Pinokkel -- Kadunud süit (2010)

Bandcamp

• Alternative rock 
• Neoprogressive rock 
• Art rock 
• Psychedelic

/Me kõik seisame saarel, kuigi randa me ei näe. Vikerkaar vikerkaar kus on su algus/ Kaunildasa lauldud mees- ja naisvokaali põimelduna teatraalsetest helikujunditest toetatuna. Eesti proge on alati olnud sümpaatne, kuivõrd sõnad on arusaadavad ning alatihti laenatud värssidega Eesti luuleklassikutelt (kes loomulikult on tasemel). Kui paljud üleüldse on teadlikud või kes olid teadlikud, mäletavad veel seda Pinokli 4-harulist taiest. Ma ise ei olnud sellest teadlik, aga õnneks Gert "Trash" Moser osutas sotsiaalmeedias sellele paarikümne minutilisele eestikeelsele teosele. Huvitav taies seetõttu, et sulatab omavahel kokku nii sõltumatu popi kui progressiivroki. See esimene element on pigem tajutav seetõttu, et... noored inimesed muusikat loovad (ka 80ndatel mängisid proget noored, ent näis, et nad tegid seda tõsisemate nägudega). Sekka ka psühhedeeliat niivõrd, kuivõrd see on kuulunud pärisosana eelpoolmainitud žanrite manu, nii selle loomusesse. Kui võtta Pinokli muusika ning tun(dma)tus, siis võrdleks ehk seda Briti pundiga Ooberman, kes nullindate algul kerkis mingiks ajaks Briti muusikapressi rambivalgusesse, et sealt ka sama targalt kaduda. Apokalüptilised meeleolud - mida illustreeritakse laevahuku kujundiga - valitsevad lüüriliselt, millele on klotse laotud kidradega, trummide ning happelis-sünteetiliste klaverilaadsete instrumentidega. Taiese tipp on arvustuse alguses tsiteeritud lüürikaga "Maa ja rahvas". Kõige vastuokslikum lugu on "Kadunud lapsed", mille algus on suht pläss, ent loo keskel lõikab sketšiliku esitluslaadi ja muusika läbi äge bassikäik, mis võiks pärineda mõnelt avangardproge või krautroki pundilt. Ning seejärel keeratakse refräänis tuurid üles ning lugu jookseb nagu kord ja kohus lõpuni. Taies, mida tahaks, et mäletataks kogu aeg, ent kahtlustan, et pigem hakatakse episoodiliselt mäletama ja meelde tuletama. 8.0 (7.5-9.0)

AR.MA -- Trees and Dew (2025)

Phonocake

• Ambient 
• Art music 
• New Age 
• Fourth World 
• Electronic music 
• Sound poetry

Kuulates seda 10-loolist taiest tuleb märkida tõsiasja, et selles on nii idamaist (Kaug-Ida) puudet kui üldisemat elektroonilist kudet, mis samas oma orgaanilisuses sõuab pigem akustilisuse suunas. Näiteks Sven Grünbergi muusikas on säherdused kalduvused ja iseloomujooned täheldatavad ("Milarepa laulud"). Aga jah, ühelt poolt see muusika näikse põhijoontes olevat traditsiooniline - seda eelpoolkirjeldatud stiilide piires mõõdutundekalt opereerides -- iseasi muidugi, et olemine eeldabki piiride olemasolu ning neis püsimist; piiridest väljumine reeglina saab kesta ajutiselt; nimetada seda helijõeks saab, ent teisalt ei ole see jõgi, mille voogudesse oleks võimalik astuda kahte korda. Siin toimub nii sulnis estetitseerimine kui peenetundeline jõepõhja kriipimine ja süvendamine Mateeriat sel viisil vormides tulevad esile kummastavad seosed ning kunstilised pöördkäigud. Ma ei ütleks, et album kujundab kuulaja meeleolu ümber; pigem see sobituks teatud meeleseisundites olles ideaalseks helindiks. Näiteks pärast pikka kurnavat perioodi, kui seatud eesmärgid on täidetud ning pingelangus distsipliini räsimas, siis võiks taolise muusika seltsis ajaveetmine sobida rusikana silmaauku. Kus akordionid, Kaug-Ida näppepillid ja bambusflöödid rohkem või vähem (eba)harilikul viisil ilmnevad ning kus kaugidalikku temperamenti tuulekelladesse, gongidesse ning klaasharmoonikatesse valades muudetakse kahtlemata kogusumma suuremaks algosakeste kvantiteedist ja kvaliteedist. Elektrooniline kude on ka intrigeeriv, kuivõrd kohati on heli kallutatud suisa hüsteeriliseks. Kõige selle taamal näikse hõljuvad pildid - justnimelt - koskedest, looduslikust idüllist, kuivõrd nimetatud helisid ei ole otseselt kuulda, ent ilmnevad eelpoolmainitud helide osistena. Siinses kontekstis saab rääkida ka ämbiendist, aga siis tuleb rääkida ka New Age'ist -- see on igatahes loogiline, kuivõrd see on ühtpidi seotud meditatsiooni ning kõrgema teadvuse saavutamise eesmärgiga. Ka see osaliselt suhestub ning lähtub Jon Hassell'i Neljanda Maailma kontseptsioonist ning praktikast. No on küll meeleolukas, ent samas ka piisavalt sügav kuulamine. 8.5 (8.0-9.0)

Reversed Bear Trap -- Apocalyptic Drill (2026)

pan y rosas discos/Bandcamp 

• Avant-hop 
• Experimental hip-hop 
• Trap 
• Southern hip-hop 
• Crunk 
• Sampledelic
• Rap

