The Womb - Escapism (2011)

23 Seconds

The Womb
Lastfm

9.2

/Synth noir, Hip-hop, Experimental indie, Art pop, Crossover, Electronic pop, Dark pop, Angst pop, Ambient pop/

Comment: Alan Driscoll, one of the most intricate singer-songwriters today is back with his brand new heavy. He is known by his idiosyncratic dark-hued vocal manner which is sticked somehow with (white) hip-hop mannerism (extraordinarily in the closure track The Narrator). By speaking about his(?)/someone(?)/anyone`s (?) paranoias and obsessions, he uses lo-fi synthetic sound only to give rhythm and soul for the issue. In fact, Driscoll has added some new elements - for example, Strobelites does function as a hell-ish blend of downtempo and deep ambient. Especially monumental is We Swam Through The Sky, an amazing angst-filled vista. Really horrifying indeed. One of the best tracks in 2011 so far. Of course, while you can feel some difference between Escapism and a masterpiece, called Purity Test (also issued on 23 Seconds, 2011), his last issue is outstanding for sure. You can compare Driscoll (living in Melbourne, Australia now) with another British world traveler and free thinker, called Momus.

Det Mekaniska Undret - Olika sidor av staden (2011)

23 Seconds

7.7

/Tram wave, Electronic pop, Synth pop, Conceptual, Electro pop, Camp pop/

Comment: This 10-track album by Andreas Österberg might be the first example of the kind to be tagged as "tram wave" ever. Indeed, the issue can be considered as the soundtrack and dedication to the tram line 11 in Gothenburg (all the songs are entitled as the references to those objects regarding this route). Musically it is simplified and even campy related to other "waves" as similar as Army Of Lovers used to have its approach towards pop electronica many years ago, for instance. All of that is played up with the help of blissful synths, simplistic beats and self-irony. My favorite track is the ending Saltholmen med Verklighetens Folk. By the way, all the songs are sung in Swedish.

Keshco - Accountants By Day (2010)

23 Seconds
Lastfm

8.4

/Experimental indie, Alt-folk, Weird pop, Art-pop, Folktronica, Psychedelic pop/

Comment: This London-based trio has been active for more than a decade, having released a handful of issues during the period. The concrete album under the 23 Seconds records starts out with somewhat solemn yet very warm vocal timbres and spatial flute-relied appearances. In following tracks the whole will mainly be structured through quirky experimental pop evolvements, however, it is an intricate kind of the singer-songwriterism having no inclination to be revealed it at once. It sounds almost normal/or a little "deviating" from the usual standards of alt-folk/experimental folk. In detail, you can figure out lots of elements the issue is constituted of- haunting soundscapes, toy sounds, skipping guitar strums, tricky synth elaborations, unexpected key and mood changes.

Tracing Arcs - Eye See You Too (Remixes & Forbidden Fruit) (2011)

23 Seconds

9.2

/Trip-hop, Electronic pop, Remixes, Nu jazz, Down-tempo, Chillout, Big beat, Drum and bass/

Comment: This is a remix album of the issue Eye See You by the English duo Fran Kapelle & Paul H. Addie released on iD.EOLOGY in 2010. Indeed, you can discover yourself through 9 mostly mesmerizing remixes from here, veering from blissful slow-tempo (at times laid-back) electronica and nu jazz ripples to majestic big beat and other solid breaks-backed developments, from soothing ones to whimsical bounces. Those velvet-like and sometimes even seductive milieus around the rhythm sequences do have the value on its own for sure.

