[Artistid] Pretty Lights

Pretty Lights
Myspace
Lastfm
Wikipedia

[Vana ning oluline] Orange Crush The Fields (Archaic Horizon)

Kuigi kolmekümnene Norra muusik Karl Endreson alias Orange Crush on arvatavasti enim tähelepanu ja kuulsust pälvinud tänu 2008. aastal ilmunud splitalbumile "Untitled" (Awkward Silence Recordings) koos IDM/indietronica suurkujuga Manual, väärivad tegelikkuses samavõrd tähelepanu ka tema personaalsed "The Fields" ning "Autumn Reflections" (2009, Archaic Horizon).

Debüütalbum "The Fields" on meistriteos. Kui keegi peaks siinkirjutajalt kunagi küsima mõne helikandja järele, kus kõlab balansseeritult downtempo, post-rock, shoegaze, IDM, dream pop, siis kindlasti turgataks see 2006. aasta lõpus reliisitu esimesena pähe. Ideaalilähedane tasakaal ei sumbu seejuures ei muzak`i pealiskaudsusse ega ka new age`ilikesse õõnsatesse žestidesse. Neid 13 lugu kuulates kangastub silme ette (vara)sügisene lehtede langemise aeg, värvi- ja lõhnaküllasus, sooja ja külma õhu segunemisest eenduv värskendav hingus. Millegi kadumise fetišeerimine, keskendumine millegagi hüvastijätmisele. Emotiivsed ning emotsionaalsed helikihid loovad muljetavaldavalt muljetavardava melanhoolse ja ülendava kangastuse.

Kuula albumit siit

[Artistid] edPorth

edPorth
Myspace
Lastfm

edPorth Saying vamos and thinking let's go (Inglorious Ocean)

“Kõik kaunikõlalise eksperimentaalmuusika teed viivad Rooma” - tuntud ütluse parafraseering peab antud juhul kenasti paika. Patrizio Piastra elik edPorth pakub debüütalbumil “Saying vamos and thinking let's go” imetabaseid hetki. Kuidas saaks kujutluspilti tema muusikast puust ja punasest visandada? Kui sobrada mälestustes ning manada esile Seefeel`i düstoopsest kookonist puutumata lood, siis saaks juba rääkida poolest tõest (ning natuke peale). Veelgi parema tulemuse annab võrdlus mùm`i kahe esimese albumiga, kuigi itaallane hoiab islandlastega võrreldes mitmekesisemat profiili. Näiteks nimilugu ilmestab seda - sulnite harmooniakihtidega IDM/indietronica/post-rock/glitch-ambient. Meeting at the utility pole jätkub samuti Briti legendansambli radadel - tõsi, seekord tonaalsus abstraheerub, omandades tumedamad varjundid. Seda küll ainult kõrgemates heliregistrites, kuivõrd rütmi eest hoolitsev sündibiit läheneb häbenematult new wave/new romantic-ansamblite omale. 101 protsenti elektrooniliste vahenditega tehtav post-rock-metoodikale allutatud muusika. Selles osas on siiski paar erandit. Eighteen degrees below the horizon kasutab kitarre, kõmisevat bassi ja massiivseid viiuleid, ning Kreuzberg and the sun ristab glitch-biite ning külmavärinaid esilekutsuvaid kitarrikäike-üleminekuid. Ka ingellikel vokaalhõllandustel on albumil oluline roll etendada. Ilmekalt eristub vokaali osakaal loos Kadievka. Your sand algab nu-jazz`i ning Balkani rütme ristava sissejuhatusega, et seejärel glitch-võrkudesse ning scratch-efektidesse takerduda. Varieeruvusele vaatamata tundub kõik ümberringi hanguvat. Lõpetav Long Exposure pakub avarakõlalisi orkestratsioone, mis on samuti tipphetked käesoleval albumil.

Eepiline, kussutav, meisterlik, unistuslik, ajatu. Jätkake siit ise. Kuid kuulake ka mùm`i, Seefeel`i, Echelon Effect`i, Monokle`it, orange crush`i ning Apenniini kaasvõitlejaid port-royal`i ja The Japanese Gum`i. Samuti ka Patrizio Piastra leiblikaaslasi.