Reversed Bear Trap'i muusikas on ilmnenud eksperimentaalne, toores ning mässumeelne lähenemine hiphopile ja sellega seotud žanritele. Või mis külgnevatega! -- artist ise teeb need loomuldasa läbipõimunuks ning traagelniitidest nähtamatuks elik integreerib neid piisava sügavusega. Jutt käib albumitest "Psionic Youth" ning (2023) "Champions of Modern Sport" (2024). Ühendades vabajätsu, elektroonilist muusikat, räppi, grime'i, UK garage'i, kaheksabaidist muusikat, avangardhoppi, eksperimentaalsust, minimalistlikku sünti, psühhedeelilisi elemente, breakcore'i ja industriaalset hip-hop'pi protestina liiga sujuva, liiga puhta, liiga turvalise stuudiotoote ning liiga steriilse stimulatsiooni vastu -- ohtlik, toores ning täis elu. See sisaldab ähvardust pöördumatuks korratuseks, ent laskumata puhtasse nihilismi. Ent käesoleval 12-loolisel peaaegu 50 minutilisel taiesel näikse artist rahunenum olevat, kuigi jah, seda konkreetse stiili piirides püsimise tähenduses. Või siis hoopis -- Krista Bloom on suutnud ohtliku energia teistsuguseks konverteerida, anda asjale konkreetsema vormi ning popspetsiifilisema suunitluse. Aga jah, seekord meeliskleb ta konkreetselt eksperimentaalse kallakuga lõunaosariikide hip-hop'i najal, milles omakorda on toorust ja vihast andmist, ent ka sugereerivat eksperimenteerimist -- nii crunk'i keevaline jalakeerutamisenergia, bounce'i tektoonilised potsatamised, chopped and screwed'i ja turntablism'i ebastabiilne ent järjepidevalt miilav energia panevad mängu uhkelt püsti. Pluss algul mainitud elemendid on siin pihustunud kõikjaletungivaks energiaks. Artist ei aja siin läbi mõranenud kõlari ja pragunenud mikrofoni taga harmooniaid-meloodiaid, vaid helidest immitsevat pinget ja ülevõimendust. Ta püüab hoida ülal süütamist kui akti, et seeläbi saavutada katarsist. Ometi see kõik vormub üheks korralikuks popplaadiks, kuivõrd kuulajana ei saa lahti tundest, et selle plaadi loomisel suutis artist end kogu aeg kõrvalt jälgida. 8.5 (7.5-9.0)

Nick & the Nod -- The Lackey Circle (2024)

Chicken Shack

• Synth-punk 
• Alternative rock 
• Art punk 
• DIY 
• Post-punk 
• Indie punk
• Rockabilly
• Lo-fi 
• Psychedelic

See 12-looline väljalase muudab eeldatavalt primitiivsed omadused - konkreetselt punk-impulsid versus popimpulsid - tahtlikeks esteetilisteks valikuteks. Albumit iseloomustab sitke, korduv nõudlikkus -- kidrarifid, mis lukustuvad rütmidesse ja rütmideks, keeldudes arenemast tavapärases mõttes. Selle asemel need tiirlevad, lagunevad ja muteeruvad. Efekt on paradoksaalselt hüpnootiline selles kõdus. Siin on kuulda kunstilise roki ja pungi abrasiivseimate ja julgemate traditsioonide kaja, justkui oleks avangardsed ideed taasavastanud keegi, kes ei ole väljakujunenud, heast tavast teadlik olnud, vaid ainult intuitiivselt impulsi tajunud ning seda loomuldasa rakendanud. Nagu viis, mis on pärast aastaid kestnud kasutamata jätmist valesti meelde jäänud. Sellest johtuvalt ei küsita heakskiitu; muusika lihtsalt eksisteerib, olles oma loogikas kindel. Selle ebatasasus ei ole rafineerituse puudumine -- see on peenetundelisuse esmapilgul tagasilükkamine, naasmaks selle manu ringiga. Elik taiesele paar ringi peale tehes võib tajuda, et see, mis algselt kõlas rabedalt ja kaootiliselt, hakkab tunduma kaalutletuna, isegi täpsena. Tekivad mustrid, kordus paljastab struktuuri. Provotseerides intelligentsi, selle üle markesmithilikult irvitades ja peale sülitades. Tõepoolest, ka laulmisviisis on laenatud nii mõndagi Manchesteri legendilt -- pooleldi räägitud, pooleldi urisev, pooleldi keelde hammustav, pooleldi hambaid kiristav. Ometi on selles ka midagi ehtameerikalikku -- ühelt poolt võib seda mõista artisti võimena ekstraheerida The Fall'i Ühendriikide mõjusid Velvet Underground'i, Suicide'i, Screamers'i, Johhny Cash'i, Tuxedomoon'i, Frank Zappa, The Residents'i ning Captain Beefheart'i näol, ent teisalt on siin ka peen Apalatšide ning kõrbete hõng küljes (märkimata seda, et The Fall'i helivalemisse kuulus alatihti rockabilly stiilina sisse). Ühendriikides kõrbed (Mojave, Sonora) ilmselt kannavad inimteadvuses teistsugust kujutlust kui muidu -- kui mõneti lunastav koht, kuhu lindpriid ning teised sotsiaalselt düsfunktsionaalsed tegelased saavad ähvardava tsivilisatsiooni eest varjuda (nii mõnigi loodusega sina peal olija on varjunud soistele aladele, kust korrakaitsjatel on neid sisuliselt võimatu kätte saada). Siiski lugu "Look After" on selge kõrvalekalle, kummardudes Arthur Lee'le ning tolle ansamblile Love. Plaadiümbris kahtlemata on mõnus torge linna ja maa vastandajatele, kelleks reeglina on sügavas depressioonis lõpetavad ning oma täit potentsiaali mitte realiseerivad intellektuaalid. 9.0 (8.0-9.5)

505 -- True At First Light LP (2026)

Bandcamp

• Nu jazz 
• Ambient pop 
• Synth-wave 
• Cinematic 
• Smooth jazz 
• Alternative dance 
• Big beat 
• Trip-hop 
• Cool jazz 
• Easy listening 
• Acid jazz 
• Electronic 
• Hip-hop 
• Jazzstep 
• Alternative pop

Käesolev 9-looline taies vaevalt jätab kuulajaid külmaks -- peaks mõjuma nii neile, kes eelistavad popmuusikat kui ka neile, kes otsivad intellektuaalset segunemist elektroonika ja popmuusika piiri(ala)l. Sümpatiseerib tõik, et artist tõrjub lihtsaid kategoriseerimisi, kuivõrd enamasti samaaegselt mängib nii džäss, tukslevad elektroonilised biidid kui ka valguvad ämbientsed võbelused üle helindi. Neis puhkpillides on sügavakoelist igatsust - mõjudes hingekriipimisena - kui ka jahutavat sentimenti, avardades ja tasakaalustades mitte ainult helilist, aga ka emotsionaalset paletti. Teisalt jälle -- samade elementide kaasatuses võib asi nihkuda märkimisväärselt happejätsu ning big beat'i manu ning samas otsida vokaalsetes värelustes ning helilises võbeluses ühist osa Bristoli saundiga (elik Death In Vegas ning Massive Attack saavad rõhuasetusega nende ühistele juurtele kokku); ent ka Nils Petter Molvær'i ning Courtney Pine'i pärandile pilgutatakse silma. Alati võib ju mainida originaaltaotlust iga taiese iseenesestmõistetava morivatsioonipaketina, ent veelgi olulisem on erilisuse väljatoomine iga pisikese heli- ja rütmiühiku kompromissitus destilleerimises. Siin on neid tämbrilisi varjundeid ning mikroskoopilised heliefekte, mis vastavalt avardavad heliilma ning kummitavad (ala)teadvust. Muusika, mis vabalt võiks helindada eepilisust laiadel ekraanidel; ent teisalt sellesse on kätketud ka interstitsiaalsed praod, mis annavad võimaluse eemaldumaks suuremast kärast. Teisisõnu -- sellel on piisavalt süvakihtidest hoovavat jahedust ning tüünust. 40-minutilise üllitise - nii näikse- varjatuks ülesandeks ning (selle raskuse kaudu samuti) kompromissituseks on navigeerida alal, mida on viimase kolme ja poole kümnendi vältel ilmselt tuhandete heliplaatidega illustreeritud. Kuivõrd hea tunne jääb käesolevast maha ning soov seda kindlasti kuulata ka tulevikus, siis järelikult misjon õnnestus. 8.5 (8.0-8.5)