Fuji Kureta - See-through (2011)

23 Seconds
Lastfm

9.0

/Electronic pop, Club dance, Experimental electronica, Trip-hop/

Comment: Fuji Kureta is a duo from Istanbul, formed in August 2008. This time the singer Deniz Öztürk and the composer Sahin Kureta take on innovative electronic pop in which Björk-like songwriting shadows can widely be recognized (searching for junctures between electronic pop and more experimental approach). Or making a couple of bows to Kraftwerk (What If). In a more direct way, there can be heard for angular beats, drabbling glockenspiel-esque formations, multiply crossbreeded rhythms, trip-hop spasms, dream-tinged vocal lines, some club dance glimpses and much more. By the way, those 8 songs are recorded in French and English respectively. An accomplished workout indeed.

Emerald Park - Slow 2004-2005 (2011)

23 Seconds
Af-music
Jamendo

8.6

/Alt-folk, Indie pop, Britpop, Indie folk, Baroque pop, Folk indie/

Comment: As the album title suggests, indeed the issue is about 4 songs being released 6-7 years ago. The group comes from Malmo, Sweden and showcases some examples of folk-inflected Britpop, Swedish (indie) pop carnival, and baroque pop, in detail, demonstrating its affinity toward mellow chords and pleasant melodies. By the recent point, however, it can be considered classic (indie) pop. Nostalgic and decent.

Flyafter - Today I`m With You (2011)

23 Seconds

8.8

/Experimental indie, Poptronica, Chillwave, Lo-fi, Glo-fi, Electronic pop, Electro-indie, Leftfield/

Comment: This is the second album by this 4-pieced Indonesian ensemble under the Swedish 23 Seconds label. Similarly to their previous, self-titled issue the recent one is filled in with astonishing growings and transitions, more detailly, operating with traditional indie pop impetus and blissful horizons of chillwave/poptronica/glo-fi music, all in all, creating a kind of irresistible touch for ardent indie people. In a more technical language does it mean the change drifts toward a spot on drum machines, sequencers and synths. By the way, you can take the first EP and add it over to this one, thereafter getting a proper LP and more listen times. But it is just a hypothesis.

[Artists] The Womb

The Womb
23 Seconds
Myspace
Lastfm

The Womb Purity Test (23 Seconds)

The Englishman Alan Driscoll embarked on in 1998, at the time when the 90`s Britpop movement started to getting to its closure. From the aforementioned year off to this day he has released approximately 10 albums, including one publication named as Britpop as well. Thereby regarding all those facts and the main characteristic of the recent issue, indeed, for all of those people who had grew up within the glamorous touch by Pulp, Suede, Auteurs and the others acts Purity Test should be meaningful enough. Moreover, by being demonstrated an Ultrasound`s vinyl record on the coverprint, how could it have a reference somehow otherwise?

Purity Test is a double album, or at least an album with shitloads of bonus songs (all in total 10+10). First of all, it is a case of whimsical lyrics with hints at escapism, womanizers, and even a kind of obsession. By the background it is full of great synth-based thrills and orchestral progressions, catchy soulful disco tunes, synthetic pop arrangements, diverse rhythm roundabouts and outstanding song performances with eccentric postures. Despite of all those diversities, however, all seems so evidently sounding under the Britpop regime yet. My favorite notches are some dark-hued, even a bit creeping introspections being not sporadically represented here. Rosanna Woolett, Junalyn Corre, Chloë Reeves and Simon Gray are up here to offer their important collaboration over to the release.

Listen to it here

9.5

[Compilation] Various Artists - 23 Evergreens Vol.2 (23 Seconds)

The Gothenburg-based label 23 Seconds has been a crisscrosser of different indie styles or at least strongly indie-infused electronic pop genres for some years. Here represented 23 tracks released inbetween 2008-2010 do offer a proper overview about the backbone of the label. No doubt, the selection compiled by H Johan Lundin and Jesper Larsson is decent enough reflecting upon some exceptions as well - hip-hop (Dynamo 414; Conspiracy of Mind) and trance-induced bubblegum rave (Clone DJ) and post-metal (The Big Sleep In Search Of Hades). The other artists include Henrik Josè, Azoora, Jenifer Avila, Shampoo Tears, Azeda Booth, Adam & Alma, Ixtlan, Danish Daycare, Cosmic Spring, The Womb, Azoora, Can`t Stop The Daggers, and Emerald Park.

