[Artistid] Cagey House/Dave Keifer

Cagey House
Myspace

[Vana ning oluline] Death and Vanilla Death and Vanilla (Bandcamp)

Kui ma tahaksin või oskaksin popmuusikat teha, siis kõlada nagu Malmö punt Death And Vanilla oleks ahvatlev mõte. Isegi väga. Nad on kahtlemata lahedad - deklareerivad albumi reliisidaatumina 2021. aasta jaanuari (õige on aasta 2008) ning eeskujudena toovad välja kõikvõimaliku avangardmuusika ja (innovatiiv)pop`i panteoni - Alice Coltrane, Broadcast, The Zombies, Stereolab, Siouxsie & The Banshees, Ennio Morricone, Henry Mancini, Current 93, Krzysztof Komeda, The United States Of America, Charles Mingus, David Axelrod, The Beach Boys, Motown, Roy Budd, The Velvet Underground, The Shangri-Las, Hungry Hippos, Roman Polanski, Piero Piccioni, Sun Ra, Love, Piero Umiliani, Nino Rota, Nico, Sunn O))), The Mamas & The Papas, BBC Radiophonic Workshop, The Ronettes, Can, Eggstone, Tim Buckley. Jajah, tänapäeva (totaalsed) inimtüpaažid - selleks, et üle ajahorisontide kiigata, tuleb teada tuleviku märke. Seesugust krautrock`ist, elektroonikast, 60ndate tüdrukutepopist ning üleüldse mahukat viitesüsteemi kasutavaid bände on varasematest aegadest ikka ette tulnud. Stereolab, Pram, Broadcast, Flunk. Ometi - kui te olete väsinud näituseks Stereolab`i viimase otsa (või üleüldse) loomingust, siis vahelduseks kuulake rootslasi. Nende vokaalliinid ei kulu ega tekita kuulajas tüdimust, helikihid on kenasti üksteisest eristatavad; kuigi meloodiajoontes ei ole teab mis keerulisust, kriibitakse nendega ajusoppi sügavad täkked. Vektoriaalsus ja dünaamika. Kosmosepopparid. 2021. aasta ei olegi utoopia, ei näigi ülepakutuna - näis, kas 11 aasta pärast näiteks kuulub seesugune muusika autofirmade poolt pakutava varustuse hulka? Kes ütleb, et autod veel maanteedel vuravad? Kas muusika saab olla suurem kui elu? Tuleviku muusika. Seda see ongi. Mina igatahes olen sellesse ansamblisse armunud. Jäägitult.

Kuula albumit siit

[Artistid] Uberlulu

Uberlulu
Uberlulu

[Artistid] Dizzy Jaguars!

Dizzy Jaguars!
Myspace

Eureka Brown iDigitalia! (Digitalia)

Mitte juhuslikult ei valinud ma viimaseks 2009. aasta albumiks välja Indiana osariigi linnakesest pärit Eureka Brown`i. Õieti tahtsin nende albumit “iDigitalia” juba 3-4 kuud tagasi arvustada, kuid nende myspace`i leheküljel olid kõikvõimalikud viited albumi(te) allalaadimisele-ostmisele elimineeritud (arvatavasti see ajavahemik püüti endale plaadilepingut hankida). Muuseas - täiesti teenitult - leidis samuti nad üles plaadilepinguta talente tutvustav saade “BBC Introducing”.

Suurepärane debüütalbum "future vison of the digital underground" (2007) paljastas Urbana duo edu saladuse - ühelt poolt õrnalt moonutatud, taamale lükatud õhulised ning sugestiivsed vokaalliinid, teisalt nende kontseptsioon, kus minevik ja tulevik ühtivad 21. sajandi popmuusikaliseks olevikuks. Tõepoolest, helipilt tundub isegi tänapäeva situatsiooni arvestades "omast ajast ees olev" - küberturvises juurtemuusika (kantri- ja folgimuster) kohtub burtbacharach`iliku meloodiakergusega. Kui vahepeal mulle tundus, et New Weird America hakkab dekadeeruma - Animal Collective eemaldus sellest ning hakkas karutantsu vihtuma (siinkirjutaja jaoks on “Merriweather Post Pavillion” AC algusaegade vaba ning eksperimentaalse vaimsuse räige reetmine ning üldiselt tasemelt ülepea p...sekukkunud album - seesugust vaimuvaesust ning närivat kiretust poleks Avey Tare`lt-Panda Bear`ilt osanud oodatagi), Six Organs Of Admittance`i viimane oli kahvatu ning Ariel Pink`i viiimased albumid on algusaegade üllitistega võrreldes võlus kaotanud. Õnneks on elu edasi läinud ning uued andekad muusikud on oma koha hõivanud või sisse võtmas. Eureka Brown on vaieldamatult üks säravamaid tähti uues laines.