Ilia Belorukov & Vasco Trilla -- Hog Rubber (2026)

Plus Timbre/Bandcamp

• Improvised noise 
• Experimental electronica 
• Abstract 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Electronic 
• EAI 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Sound art 
• Avant-electronica

Antud 4-loolisel taiesel netiplaadifirma Plus Timbre`i all on Ilia Belorukovi ja Vasco Trilla teine tandemprojekt pärast 2019. aasta üllitist „Laniakea“ (Astral Spirits). Kui varasem koostöö ühendas Belorukovi saksofoni ning flöödil põhineva helisüsteemi Trilla löökpillidega, pälvides kiitust atmosfäärilise vaoshoituse ja hõrgu (koos)mõju eest, siis uuel taiesel on Belorukov kolinud üle modulaarsele süntesaatorile, samas kui Trilla laiendab oma areaali löökpillide ja muundurkõlaritega, viies kokkuvõtvalt projekti elektroakustilise improvisatsiooni, mikromüra ja psühhoakustilise helikunsti territooriumile. Kohtuvad improvisatoorne, elektrooniline ning poolakustiline muusika erinevates konfiguratsioonides, mistõttu realiseerides nende eksperimentaalmuusika valdkonda kuuluvate stiilide võimalikkusi ja modaalsusi -- sealhulgas tuues esile värskendavat sünergiat, huvitavaid helindeid, mille puhul intrigeeriv ainuüksi on aimata selle helindi pärinemise allikaid -- kas tegu on liht- või liitheliga, kas tegu on pärisallikast või siis mitte pärineva helisündmusega? See, mis mis varjab päritolu, võimendab samal ajal ebamaist. Tõepoolest, tegu on sündmustega, kuivõrd helid näikse olevat põhjalikult läbimõeldud -- seda nii eraldi võttes kui ka teistega suhestudes. Kui on tegu masinliku või sünteetilise helindiga, siis ilmselt on võimalik leida vihjeid masina hingeelu kohta, saamaks aimu loojate omast. Kuivõrd see ei ole nende meeste esimene koostöö, mistõttu koostööalane vilumus peaks olema kasvanud -- kas see alati huvitavate tulemusteni viib, on jälle omaette teema (igal juhul arvaks, et mingi annus düsfunktsionaalsust ning vastuolusid täis ühistegevus proovi- ja stuudioruumis on pigem tervitatav). Kohati see meenutab simulatsioonina mõnd varahommikust jumalateenistuseelset aega pigem kusagil maapiirkonnas, kui kerkokellad hakkavad kaugel taamal kaikuma, tungides läbi füüsiliselt ettepoole jäävatest helidest („In A Cyclone“) -- hakates tasapisi elektrooniliselt abstraheeruma. Müstiliste fenomenide pärisosaks eeldatavasti on käändumine obskuursusesse ning ambivalentsusesse. See ei ole ei viisakas ega harmooniline improvisatsioon. Kuigi jah, säherduses elektroonikas on isegi pehmust ja soojust -- (elektroonilise) heli tüvirakke, seda primaarset toorust, mida näituseks on võimalik sämplerist välja ekstraheerida, mida seejärel vürtsitatakse äärmuslikumate (pinge)kõikumiste ja tekstuursete kokkupõrgetega. Sünergia ei ole sujuv -- see on poleemiline, seda seatakse pidevalt kahtluse alla, otsides helide tagant "masina hinge", mis tegelikult ilmneb alles siis, kui protsess on lõpule viidud. Või on sünergia võrreldav võimsa draakoni liikumisega, kes elutsedes mägede südamikes ning järvede põhjades, jätab endast maha sabaga joonistunud jälje, mis esmapilgul nähtub kaootilise joonena, ent moodustab ometi eepilise terviku -- mitte üksnes pinnareljeefe kündes, aga ka inimhingesid kujundades. 9.0 (8.5-9.5)

?Alos -- Ricordi Indelebili (2006/2012)

Vida Loca/Bar La Muerte/pan y rosas discos

• Post-punk 
• Dada music 
• No wave 
• World music
• Synth-punk 
• Post-psychedelic 
• Post-chamber 
• Avant-punk 
• Art punk
• Electronic 
• Punk funk

Kuigi antud Itaalia muusiku Stefania Pedretti (SP) 13-looline teos ilmus esmakordselt 2006. aastal Saapamaa põrandaaluste plaadifirmade Vida Loca ning La Muerte all (käesoleval juhul ehk 2012. aastal oli väljaandjaks Chicago eksperimentaalplaadifirma pan y rosas discos -- pyr 055), on see mässumeelsete mustrite, ärritavate helindite, teravmeelsete efektide ning heliseoste tõttu kahtlemata asjakohane ning ajastutruu ka tänapäeval. Kas punkpühendunu muusika saakski mingis ajaaknas olla midagi muud kui ajatu. Täpsemalt öeldes avaldub SP kuulaja ees kinnisideelisel moel, mida toetavad moonutatud kitarririffid ning sellest immitsev seestunud tumedapoolne müra, teravad elektroonilised rünnakud, (läbi)lõikav kammermuusika ning tavatähenduses sünkopeerimist tõrjuvad tantsurütmid, sisaldamata mingisugust edasist kavatsuslikkust liikuda diskoklubide suunas ning saada valgustatud diskokerade petlikus, segadusseajavas kumas. Selleks kahtlemata puudub vajadus ning isegi kiusatus, kuivõrd naisšamaani seesmine pöörasus murendab niikuinii klaasi. Tõsi, loos "27 gennaio 1997" tulevad sisse tribalistlikud rütmid, mida ta kaunistab loomuldasa kõrgetesse registritesse trikitatud vokaaliga. Tema nihilistlikku, ent samas ka lootust süstivat lähenemist saab võrrelda selliste naisfuuriatega nagu Diamanda Galas, Lydia Lunch, Maja Ratkje, Ludus. Kuid mitte ainult neile vihjates -- paralleele saab tõmmata ka selliste artistidega nagu PIL, ESG, Suicide, Theoretical Girls, The Pop Group, A Certain Ratio, Arthur Russell, Primitive Calculators, Gang Gang Dance ning Mark E. Smith (The Fall). 9.5 (9.0-10)