Listen to it here

Flyafter Flyafter EP (23 Seconds)

Jakarta kolmiku 4-loolist EP`d kuulates ei jää üle muud kui konstateerida, et järjekordne kauniilmeline ning ajastutruudusest pakatav indiereliis on ilmavalgust näinud (püüdmata seejuures kuidagi irooniline olla). Tänapäevane indie tähendab reeglina pendeldamist akustilise ja elektroonilise helikeele vahel (rõhuasetusega viimase suunas), second-hand`ist soetatud süntekatega nurgeliste helimustrite mängimise kaudu DIY-kultuurile truuduse vandumist ning viimistletud produktsiooniga established popi vundamenti murendades. Keskmisest poploost on siinsed taiesed poolteise minuti jagu pikemad - naiivnaljakas sünteetiline helikeel avardub ning omandab "kredibiilsuse" sametiste sündiorkestreeringute/shoegaze-refräänide ning unistuslikkusest täidetud väljavenitatud vokaali toel. Ning uskuge mind, Indoneesia pealinna indieskeenest leiaksite teisigi suurepäraseid punte.

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] Emerald Park

Emerald Park
23 Seconds
Af-Music
Jamendo
Bandcamp
Myspace
Lastfm

Danish Daycare A Story Of Hurt (23 Seconds/AF- Musik/Bandcamp)

Rääkides Daniel Jönsson`i debüütalbumist tuleks alustada sellest, kuivõrd erinevad võivad olla mõtted esimese ja järgmiste kuulamiskordade vahel. Alul olin kindel, et alustan ülevaadet halbadest külgedest, et seejärel ka mõned positiivsused ära märkida. Praeguseks on jälle vaekauss teisele poole kaldunud...
34-aastane malmölane on (indie)muusikaringkondades olnud tuntud ansamblite Eyedrop`i (1997-2005) ja Emerald Park`i klahvkamängija, bassisti ja kitarristina. Esimese pundi harmoonilisest aasapopist ning teise rühmituse veidi järsemast, trummeldavast ja hõikuvast lähenemisest on Jönsson`i soolokal kuulda mõjusid mitmeid, kuigi ta püüab ennekõike leida oma teed. See ka õnnestub 11-loolisel üllitisel. Avalugu A Purpose To My Sins demonstreerib poptroonilist sirgjoonelisust, helklevat edetabelipoppi. Jönsson tõestab, et tema tugevaks küljeks on catchy`d refräänid, isegi kui sellest väljapoole jääv on mõnikord tuhm või kahtlase väärtusega. Lööb pompöösseks orkestreeritud reljeef, staadionitele liuglev ambitsioon (Second Day In June). Rootslase pompatakk võib kuulajast elegantselt üle kasvada, lämmatamata teda (Never Change Never Fade või albumi keskne, neworderlik Red Dead Flowers). Üldiselt domineerib kolmeplaaniline varieeruvus - on strummivaid kitarre, on sissejuhatusi piaanol, samuti on seda kokkumiksitult; ka on digitaalkõlalist elektroonilist eksperimenteerimist või vähemasti arglikku vihjet sellele (õnneks kuulub see erandite valda). Ka jääb miinuspoolele lovelorn-tüütus Boo. Lõpupoole äratatakse taas ellu indie-saurused; robertsmithilikku kaeblikku laulumaneeri on suisa mitmes kohas kuulda (pluss postpungilikud bassikäigud üleüldisemalt) ning pulpilikust tumedast velvetlikkusest kantud sissejuhatus lõpuloos The Man in White. Korralik popalbum.