“iDigitalia!” võtab esimese albumi põhistruktuuri ning täiendab seda mõne uue elemendiga. Näiteks avaloosse Intro Dub näikse Portishead`i tumekõlalisi kinemaatilisi kajaefekte sämplitud olevat. Muusika on muutunud sirgjoonelisemaks, ehk ka popilikumaks, juuri ei ole enam niivõrd kuulda ning meloodiate-harmooniate intensiivne lainetus lööb teravalt üle ääre. Teravuse puudumise korral muutuks seesugune virvarr lihtsalt väsitavaks. Seitsmes lugu Mystical Crystals on albumi, siinkirjutaja arvates aasta kulminatsioon üleüldse. Mööndes, et kuigi kuulasin MC eelmisel aastal konkurentsitult kõige enam, ei ole träki müstilisest nimbusest veel midagi kaduma läinud. Popmuusika suure algustähega. Tähepop. Kõik on ideaalselt paigas, täiuslikult proportsioonis. Bänd ise näib ka seda lugu väärtustavat - myspace`is on sellest kahelooline versioon.

Väga hea album, kuigi debüüdikat vahetult enne kuulates kipub selle tähesära veidi tuhmuma.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Testicular Manslaughter

Testicular Manslaughter
Testicular Manslaughter
Myspace

Dan Masquelier States Away (Jamendo)

Kalifornialane Dan Masquelier ei ole tagasihoidlik noorsand. Oma koduleheküljel ütleb ta otse, et on “suurepärane viiulimängija, kitarrist, vokalist ning sündimängija”. Tõepoolest, viiulit on ta õppinud 11 aastat, kitarri ja bassi 8 aastat, vokaali 5 aastat ning sünti/piaanot 4 aastat. Lõpetanud ülikooli muusikatööstuse ning tehnoloogia erialal, valdab ta nii helitöötlust, videoproduktsiooni, veebidisaini ja programmeerimist kui ka graafilist disaini. Väidab, et on “kõrgelt pädev muusikateoorias ning arranžeerimistehnikas”.

Tõepoolest, jänki mitmekülgsus, oskuslikkus ning kredibiilsus ilmnebki tema kahel albumil. Debüütalbum “Wake Up” (2007, Jamendo) on hillitsetud akustiline singer-songwriter`lus. Kaunis repertuaar, mille omamine võiks igale moosekandile auasi olla. Sugereeriv laulustiil, akustilised kitarrid ning kauniseadelised viiuliliinid. Näituseks Summer is a Blonde Girl on seesugune lugu, mis peegeldab tema kui looja suurust. Kes peavad lugu Jens Lekman`ist ning Sondre Lerche`ist, need peavad lugu ka sellest albumist.

“States Away” on hoopis teine ooper. Teistsugune valdkond selles mõttes, et areng on olnud orgaaniline, esimesest albumist on sujuvalt välja kasvatud, seda mõtestatud kui möödanikku. Ameeriklane demonstreerib elegantselt oma elegantset mitmekülgsust – Pumpkin Pie on kammerlik meeleolumuusika, kõlades nagu Penguin Cafe Orchestra ning Sufjan Stevens`i crossover. Ärme unustame – selle ristandi nimi on jätkuvalt Dan Masquelier. The Hunt algab drõunimisena, mis õige pea võtab sünteetiliselt vürtsitatud kammerlikud jooned, ning lõppedes suubub alguse lähedusse – tanpura drone-helid ning meelierutav orkestratsioon. See Creatures on imeilus hõllandpop. Kordan – imeilus ning eepiline. Ingellik puudutus! Loos Believe ning albumi nimiloos ristuvad omavahel klassitsistlik muusika ning modernne klassika. Kolm osa klassikat ning üks osa modernsust. A Toast jätkab palju vabamas ning rõõmsamas toonis. Albumi lõpetab Abyss - elektroakustilises keskkonnas prepareeritud modernse klassika ning astraalaämbiendi trip. 7 lugu ning 20 minutit sunnivad jälle ja jälle albumi kuulamisega alustama.

Hiljuti lõppes Eestis superstaari valimine, kuigi neist keegi ei olnud minu jaoks (super)staar. Õieti saateformaat – parimal juhul tuntud laulude interpretatsioon, halvimal juhul mahalaulmine, teiste au ja hiilguse peal poosetamine - ei võimaldanudki selleks saada. Ning kui võimaldaski, siis need vähesed võimalused jäeti kasutamata. Seetõttu ei saanud ma osalejate kohta midagi teada. Ka Masquelier jätab mitu võimalust kasutamata. Kui see album oleks antud Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i või kasvõi (meelevaldse näitena) Bob Dylan`i nime all välja, võiks see aasta album olla. Kuid Dan Masquelier ei hooligi sellest – sellest hoolimata on ta mitmeid kordi etem kui enamus muusikapressist läbi käivad nimed. Oh California, so much to answer for.

Kuula albumit siit

9.5