French Teen Idol -- French Teen Idol (2005

Nishi/Bandcamp

• Experimental rock 
• Post-rock 
• Art rock 
• Spoken word 
• Electronic
• Pomp rock

Itaallase Andrea Di Carlo 8-looline avaalbum on kenasti tasakaalustatud, et ta ei hakka ühelt poolt hullu ajama ning teisalt on ta siin nii mõnedki huvitavad ideed lihaks teinud. Arusaadav ju, et kui tegu on debüüttaiesega, siis tavaliselt omatakse ideid, mida letti laduda -- järgmised taiesed võivad juba olla nii ja naa. Muusika siin ei ole kramplik, vaid nõtke klaveri klimberdamise juhtimisel kenasti edasi liikumas -- millega liituvad nii küllastunud orkestratsioonid, dramaatilised jutukatked ning efektselt modelleeritud häälutused, elektrisse kootatud kitarri(seina)d ning peened heliefektid - milledes on nii pärishelisid kui sünteesitud kihte. Tulemuseks on helipildi loomuldasa laienemine, millest immitseb nii meloodilist majesteetlikkust - samas vaatamata pompöössusele minemata vähimalgi määral läägeks - ning teisalt kunstilisus, mis ei pea uuele ringile minema, et enda sümboolset surma lavastada ja kogeda ning samasuguse - reeglina hädisema - kakandina naasta. Igavese Linna muusikul seda probleemi ei olnud, kuivõrd teda ei kohustanud kõrge staatus, selle säilitamine ning võimukate rokkarite panteon. Tühisuse pjedestaal, millelt peale valju hääle ning tühja kõmina ei ole seal seisjatel reeglina midagi asjalikku niikuinii edastada. Nartsissismi närvetunud sära muudab sealsed residendid naeruväärseks, kelledel ei näi sünapsite vahel elektrilaenguid tekkivat -- ehk iroonilisel kombel on need muusikasse ohverdatud. Võimujanu asemel esitletakse siin loomuldasa laetud ideid, saamaks pakkuda kuulajale mõnusat kulgemist. Ei ole siin midagi murrangulist, ent pole ka väiklaste ideede pikki varje. 8.0 (7.5-8.5)

Bing Satellites -- Voyage to the Sun (2026)

Bandcamp

• Ambient
• Electronic 
• Ambient drone 
• Microtonal

Nõukogude ajast pärineb seesugune anekdoot, et Brežnev tegi ettepaneku sõita Päikesele. Seltsimehed vastu, et me põleme ju ära. Leonid Iljitš aga vastu: ka sellele on mõeldud. Sõidame öösel! Kuulates käesolevat taiest, siis muusikaline mõjusus on säherdune, et tekib tahtmine igasugune iroonia kõrvale jätta! See on album, mis mitte niivõrd ei mängi, kuivõrd rullub lahti. Algushetkedest alates loob album laia ja kannatliku helivälja -- pikad, hõljuvad, samas peenelt sisse tungivad toonid, mis ulatuvad päikesetuultena üle stereospektri (või on seal veel lisaspektreid!). Muusika tugineb aeglaselt liikuvatele harmoonilistele kihtidele: ostsillaatorid paisuvad ja taanduvad, granuleeritud tekstuurid sätendavad taamal (seda viimast võib mõista ka filmi "Astraal" ["Oculus"] antud tähenduses -- seal, kus elavad vaimolendid. Konkreetsemalt -- see ei ole pelgalt taustal ämbientne; see on suunatud, justkui iga püsiv noot lükkaks kuulajat edasi mööda tahtlikku trajektoori. Tämbrid on soojad, kuid hiiglaslikud, peene modulatsiooniga, mis paneb toonid virvendama ja painduma, vihjates eesootavale tohutule gravitatsioonilisele tõmbejõule. Rütmi asemel kasutab muusika toonitriivi - intervallide laienemist, õrna harmoonilist õitsemist -, et simuleerida liikumist. Tulemuseks on liikumapanev tunne ilma kiireloomulisuseta, teekond, mida ei mõõdeta miilides, vaid laienevas resonantsis. Kord muutuvad droonid eredamaks, omandades hõõguva registri, väreledes päikesepursetena läbi eri kihtide. Tekstuurid muutuvad küllastunumaks, sagedused intensiivsemaks, kuid kompositsioon jääb meditatiivseks. Purske asemel haarab see kuulaja kestvasse sumedusse -- võiks kujutada kuulmislikku analoogi Päikese pimestavale kroonile lähenemisega. 9.0 (8.5-9.5)

Orphax -- Continuation (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone 
• Post-minimalism 
• Avant-garde 
• Experimental electronica 
• Microtonal 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Avant-electronica

Käesoleva kuu lõpus ilmub ametlikult Orphax'i ehk tollis esitleva nimega Sietse van Erve (kes lisaks muusika loomisele on ühtlasi Madalmaade ühe juhtiva eksperimentaalplaadifirma - Moving Furniture Records'i - boss) kahelooline taies, mis nagu albumi nimigi osutab, flirdib millegi kestvaga (ehk ka lõppematuga). Kaks ülipikka kompositsiooni, millede kogupikkus küünib 44 minutini. See taies võiks veelgi kesta, kuivõrd isiklikult tundub see kestvat märksa vähem, mis osutab sellele, et taies on sündmusterikas ning tõrjub ajalisust. Üllitise pealkirja võib tõlgendada ka osutusena kultuuritraditsioonile, mis paratamatult valmistas ka käesolevat ette. Hollandlase muusika kahtlemata on imetabane ja täpselt doseeritud, kuivõrd lisaks modulatsioonidele, üleminekutele ning uue kuju omandamisele on ka tämber lopsakas - ütleks koguni, et tõeliselt isuäratav (justkui üleküpsenud pirn või ploom puu otsas magusast mahlast tilkumas). Ma ei ole varem mitte alati nautinud mitte kõigi MFR-i droonmuusikaalbumite tämbreid, iseäranis nende omi, mis on opereerinud aneemiliste postindustriaalsete kõlavärvidega, ent seekord on raske kõrvaklappe peast ära võtta. Prantsuse mõtleja Jacques Ellul'i taies "Tehnoloogiline ühiskond" ["La Technique ou l'Enjeu du siècle"] (1954) - mis on mõjus juba seetõttu, et raamatukaanel ilutseb lintmagnetofon - resoneerub Orphax'i teosega, kuivõrd siit ei kuma taotlust olla uus ja äge, vaid analüütiline (samas kaotamata emotiivset tunnetust) -- tabada ajastuvaimu, mängida ajastut määratlevate helide ja instrumentidega. Katedraaliorel võngub, läheb otse, kusagil liituvad sellega ka teised helid; ei saa üldse välistada, et mõni natuke roostes orelivile võis ka keskajal seesugust heli tekitada. Ka ajaliselt on see taies pidev ja katkematu, mis võib kuulajat isegi pelutada, kuivõrd ta võib sellesse siseneda ajaväliselt ehk viirastuslikult (üks kummastavamaid ütlusi, mida kuulnud olen, kui kunagi tollal 4-aastane tütar lausus täiesti ootamatult, et ta ei usu, et me olemas oleme!). Kui nimetaksin seda sakraalseks muusikaks (iseäranis teise kompositsiooni lõpuosa), siis vaevalt kellelgi võiks olla vastuväiteid. Küsiksin isegi edasi: mille poolest Arvo Pärdi muusika on sellest pühalikum? 9.5 (9.0-9.5)

