Adam Balusik – presah (2020)

La bèl

Archive.org

Bandcamp

• Art music
• Piano music 
• Modern classical

9-looline "presah" moodustab kordusrežiimil kuulatuna kontiinumi, mis viib selleni, et üksildus ei tundu enam hirmuna – nagu autor on luulesalmi abil plaadifirma La bél saidil lootust väljendanud. Kahe ja poole minutilised klaveripasaažid, täis mõtisklust tõusude ja vaibumiste kaudu maalituna. Adam Balusik väldib suuri tühje valendikke ja kuristikke, hoiab kurssi viisil, et monokroomne (sellele vihjab plaadiümbris) helipilt ei mureneks ja teiseneks. Teisenema ei peaks seetõttu, et seatud ülesanne saaks täidetud. Ainult klaver, ainult valged ja mustad klahvid; ei kuuldu siit ei elektroonikat ega ülipretensioonikaid klaaspärlimänge. Aga...ei ole see tühi klimberdamine, kuna sisend ja väljund saavad üheks ning kontiinum jääb kestma. Väärt asi, mis mingil hetkel teiseneb millekski transtsendentaalseks. Nagu elu tohutusuurel kinoekraanil, millel algust ja lõppu üles leida ei ole lootust ega ka mõtet. Piirid kas on hääbunud või omandanud teise tähenduse. See on voog, see on vool, sellest on saanud (voolu)ring.

SPC ECO – 10月EP October EP (2020)

Bandcamp

• Alternative dance
• Indie pop/rock 
• Downtempo 
• Synth-rock 
• Indie dance 
• Trip-hop 
• Electronic 
• Big beat 
• Industrial rock

Milles seisneb SPC ECO ja legendaarse Curve`i erinevus? Kõigepealt sarnasus on selles, et mõlema kombo muusikalise poole eest hoolitses-hoolitseb Dean Garcia. Erinevus seisneb selles, et sõnalise poole ja laulu eest hoolitseb Garcia lihane tütar Rose Berlin Tony Halliday asemel ning legendaarne on jätkuvalt Curve. Erinevus seisneb ka selles, et SPC ECO on märgatavalt produktiivsem (ilmutades iga kuu midagi). Ka muusikaliselt on erinevus tajutav – Curve oli huvitav punt seetõttu, et segas kingapõrnitsemist tantsumuusikaga; SPC ECOs on kidrapõhistele mürarohketele heliseintele lisandunud uusi elemente, olles käesoleva viieloolise põhjal kohati vajutud elektroonilise muusika sinakatesse sügavustesse, saades ilmselgelt inspiratsiooni triphopist (meenutades Tricky`t koos uneleva Martina Topley-Bird`ga). Kohati on ka industriaalroki elemente kuulda, aga tehes seda tunduvalt mõõdutundlikumalt ja maitsekamalt kui näituseks tegi seda Primal Scream albumil “XTRMNTR”. EP poliitiline mõõde seisneb selles, et on pühendatud kõigile neile, kes hääletasid Donald Trump`i vastu. Korralik asi.

Nin Martoize – 4 EP (2020)

Bandcamp

• Improvised music 
• Free jazz 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde 
• Improvised noise 
• Experimentalism 
• Art music 

Nin Martoize`i nimelise valenime taha peitub leedukas Martinas Rakshtinas aka Martin Rach. Mees on juba aastaid viljakalt albumeid üllitanud, peamiselt viimati nimetatud pseudonüümi all. Tema muusikat võiks iseloomustada väljendiga: alati erinev, alati sama. Sama seetõttu, et ta eksperimenteerib improvisatsioonilise muusika piirides, milles on nii vabakavadžässi, irriteerivat müra, avarat elektro(onikat)-akustikat. Erinev seetõttu, et nimetatud piirid on avarad, ja leeduka kombinatsioonid ilmnevad igal üllitisel erineval kujul. Ka sellel viieloolisel on bassidega müristamist, saksofonil hullumist, mürarohkeid passaaže, mille sees omakorda peituvad mikroskoopilised nurgakesed stereosüsteemia perifeeria(te)s. See on dzäss, mis paneb kõrvu kikitama. Ilus muusika, on ju?