Kuula albumit siit

9.6

Garden On A Trampoline Life Of The Mind (CLLCT/Grey Noise Media)

Põhja-Ameerika keskse DIY-keskkonna Collective Family (CLLCT) üks vapiloome James Eric (JE) otsustas eelmisel aastal hüljata trubaduuri rolli ning hakata viljelema instrumentaalset ning eelnevast eksperimentaalsemat rida. Kõigepealt pani ta kokku mahuka parimatest-parima albumi “We Got This Far - Best Of James Eric” ning valis uuele projektile täht-tähelt raputava nime. Senine peamiselt siledakõlaline singer-songwriter`lus paisati kohe põrmu G.O.A.T`i esimesel (omanimelisel) albumil. Seesugune käitumine taolises situatsioonis ei tundugi veider olevat, kuna artist tahab tõmmata selge veelahkme kahe projekti, mineviku ja tuleviku vahele. 31-aastane Chicago moosekant mängib erinevate žanritega. Domineerivad elektrooniline pop ning downtempo, millele pakuvad väheke vaheldust post-rock ning ambient. Pluss näputäis sound collage`i. Neil hetkil, kui helipilt ei ole turmlev, on see lihtsalt õõtsuv meeleolumuusika, et mitte öelda muzak. Meeldiv chillout-muusika. DIY-rohmakus annab albumile loomulikku veetlust juurde.

Tõsi, uue aasta-aastakümne saabudes ei suutnud JE enam pidada oma lubadust - hoiduda lüürikast. Ta üllitas koos teise CLLCT- tähe Patrick Ripoll`iga kahasse “I Split On Your Grave”`i ning B-poolte kogumiku “Found Sounds: B-Sides 2009”. Mõlemal albumil ilmutas ameeriklane oma senist tipptaset. Esimene üllitis demonstreerib tema melanhoolset haaret õrnalt post-rock`ilikus võtmes ning teine on liikunud akustilise indiepop`i keskmesse (mõlemal albumil on traadipillid oma varasema domineeriva positsiooni tagasi võitnud).

“Life Of Mind” sammub esimese albumi jälgi. Erinevus seisneb selles, et käesolev üllitis järgib selgepiirilisemat lugude ülesehitust ning ei mängi enam laialivalguva miljöö loomise peale kuulaja ümber. Piaanoakordid ning kellamäng juhatavad sisse järgmised 10 lugu ning 42 minutit. Eepilise roki manerism palistab kontseptsiooni. Järgnev Dreams Are Real Good (you can rest now) on segu spoken word`ist, heliefektidest, rasketest bassisaundidest, ämbiendist, post-rock`ist, elektroonilisest popist/downtempo`st. Kohmakus ning ülevus liiguvad käsikäes, täiendades üldmuljet. Ka Help hiilgab suursuguste poosidega modernse klassika võtmes. I Can't Sleep So I Dream Of You jätkab eelmisega sarnases võtmes, millega liituvates jahedalt unistuslikes trompetivoogudes (Tim Bales`i laivesituses) hõljub Miles Davis`e vaim, kuigi mitte kauaks – träki lõpetab sulnis elektrooniline sisekaemus. Lugu sisaldab muuseas Isis`e (müra)sämplit.Kindlasti on albumi üheks tipphetkeks Not Young, But Restless - kaugelt-kaugelt kõlavad, ometi nii võimsad ning sisendusjõulised sünteetilised heliseinad - mida "dirigeerib" ajatu helimotiiv - teevad päeva. Sellele järgneb esimene ja ainus akustiline träkk (Now I Sleep Tonight). Kitarr ning klaver. Kõige eelneva (ja etteütlevalt järgneva) taamal mõjub see vaikne interlüüd mittemidagiütlevusena (sama kehtib ka She Took Me kohta). Ei suuda neile keskenduda. Vaim on eelneva ajendil edasi lükitud. Lugu The Next Day Looks Brighter Than The Last ongi imeilus meloodiline instrumentaalrokk. Ka The Night Is Awake jätkab sarnast rida, kuigi suurema rõhuasetusega modernse klassika võtmes. Lõpuloos (NB! Mediafire`i zip-lingis on lood teistsuguses järjekorras!) The Reverse tõstetakse süntesaatorid, jutuvada-katked ning massiivne rütmistik esiplaanile. Holy Fuck`i, Fuck Buttons`i, Errors`i, The Octopus Project`i jt sarnaste puntide esteetika ei jää kaugele. Vaieldamatult üks selle aasta albumeid.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] adamned.age

adamned.age
Myspace

adamned.age whiteout (PublicSpaces Lab)