Neosintetico -- La Voz De La Energía (2025)

Pueblo Nuevo/Bandcamp 

• Electronic music 
• Breakcore 
• Experimentalism
• Sampledelic 
• Dancehall 
• Breaks
• Illbient
• Jungle 
• Dark ambient 
• Post-industrial 
• Bhangra 
• Nu jazz 
• Ethnotronica

Neosintetico ei kutsu ainult kuulama; artist kutsub läbima korralikku helikaost. Nende 11-looline taies on enamasti pingest laetud taies, mis kõlab kummitavas serveriruumis teostatud kõrge eksimisvõimalusega tegevusena. Käed värisevad, jalad tudisevad ning süstoolne vererõhk tõuseb 200-ni. Nii hull asi loodetavasti ei ole -- eksperimentaalsete kompositsioonide aluseks on obsessiivsed mikroskoopilised mürad ning pimedusse mattunud labürindikäigud. Säherdused granuleeritud virvendused loovad hüperfookusliku tundmuse, justkui tahaks masinatest hinge välja destilleerida. Plaadiümbris kahtlemata osutab artisti masinate fetišile -- sakilised, ulguvad sagedused, mis kõlavad algoritmide ulgumisena juhtmete ja torude lõpmatuses. Just siis, kui kuulaja masinate rütmilisse klõpsatusse sisse elab, tutvustab Neosintetico eksortsistlikke sünteetilisi vibratsioone. Plõksumised, susisemised ning võõrandumisest tingitud oigamised tunduvad tahtlikuna, soojusenergiast tühjendatuna või siis sellest ülepaisutatuna, teisalt peegeldades siiski kirurgilist täpsust, väljendades kinnisideid võimalikult väikese mõõtühiku ekvivalendiks saamise järele. Sellel sünteesil on kaasahaarav kvaliteet -- dissonantsed akordid, mis paisuvad pahaendelise ämbiendi mänguväljakuks, mis vooluringist aeg-ajalt välja kukuvad. See loob põneva ühendatud lahknemise: külm, ehk isegi ratsionaliseeritud mikromüra võitleb irratsionaalse, peaaegu vaimse digitaalse murruga. Sinna sekka siseneb pehmemaid kvaliteete meeleolu- ja vabadžässi, programmeeritud reggae ehk ragga (dancehall'i) näol ning natuke vürtsisema etnotroonika ehk antud juhul industrialiseeritud bhangra näol. Düsseldorf'i kummitustega samuti kenitletakse -- sarnaselt Kraftwerk'i loole "Radio-Aktivität" käsitleb Neosintetico energiat nii imetabasuse kui ka miilava ohuna. See, kuidas häält albumi nimiloos moduleeritakse, tundub nagu 1970. aastate keskpaiga ja natuke hilisema aja vokoodrikatsetuste kerge edasiarendusena -- see on peene popmuusikalise tundlikkusega jäetud tänapäevasele tühermaale maha kõdunema. Manipuleeritud kaose vältel vihjatakse vägagi elektronmuusika pioneeridele -- seda võib pidada otseseks austusavalduseks neile. Kui midagi artistile ette heita, siis ehk liigset šabloonsust teatud kohtades. Teisalt jälle need pealtnäha kergema vastupanu mineku kohad tasakaalustavad süngemat sentimenti. Nii et üldisemalt -- selle 47-minutilise taiese sära peitub targas tasakaalu leidmise oskuses, eriti selles, kuidas see oma mõjutustega ning eelpoolmainitud suure eksimisvõimalusega eklektilisuses toime tuleb. Tuleb küll. 8.5 (7.5-9.0)

Philippe Petit -- The Acoustic Cornet, an hommage to Leonora Carrington (2026)

 

Mahorka/Bandcamp/Archive 

• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• Avant-electronica 
• EAI 
• Micronoise 
• Psycho-acoustic 
• Dada music 
• Avant-garde 
• Sound poetry 
• Experimental electronica 

Oe jee, 7-looline taies sisaldab kriiskavaid helindeid. Kriiskamine osutab nii hüsteeriale kui stabiilsetest tuumadest väljapoole sopistuvatele helinditele. Kriiskavad helindid tänapäeval - postmodernistlikul ajajärgul - kõlavad kui mitte tsipa naljaka, siis meeleheitliku appihüüdena kindlasti. Modernism teisenenuna on vaippommitanud nii subjektide meeli kui hoiakuid kui (vastuvõtu)standardeid (ei tasu sedagi unustada, et algselt paljud modernistid õigustasid sõda kui vana vundamendi hävitamist ning eeldust uueks alguseks). 44-minutiline taies on inspireeritud Laura Carrington'i (1917-2011) samanimelisest romaanist, ning nagu näha, pühendatud Mehhiko-Briti sürrealistlikule kunstnikule, kirjanikule ning feministile. Raamatu põhiküsimuseks on, et kas "häiritud" naine on häiritud seetõttu, et ta on hull või seetõttu, et ta kuuleb liiga palju? Ning Philippe Petit (PP) püüab läheneda kirjanikuproua küsimuseasetusele teistsuguselt sagedusribalt. Kas sõnalist sagedust on võimalik teisendada adekvaatseks helindiks? Need küsimused niikuinii jäävad hüpoteetiliseks, kuivõrd verifitseerimisseoseid F-teaduslikust perspektiivist ei ole paraku võimalik esteetilisse sfääri üle kanda. Ja kas peakski? Metafüüsikuna niikuinii pean olulisemaks intuitiivset tunnetust. Oluline on, et tähelepanu on juhitud suht varju jäänud võitlevale hingele, kelle mässulist hinge on illustreeritud kakofooniliste helimaastike ning intrigeerivate heliefektidega -- (digi)putukad sumisevad, elektroonilised helid muutuvad loomuldasa inimhäälteks -- ja vastupidi. Modulaarsüntesaatorite elliptilised liialdused ning epileptilised krambid. Lõputu väänamine, lõputu teisendamine ja teisenemine, küsimine millegi järele, millel võib olla vuajeristlik varjund man. Sürrealismi allikaks sai ju olla eimidagi muud kui realism, ning tõukumise motiiviks sellest eemale sai olla eeldusel, et viimane pidi olema midagi üsna räiget. Nagu kunagi laulis Tõnu Trubetsky, et lähen ja naeran nad välja. Moonutada kiusajatest autoriteetide maaailm naeruväärseks ja killustunuks. 8.0 (7.5-8.5)