Small Life Form – Slow Season (2020)

Silber

• Drone 
• Avant-garde 
• Microsound 
• Post-industrial 
• Abstract 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Microsound 

Ma ei tea, kuidas sellesse neljaloolisse üllitisse suhtuda...isegi pärast korduvaid kuulamisi. Ideelt pretensioonikas – salvestades põrnikaid-mutukaid, inim- ja loomakutsikaid, vett ja kive, ning aeglustades helide kiirust – aga, tulemuseks valdavalt on ikka ja jälle seesamune pikk, hõre ja monokroomse kõlaga digitaalne droonheli. Kujutame ette, et me ei ole informeeritud salvestusallikatest. Kui palju teavet läheb kaduma? Kui seksikas kuulamine on asi pärast seda? Sellel ei näikse õigupoolest mingit vahet olevat – meenub kunagine kirjeldus ühe artisti üllitisest, kes lasi mingite filosoofide raamatutel alla kukkuda, et eeldatavasti saada kvalitatiivselt uusi helisid. Naeruväärne. “Slow Season” on osa Silber Records`i talvehooajale pühendatud EPde reas, mille intensiivsus hakkab pärast esimesi lugusid aste-astmelt langema ja muutub peagi pelgaks kõrvavilinaks (miks peab see kestma neetud 26 minutit ja peale?). Esimestesse lugudesse on kätketud pinge ja põnevus tänu mikrotonaalsele eksperimenteerimisele. Inimhääled ülehelikiirusel bassisemate kihtidega põimumas, Kas see illustreerib pikka talvehooaega? Võib-olla tõesti.

Orphax – En De Stilstaande Tijd (2020)

Moving Furniture

Bandcamp

• Drone 
• Experimentalism 
• Microtonal 
• Minimalism 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Sound art

Plaadifirma Moving Furniture Records'i bossi Sietse van Erve aka Orphax'i kahelooline album – mõlemad kompositsioonid lõpevad 18 minuti man – on täidetud sujuva droonmuusikaga – muusika, mis kõlab kui katedraalioreli vaikne ulg; justkui organist oleks uinunud ja langetanud oma pea ja õlad klahvidele; niisiis see vaikselt muutub kas objektiivsetel põhjustel – akorde lisandub või kaob ära; või teisalt subjektiivselt hakkab kuulaja fantaasia etendama omi mänge. Või siis mõlemat. Teise loo-teise osa algus on natuke tumedama, natuke elektriliselt särisevama minekuga, mis mingi hetk vaibub ja muutub väga ahtaks ja abstraktseks, lähenedes Alvin Lucier'i pingule tõmmatud traadi vibreerimisest tekitatud-tekkinud helikunstile. Aga lugu mängib samu trikke nagu esimenegi osa. Hea töö, puhastav kuulamiskogemus.

Nonconnah – Winter EP IV (2020)

Silber

• Ambient rock 
• Post-rock 
• Shoegaze 
• Experimental rock 
• Dream pop 
• Noise rock 
• Avant-rock 
• Spoken word 
• Noise rock 
• Electronic music 
• Drone rock

Põhja-Carolinas tegutsev plaadifirma Silber Records üllitas viis nädalat tagasi neljast nn talve/jõuluEP-st koosneva seeria. Üks neist on 9-looline Nonconnah'i üllitis, mis põhineb kitarridel ja pedaalidel. Lihtne. Lihtsam kui muusika (või selle mõistmine). Milles see fenomen õigupoolest peitub? Fenomenaalne on viis, kuidas kitarr võib lisaks kitarrilikule kõlale-iseloomule väljenduda mittekitarrilikul viisil. Kõlada kui sõge mürainstrument, tõsi, mille äärmusi ja potentsiaali on tundma õpetanud Glenn Branca ja jaapanlased (Boris, Boredoms, Fushitsusha, Keiji Haino sooloalbumid). Ja teisalt kõlada kui ingel kingapõrnitsemise ja korduspõhise elektroonilise muusika vormis, millest ometi viirgab kassilikku krutskilist agressiivsust. Konkreetse albumi puhul on mitu näidet, kuidas unenäopopp ja mürapopp ideaalilähedaselt ühtivad. Mis võiks olla keskmine (talve)temperatuur selle korraliku üllitise puhul? Pakuks, et -34 kraadi. See tähendab tardumust, vaikelu ning teisalt pinnapealset lumemöllu, halvavat karmust ja looduse potentsiaali kunatisteks muutusteks (mida miski ei suuda väärata). Fraktaalne kaootilisus, millest joonistub jõu ja paitamise parabool.