Kuula albumit siit

8.4

Adam & Alma Back To The Sea (23 Seconds)

Adam & Alma? Nimede järgi võiks naljatamisi arvata, et tegu on mingi gerontopop-aktiga. Tegelikult nii see ei ole. "Adam" on Johan Graden (kes välimuselt meenutab kangesti ühte Eesti nooremapoolset muusikakriitikut) ning "Alma" on Ellen Arkbro. Päritolumaa on Rootsi ning locus`eks on Stockholm.

Mida muud saakski väita nende debüütalbumi "Back To The Sea" kohta, kui et Rootsi popmuusika oma headuses. Elektrooniline, unistuslik, harmooniatesse-meloodiatesse mässitud. Tegelikult sammuvad Adam & Alma julgemalt oma rada kui keskmine svenssonite indie pop - avalugu Things pakub kaemusliku dream pop-tõlgenduse, mis kõigub raskelt laetuse ning kerguse vahel, Smile For Me, Sun on tujuloovate bubblegum-rütmidega elektrooniline pop. Habras, naiivne ja minimalistlik - vokaalsilpidele toetuv repetiivsus, happelised sündifoonid rutiini loomas ja murdmas, Naked paljastab duo süngema pale, mis kõlab ilmselt nii nagu näiteks Serena Maneesh oma varstiilmuval teisel albumil kõlama hakkab - shoegaze-tumedus electro pop`i ja psühhedeelia tonaalsusesse mässituna. Nimilugu on suur pop suurte tähtedega - tuimale sigurros`ilikule golemile on massiivsete ja laialihajuvate klaveriakordide, väreleva naisvokaali ning electro rock-refräänidega hing sisse puhutud. Lõpetav Bon kihistab hõrgult kellamängu- ja klaveriakorde, vokaal- ja keelpillifluidumit. Tõepoolest, kahte viimast pluss avaträkki võib vaadelda kui ühte kimpu, millest siiski igaüks säilitab oma eriilmelisuse.

"Back To The Sea" on imetlusväärne album, kus kohtuvad lo-fi`lik naiivsus ja jõuline eepilisus, haavatavus ja tõsiilmelisus, lihtsad popskeemid ja eksperimentaalne helikeel. Ning demonstreerib seda, kui tähtsat rolli muusikas etendavad vaibumine ja vaikus.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Henrik Jòse

Henrik Jóse
23 Seconds
Myspace
Lastfm

Henrik Jòse The Little Things EP (23 Seconds)

Malmö`lase Henrik José muusikaline käekäik, tunnetus ning areng meenutab ühe teise (ning märksa tuntuma) skandinaavlase soomlase Esa Juhani Ruoho aka Lackluster`i oma. Aastatel 1997-2004 tegi rootslane muusikat Bliss`i nime all. Alustanud varateismeeas demoscene/bitpop/chiptune/tracker music/8bit-liikumise osana - tehes konkreetselt psühhedeelset tracker-saundi - , on ta sellest ajapikku välja kasvanud - liikunud downtempo ning elektroonilise popi suunas. Samuti kuuluvad tema leksikasse meeleolukas nu-jazz, jazz funk, funk soul, deep house, disco (house), avarad orkestratsioonid (tema enda sõnul meeldivad viimased talle väga). Helide intensiivsuse-suure vaheldumise ning eriilmelisuse tõttu kuulub ta otsapidi samplecore/plunderphonics/sound collage-žanri(te)sse. Tõeliselt puuteline muusika. Need happelised süntesaatorid-orelid ning autotuunitud vokaalid on tase omaette! Näituseks lugu Making A Bomb (1998) on tõeline...mhhh...pomm. Nagu Paul Mauriat esitanuks Mutant Disco`l mõnd oma eatut meloodiat. Üllitanud muusikat tuntud leiblite nagu Kahvi, Monotonik ning Fairlight Music all (taaskord kattumine Lackluster`iga). Uurisin ka tema (peamisi) mõjutajaid; nimekiri on meeldiv, kuigi kohati üllatav - The Smiths, Sigur Ros, Murcof, Pink Floyd, Cocteau Twins, Boards Of Canada, Radiohead, Björk, Aphex Twin. Nagu vanakooli indiemees või nii... . Väga hea on mõelda, et nii The Smiths kui ka Cocteau Twins on inspireerinud niivõrd head saundi produtseerima.