Keith Helt -- Unweaving (2026)

pan y rosas discos/Bandcamp

• Experimental rock 
• Post-punk 
• Art rock 
• Avant-rock 
• Noise rock 
• Punk funk 
• No Wave 
• Art punk

Keith Helt'i (KH) 11-looline taies osutab ilmselt nii eeskujude poole osutamisena kui ka pettumusena selle üle, mis hetkel maailmas eri valdkondades toimub. Võib ju üles harutada kõike seda, mis tänapäeva elu määrab ja määratleb, kuivõrd inimkond pehmelt öeldes on jõudnud sügavasse kriisi. Kriis teatavasti ei tähenda enam teelahkmetel seismist, vaid ummiktee lõppu jõudmist. Ka kunstiliselt ei ole tänapäeval eriti midagi öelda. Ning on ka näha, et midagi uut ei hakata ka lausuma. Meenutades Prantsuse mõtleja René Guénon'i mõtet saja aasta eest, siis inimesed Läänes tegelevad asjadega, milles individualistlik element on olulisem kui tõe püüdlus. Üles harutades on võimalik mõned sammud tagasi astuda viisil, et oleks võimalik tegevuse eeldused ümber määratleda, et jõuda uute, loodetavasti viljastavate tulemusteni. Tuulise Linna juhtiva netiplaadifirma pan y rosas discos'e muusikust juhi plaadil on seda taotlust kuulda, jõudes tagasi nii varase Sonic Youth'i, Joy Division'i kui Theoretical Girls'i manu. Resigneerunud vokaal, nurgelised ent ebatavalise prepareeritud kõlaga kitarrid ning räbused trummid justkui tahaksid laskuda lausmürasse, ent lihtsamasse vastupanusse laskumist hoitakse kaalutletult tagasi. Tänapäeva loogika on eneseregulatsioon, enesedistsipliin, enesetsenseerimine - mitte ainult sanktsioneerimisest tulenevalt -, vaid ka negatiivse eristumise tõttu, et ülejäänud massist sammuke välja astuda. Ent see on siiski negatsioon indivualistliku püüdlusena, mis näikse sihitu triivimisena ulgumerel. Kas see harutamine ka enam midagi aitab...käesoleval on õnnestumisi, ent nii mõndagi jääb ka tavapärasesse massi pidama. Tundub, et KH saab ka sellest aru, nii mõneski kohas muutudes esteetiliselt ja emotiivselt sardooniliseks. Näiteks loo "Stutter" lõpus lihtsalt sihitult jaurates. Mis seal ikka -- kuulame seda muusikat ning lähme pärast seda päikest koloniseerima (nagu ühe loo pealkiri osutab) 8.0 (7.0-9.0)

Denver -- Dark Bird EP (2025)

Inunct Music

• Ambient pop 
• Tech-house
• Electronic pop 
• Dance pop 
• Techno pop
• Post-disco 
• House pop 
• Club dance

See on intrigeeriv tantsupop, kuivõrd ühelt poolt siin on pealtnäha ilmsed tantsurütmid toodud esile, ent ei ole üldse kindel, et rahva tantsutamise kavatsuslikkus oleks esmane; seda tavalisust ja iseenesestvõetavust murendavad tillukesed elemendid siin-seal -- elektromuusikakillukesed, ühest kanalist teisse võnkuvad elektroonilised efektid, mis tahavad painduda ümber oma telje kui öökull oma pead ja kaela pööramas 360 kraadi või kameeleon ümbritsevasse keskkonda sulandununa omi igas suunas kõõritamas; atmosfäärilised pilvekesed, justkui mahendamaks ja lahustamaks eeldatavalt pealetükkivat rütmistikku. Sünteesitud heliilma moodustavate tekstuuride ja eriilmeliste mustrite kasutamine tõstab taiese tundlikkust ning rõhutab valikute teadlikkust, asetades seeläbi teose hübriidterritooriumile -- sisaldades nii delikaatselt käsitletud kui ka kõrgesteetilisi poose ja kunstilisi artikulatsioone. Siin võib taamal kuulda õrnu dub-kajasid, etnolikke rütmipille, veidralt õõnsaid rütme, motoorset mutantdiskot, mille vormid lisaks eelpoolmainitule võivad ulatuda nii trip-hop'i kui indimuusika ääremaile. Nagu Saint Etienne'i või Dubstar'i oleks remiksinud mõni tehno või tech-house'i artist. Siin on ka vokaalhausi eri võimalikkusi testitud, tuues sisse nii orgaanilist lopsakust kui õhtuse vööndi (ala)teadvuse ähmastumisest tekkivat mnemoonilist trikitamist. 8.0 (7.5-8.5)

Interpretace -- Ještěd (2026)

Noise Margin

• Avant-garde 
• EAI 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Psycho-acoustic 
• Improvised music 
• Kosmische Musik

