusele - s.t kaose pealtvaatamise kaudu.

Ungarlane Ashtif on teinud muusikat 4 aastat ning üllitanud 2 albumit. Oma ametlikul kodulehel väidab ta muuseas, et Bashed Nursling on müra, mis on sihitud igasuguse kunsti vastu. 2008. aastal ilmus Eating Thorax, mis ristas industriaalmüra ning tantsurütme. Korralik 5-looline üllitis, mille muutis eriti huvitavaks lugu nimega A Bowl Of Poisoned Muffinz.

"Every Sunday Morning Kills Us" laksab samamoodi nagu debüüdikal, kuigi kestvust on juurde tulnud pluss erandid. Tõsti, neid on üpris palju. Näituseks nimilugu, mis segab omavahel tihket müratärinat ja drum and bass-rütme ning loos I Am Chaos omandab rütmitihedus gabber-muusika gabariidid. Decaying Mental Theories paiskab välja halli ja pruuni segust saasta -12 intensiivset minutit üles-alla võimendamist. Ejaculation Of Zepar on madjari võimalik et rõhutatuima rütmijoonisega lugu üleüldse. Dawn Is Coming (remastered) - lubab oletada, et mõnel Banshed Nursling`i tulevikualbumil võib nõelateravik liikuda hoopis reivimuusika peale. Tegelikult madjar segab hoolikalt jälgi - lõpetav Last Five Pulse demonstreerib Ashtif`i hillitsetud poolust, mis on üles ehitatud üksiku elektrikitarri ning efektiploki koosmängule. Tulemuseks on eemaldumine rhythm industrial- kõlekojast ning liikumine kitarrieksperimentalism/eksperimentaalroki manu. Nagu Weekend Guitar Trio oleks üllitise lõpuossa ära eksinud.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Bashed Nursling

Bashed Nursling
Bashed Nursling
Lastfm