Hanne Adam`it võib julgelt arvata tänapäeva eksperimentaalelektroonikute koorekihi hulka. Taseme poolest vaieldamatult, kuigi tuntuselt on ta jäänud teisejärguliseks muusikuks, võrdluses ka eksperimenteerivate naiselektroonikute Antye Greie aka AGF`i, Sawako või (Katerina) Zavoloka`ga. 32aastasel sakslannal on pikk muusikaline kogemus seljataga – alustanud omal ajal pungi ning popilike stiiliristanditega, on ta viimased 13 aastat pühendunud elektroonikale. Olles ka helidisaini akadeemilisel tasemel tudeerinud, saab temast kui profist rääkida. Professionaalsus parimas tähenduses on tema helinditel distinktiivselt kuulda. See, kuidas ta elektrooniliste helidega emotiivselt manipuleerib, on kõrgtase. Eelmisel aastal Clinical Archives`i all reliisitud “nicht-ort” EP demonstreeris seda. Pealtnäha düstoopsed, abstraktselt tundetud elektroonika-downtempo karkassid kiirgasid soojusest. Võib-olla oli see radioaktiivne, mürgitav kiirgus - helipilti oli aeg-ajalt läbimas ähvardav foon - , kuigi jah, embussehaarav ennekõike. Järgmine reliis “Eiskind" (2008, Camomille) demonstreeris juba "tavapärasemat" adamned.age`i. Selgeltpiiritletud (glitch-)rütmid, pidevalt kohta vahetavad harmoonialiinid. Tõsi, sageli IDM-muusikale nii omane meloodilisus (nt Yellotone, Frog Pocket või Bola) on siin tagasi tõrjutud ning asendatud minimalistlike, robotlike rütmimustritega. Vähemalt albumi esimeses kahes loos on seesugune ülesehitus esindatud. Hiljem saund kohati paisub, muutub meloodilisemaks, säilitades seejuures siiski õrnalt rusuva miljöö. 2008. aasta reliisidest ehk suurim, enoughrecords`i all üllitatud “Cendre” põrutab hüpnootiliste helilaengute ning sugereeriva rütmifaalanksiga. Tahaks küll vältida väljendit “omast ajast ees”, aga kindlasti ei sisaldu selles muusikas midagi, mis võiks tänapäeva ilminguid kuidagi kirjeldada. Küberorganismide seedimismehhanismide tekitatud sulnid motoorsed helikombinatsioonid. Vapustav teos. Verstapost. Vähemalt berliinlanna enese jaoks. Selle aasta veebruaris Halbsicht`i all ilmunud “Thousand-yard Stare” paistis silma senisest uinutavama helipildiga. Glitch-trooniline raskuskese oli asendunud downtempo`liku, läbi aegluupfiltrite hõljuva saundiga.

“Whiteout” koosneb 7 kompositsioonist kogupikkusega 38.51. Hanne Adam demonstreerib avaloos trip down memory lane uusi võtteid. Lõppematud ulmeakordid rütmistike kohal foone ladestamas. Infinite expanse on digitaalulmeline downtempo. Ülejäänud 5 lugu kombineerivad-sünteesivad albumitelt “Cendre” ning “nicht-ort” pärit elementidega. Düstoptroonika - enesessetõmbunud, mõtlikud, rusuvad, samas boreaalsed ning unistuslikud elektroonilised helitõmbed. Ilmselt üks parimaid näiteid elektrorobofuturistlikest rütmidest, mida ma pärast Kraftwerk`i üldse kuulnud olen (whiteout). Muljetavaldav! See on sakslanna seni parim teos ning ühtlasi selle aasta üks tippalbumeid.

Kuula albumit siit

10.0