Tšehhi industriaaleksperimentalistide puhul üks ägedamaid asju on hoiak, et tulevikku ei ole ilma minevikuta -- helidesse teisendatuna tähendab see seda, et industriaalmuusika traditsioonist pärinevat nihilismi on nelja kümnendi vältel kantud erinevatesse žanritesse, kuivõrd on liigutud siia-sinna ning kolmandatelegi radadele -- näiteks eksperimentaalne rokk, räsune psühhedeelia ning kunstiline punkenergia on võimaldanud veenvalt sünteesida uusi vorme ning kanaliseerida kaootilist jõudu. Või oleks õigem öelda, et tegelikult on kõik need elemendid albumitel esindatud, ent sõltuvalt taiesest on rõhuasetused erinevad. Nad on jätkuvalt väga aktiivsed, mistõttu arvustustamise puhul tekib küsimus, et kuidas albumit hinnata eeldusel, et kas peaks ilmtingimata kronoloogiliselt eelmise ära kuulama või võib jätkata ka üle-üleelmise või üle-üleeelmisega. Kohati punt jätab seesugune mulje, et neil tuleb mingisugune hea idee pähe ning nad kompromissitult panustavad oma energia, meeleolud ning oskused konkreetsesse mõttevälgatusse, mistõttu uus taies võibki võrduda kõigest ühe pika looga. Sedapsi on käesoleva, ligi 20-minutilise kompositsiooniga, samas sisaldades küllalt erinevaid helisid ja tahke, st helilisi kõlasid ning kompositsioonilisi lahendusi. Taies sisaldab nii sünteetilisi urinaid ning akustilisi urinaid, ent samuti elektroakustilisi improvisatsioone, samas lämmatamata kuulajat monokroomse udu ning kalkide ent rabedate toonidega -- samas sisaldades ka hulgi helikombinatsioone, mis mängitakse kenasti välja, tehes pidevalt vihjeid ja põikeid mujale. Eksperimentaalmuusika puhul ei ole oluline mitte ainult see, mida tahetakse öelda, vaid ka see, mida ei öelda või kuidas midagi lausutakse. Interpretace puhul imponeerib tõsiasi, et vana kooli industrialistidena on nad tänasesse päeva toonud enesega kaasa helilise räpakuse, andes seeläbi muusikale õige meki manu. Tämbriline räpakus jätab steriilsuse rohkem või vähem varjule, mistõttu näiteks vedru pinge vabanemine ei taandu vaid mehhanitsistlikuks ning masinlikuks kaadervärgiks. Kosmilised helid ei valgu tavapäraselt üle rütmilise karkassi, vaid on koondatud helikanali veerandisse, sumisedes ja arenedes osaliselt sordiini all. Või siis tuleb rohkem esile, et erinevaid heli võimalikkusi testida. 8.5 (8.0-9.0)

Graham Dunning & DJ Food -- E-x-t-e-n-d-e-d Turntablism Vol.1 (2026)

Bandcamp

• Breaks 
• Acid house 
• Deconstructed club 
• Breakbeat 
• Electronic music 
• Acid techno 
• Live session 
• Acid electro 
• Experimental techno 
• Jungle

Graham Dunning'i (GD) muusikalised ettevõtmised on huvitavad seetõttu, et kunagi ei tea, millele britt kunati keskendunud on. Iseõppinud muusik ning instrumentide ehitaja võib olla inspireeritud nii klubimuusikast kui olla keskendunud eksperimentaalstiilidele nagu (droon)minimalism, elektroakustiline (improvisatsioon), akusmaatiline ja konkreetmuusika; tõsi, seekord on keskendutud klubimuusikarütmidele, mis pärinevad paljude jaoks õndsate 80ndate lõpuaastatest, mis kuulutasid uue ajastu tulekut (ning 90ndad ei olnud nii kehvad ühti, kui mõnel kohalikul muusikaarvamusliidril meeldib selektiivselt heietada). See sobitub hästi tema esteetiliste valikutega heli ja tämbri kvaliteedi valikute osas. Heli on meeldivalt risune -- mis kindlasti avaloos "Fogfest 2023" on tingitud laivi ülesvõtmise kvaliteedist; londonlane testib koos DJ Food'iga klubimuusika modaalsusi, ent esimesena mainitud ajastu podisev rütmistik ning ämbientsed arengud on kenasti paigas; samas ka loo struktuurides võib tajuda ebatavalisi mustreid (nt "Rehearsal 4: Jam w. bleeps" nimelise loo keset venitab välja üha laienev elliptiline kordus). Võib arvata, et seesugune esteetika ei jää kuigi kaugele jungle'i ning breakbeat'i vormist, ent see mõju ilmneb tervitavalt kõveraid radu pidi. Siin võiks näha filosoofilist hoiakut -- olemine püsib alal suhtelise kinnistumisena lõpmatusse struktuuri. Olemise lõppemist välditakse žanrilise piiri mitte kunagi saavutamisega. Nõnda sellest 5-loolisest taiesest õhkub koguni haiglast palavikulisust, milles on nii psühhedeelset lõdvenemist kui ängistavat hirmu lõppematu reivipeo ees. Nagu Jarvis Cocker jutustas loos "Sorted for E's & Wizz". Kõlab ju hästi, või kuidas? 8.0 (7.5-8.5)

Kukan Effect -- Urlandschaft (2025)

Bandcamp

• Post-rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Ambient rock
• Reductionism 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Art rock 
• Post-folk 
• Organic electronica

Jaapani artisti Kukan Effect'i muusika kahtlemata on omanäoline ja võib-olla suisa intiimne -- justkui mängiks ta seda häbelikul moel endale, mida salaja kuulavad teised kõrvad distantsilt kõrvalt. Sellele vuajeristlikule iseloomujoonele võib osutada helis loomuldasa esinev digitaalsest põrnikast puretud heliline algoritm, mis kummastavalt vibreerib Ühe kitarri abil manatakse esile helisid, mida töödeldakse efektiplokkide ja harmoniseerijate abil, moodustades atmosfäärilisi ja minimalistlikke helimaastikke. Käesoleval leheküljel sai kajastatud 2023. aastal ilmunud albumit "Fluctuate", milles kajastus fragmenteeritud tervik seesmise põletava pinge ja survega, mis hõõgus ning mingil hetkel lahvatas leegilaadseks intensiivsuseks, et seejärel vaibuda -- nagu tõusud ja mõõnad füüsilise keskkonnana meie meeli ja vaimu mõjutamas. See kahtlemata on ürgne maastik -- millele 95-minutilise taiese saksakeelne pealkiri ka osutab. Ürgne on midagi, mida eluta objektide ning nende jäetud jälgede kaudu uurime ja rekonstrueerime. Ometi kõik see taandub tõenäosuslikkusele, et kuidas see või teine võis välja näha või kostuda. Sarnaselt ka käesoleval 13-loolisel taiesel kombineeritakse loomulikke ja töödeldud helisid polüfoonilisel viisil, tekitades helide läbipõimumist, ent ka tahtlikku eraldatust, luues redutseeritud helindeid, mis kanaliseerivad ja summutavad pealevalguvat energiat, paljastades folgi, uusklassika, psühhedeelia ning elektroonilise muusika hõrke kombinatsioone. Seda võib mõista hümnina isikule kui loojale ning austusavaldusena masinatele, tunnustades tehnoloogia rolli kunstis. Töödeldud kitarritoonid tekitavad õrna resonantsi ning loovad kerget kaootilist tundmust, orgaanilise tundlikkuse ilmnemine eeldab kergete elektronhelide kontrapunkti, mille ümber minimalistlikud helid -- nii tsentris kui sealt välja nihkunud ebaharilikud kajad tantsivad elegantset puntratantsu. Teisisõnu --selles on nii emotsiooni väljendamise kunsti kui helitekstuuri esiletõstmise oskust. 8.5 (8.5-9.0)