Kui mehe eelmine, 3 aasta tagune album “Henrik Jose 2007” sulatas omavahel kokku akustilist kidraindiepoppi ning (kohati trikitavat) elektroonikat, ning rootslane vaatas kaunipilguliselt, isegi nartsisslikul moel sissepoole, siis “The Little Things” EP träkid on rohkem muusikaliselt upbeat ning avalam (ning täiselektrooniline). Samas ei saa ka öelda, et võrdluses eelmise üllitise või Bliss`i aegadega oleks tagasiminek toimunud, isegi kui siinkirjutajale meeldivad viimatimainitud rohkem. 15 aastat järjekindlalt tegutsenud muusiku vastu tekib paratamatult usaldus. Albumilt kõlab vastu professionaalne kogemus. Nimilugu ning Pinpointing The Problem raputavad harmooniahaakidega azedabooth`ilikus võtmes. Harmooniad liuglevad, avarduvad ning vaibuvad. Suur muusika. Tõsi, lõpulugu We Own This Thing kõlab küll nagu taltunud M83.

Kuula albumit siit

8.5

Nina-me Life Of Steps (23 Seconds)

Nina-me on Rootsimaal Malmös resideeruv laialdaste kunstiliste huvidega naistrubaduur.

Tema album "Life Of Steps" koosneb 4 loost. Akustilise kitarri (pluss vahetevahel süntesaatorite õhulise sentimendi) saatel omi mõtteid, igatsusi, küsimusi ning elufilosoofiat edastav lauljatar. Kahes esimeses loos on talle kaaslaseks keegi Johan Pettersson, kelle elulõng on tänaseks päevaks katkenud. See muusika on küll lihtne, kuid mitte lihtlabane. Vaikselt õhtusse, (päeva) lõppu veerevad lood. Õrnad meloodiad. Raske ongi selle albumi puhul millestki konkreetsemast kinni haarata. Mulle meeldib plaadi kaanepilt – trepp, mille taamal paistmas hiiglaslik erepunane päikeseketas. Tee, mis põhimõtteliselt ei vii kuhugi. Kas saakski viia? Unistus on suurem kui elu. Helindi pikkus on 12.34. On see liiga lühike? Samas kui olekski 2 korda pikem, ei võidaks vististi sellest midagi. Tuttavad harmooniad. Kas singer-songwriterlus on muutunud tänapäeval üheks ekshibitsionismi ilminguks? Kui näituseks keegi AnuS aagim üllitaks isiklikel kogemustel põhineva sooloalbumi, kas see paistaks liputamisena? Kas pidevad korduvused-(üli)sarnasused, naasmine renessanssidesse on märk (pop)muusika lõpuleviidusest või siis muusikute-isiksuste erilisuse müüdist? Ariel Pink? Avey Tare& Panda Bear? Lau Nau? Guillermo Farrè? Chad Golda? Brad Fielder? Bradford Cox? Phil Elverum? Zach Condon? Muhr? Enrique Ramirez? Tim Hecker? Ei eitagi, et tänapäeva popmuusikaline kehand on kõrgel tasemel, samas see mass meenutab rasket monoliiti. Sündida ning vormuda geeniuseks ongi tänapäeval märksa keerulisem kui aastakümneid tagasi. Võib-olla ma eksin - äkki oligi muru rohelisem ning inimesed vaimselt ning hingeliselt suuremad? Tegelikult rohi oligi rohelisem - seda on vastavad spetsialistid tõestanud. Ühesõnaga, kõik ei ole erilised, enamus on lihtsalt kenakesed.

Kuula albumit siit

7.7