Escaped Trees -- There (2017)

GodHatesGod/Bandcamp

• Avant-pop 
• Dungeon synth 
• Dark ambient 
• Indietronica 
• Experimentalism 
• Post-industrial 
• Neoclassical 
• Psychedelic 
• Art pop

Käesoleva 11-looline taiese kõige hüpnootilisemad hetked on seotud rulluvate helinditega, mis valdavalt on tumepsühhedeelsed. Escaped Trees pakub eksperimentaalset popmuusikat, mida on polsterdatud eksperimentaalsete helinditega. Plaadiümbris on huvitav, kuivõrd sugenevad paralleelid Burzum'i albumiga "Filosofem" (1996). Ainult et sarve asemel on tegelasel käes maamõõtmiskolmnurk ning roheka tooni asemel kumab sinakastume toon. Ilmselt on see osaliselt irooniline märkus, aga mitte ainult. Kindlasti on ka siin dungeon synth'i esteetikat aluskivimites tunda, kuigi see on tihedalt segunenud müra ja elektroonilise muusikaga. Nõnda see muusika tuksleb erinevaid tume- ja elektroonilise heli võimalikkusi testides ja realiseerides. Pannes neid helisid surve alla ning järk-järgult lastes sellest auru välja. Samuti võideldes sisemiste ja väliste koletistega, varustades helikontuure leegitsevate servadega. Muusika tuikav olemus pakub koguni katarsist. Eksperimentaalsete helidega popalgoritmid on kahtlemata sugereeriv viis heliliseks disainiks. See loob klaustrofoobse, kuigi samas pehme kuulamiskogemuse -- nagu oleks mähitud raskesse, staatilise elektriga laetud tekki. Korralik asi. 8.0 (7.5-8.5)

GERMÁN MEIRA & EL ZOMBIE ESPACIAL -- El Centrito de la Tierra (2025)

Camembert Électrique

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Improvised noise 
• Experimentalism 
• Live session 
• Avant-blues

Ou jee, see on üks tore psüühilise, füüsilise ning mentaalse pinge väljutamine 15 ja poole minuti vältel -- see on improviseeritud muusika nagu plaadiümbris vägagi täpselt ennustada võimaldab, kuivõrd seal on esindatud instrument nimega meloodika (mida näiteks väga armastas dub-legend Augustus Pablo ning ka The Fall'i liidril MES'il meeldis seda kasutada ansambli muusikas üheksakümnendate algul). Ka elektrikitarr on siin kenasti esindatud, ent tuleb tunnistada, et traditsioonilist kitarrisaundi siit küll välja ei kosta; mutileeritud kidrasaundi kostab küll, ent see on kaja- ja delay-efektidega seotud ja laetud (ning mis asendis ja mis vahenditega kidrat üleüldse mängitakse, on iseasi). Küsimus lõppude lõpuks taandub identiteedile -- tavateadvuses kitarr on kitarr ennekõike siis, kui rokkmuusika falloseks peetav instrument täidab rolli ontlikul ja turvalisel viisil. Et kuulaja saaks väita, et mängija on käsitööoskuslikult vilunud, on omandanud kimbu oskusi, tulemaks vastu kuulajate ootustele; ka sellest muusikast kostub rokitraditsiooni -- bluusmuusikapõhist seestunud energiat, mille kohta liigub ringi süngeid legendeid, kuidas varased bluusimehed ühele kabjalisele täiskuu ajal teede ristumiskohas hinge maha müüsid. Ajad on läinud edasi, ent sellest instrumendist kostub jätkuvalt tumedat vilinat-sahinat-mürinat; isegi kui tulem on hoopis midagi teistsugust, on suhtumine õige; sekka karust vokaali (pigem on see oigamine). Äge noh. Ou jee, ou jee. 8.0 (8.0-8.5)

fm -- Buttons EP (2012)

Wood & Wire/Free Music Archive

• Ambient pop 
• Ethnotronica 
• Progressive electronic 
• IDM 
• Electronic music

Käesolev 5-looline taies on segu kummastavast, veidike seestunud vokaalpingest ja selle maandamisest, IDMlikest rütmidest ning süntesaatorite elektroõitsengutest. Nimetatud plaadifirma ja artist on sageli osa New Weird Australia-kogumikest, mis on alati võrreldes teiste maade veider-kogumikega omanäolised, peegeldades midagi aborigeenide maalähedasest traditsioonist, milles on nii ürgseid vibratsioone kui tektoonilisi värinaid. Eks see kõik ole kaasajastatud, ent ürgallikas on üsna nähtaval, pärinedes Rohelise Mandri vundamendist. Ning teisalt on muljetavaldav kuulda, kuidas süntesaatori õitepuhkemised endile elliptilisi trajektoore loovad. Ühelt poolt tekitades rahu ja tüünust, et väärikad inimolendid, kes lähtuvad traditsiooni tarkusest, et nende elu seeläbi Maa ja Universumiga seotult oleks asjalikult elatud. Mingil hetkel tundub, et kõik on kokku surutud, et seejärel erksa valgusena üle horisondi levida. Siinne elektrooniline muusika jälgib helendavaid trajektoore stereoväljal -- kui sabatäht läbi pimedate dimensioonide tuiskamas. Need hetked tunduvad peaaegu pühendunud -- luues rütmilise keerukuse keskel ootamatuid rahuhetki. Koosmõju on rabav: pinge kasvab, surutakse sissepoole, justkui kogudes esivanemate tarkust, seejärel vabaneb äkki avarasse, silmapiirini ulatuvasse valgusesse. See on heliline metafoor tasakaalule -- traditsiooni ja innovatsiooni, enesevaatluse ja avatuse, lõpliku inimkuju ja lõpmatuse vahel. See, mis üllitise pelgast eksperimenteerimisest kõrgemale tõstab, on selle keeldumine tühjusest ja enesekesksusest. Siin ei ole poseerimist ega nurgataguse tarkuse väärtustamist, mis eksisteerib vaid intellektuaalseks eneseimetluseks. Selle asemel usaldab muusika intuitiivset arusaamist - pigem tunnetatud kui üle seletatud - pakkudes väärikat teed edasi: tähendusrikast eksistentsi, mis on juurdunud nii pärandisse kui ka edasiliikumisse. 8.5 (8.5-9.0)