Sinage - MM (2020)

Electron Emitter

Bandcamp

• Dark electro 
• Synth-industrial 
• EBM 
• Electronic music 
• Experimentalism 
• Industrial electro 
• Power electronics

Ei ole Leedu artist Sinage tagasihoidlik artist omi andeid ja tundeid avama. Tumeindustriaalne foon igasugu peenikesi ja jämedamaid sündiefekte ühte köitmas. Avalugu, mille pealkiri kätkeb endas sõna "silence", paiskab meile kõrva müragabberliku karjatuse, mis, tõsi, jääb sellel 22-minutilisel EP-l ainsaks. Aga on hea sissejuhatus, kuna kätkeb edaspidi küllalt möllu ja teisalt tasakaalustavat kaemust ning mahendavat naislaulu. Kuigi energeetilist (üle)laetust on märgatavalt rohkem. Kohati kõlab see kui põrguliku poltergeisti taltsutamise jälgimine otse-eetris. Energia on, pinge on, kontroll on, õud on –labasus on välistatud. Korraliku üllitise žanrilises valdkonnas, kus on suht kerge libastuda, üllitas Leedu plaadifirma Electron Emitter.

Six Organs Of Admittance – Sleep Tones (2020)

Hermit Hut

• Ambient 
• Post-rock 
• Microtonal 
• Conceptual 
• Ambient drone 
• Ambient rock 
• Avant-garde 
• Minimalism 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Drone

See 4-looline üllitis, mille iga lugu on vähemalt üheksateist minutit pikk, on ajendatud Ben Chasny uneprobleemidest. SOOA muusika reeglina tähendab eksperimentaalset folki – vihjetega droonmuusikale, psühhedeeliale, ämbiendile, primitiivsele Ameerika kitarriliikumisele (olles 10-15 aastat tagasi üks olulisemaid New Weird America-skeene esindajaid). Seekord on kitarrid jäänud kõrvale – võib olla, et ei ole ka jäänud eemale, aga nende kasutusviis on kindlasti mittekitarrilik. See on tsükliliselt sfääriline muusika, mida Chasny ei nimeta mitte muusikaks, vaid pragmaatilisteks kõlavarjunditeks (pragmatic tone pieces). See on tõesti mõjus muusika, mida tasub kuulata kordusrežiimil; kuulaja avastab mingil hetkel, et ta on kuulanud seda juba enam kui kaks-kolm tundi. Selle tsüklilisus, selle sissekäändumine ja seejärel aeglane väljumine erinevate (kuigi üksteisega väga lähedaste) toonide ja tämbrite kohtumisel ning saatel on eepilise žesti ja absorbeeriva empaatiaga. Võtab kaasa ja annab une. Ning oli üks parimatest reliisidest eelmisel aastal (üllitatud artisti isikliku plaadifirma Hermit Hut all). Kindlasti on see ka muusika – võib leida sugulust nii Labradford`i, Pan American`i kui teiste Kranky artistide muusikaga. Võimas.

Orphan Stamps – Orphan Stamps II (2020)

Bandcamp

• Chillwave 
• DIY 
• Vaporwave 
• Dreamwave 
• Hypnagogic pop 
• Electronic 
• Lo-fi
• Library music
• Future funk 
• Sampledelic 
• Glo-fi

Orphan Stamps on ilmselt üksik hunt-artist Rootsist, kes varjub erinevate nimede-pseudonüümide taha (River Carnival, Frank Silver, Hundra Fåglar, karl frank, BoyBride, like aktien) ning kelle juured ulatuvad plaadifirmani redstarcommunity. Siin blogis olen varem kiitnud Orphan Stamps`i esimest omanimelist albumit aastast 2017 ning albumit “Fragments Of Decay” Karl Frank`i nime all aastast 2015. Sarnaselt nimetatutele jätkab ta unelevate-venivate indistruktuuride kudumist, mille mustrist leiame pahupidiseid unenägusid ja 2127. aasta diskorütme. Teisalt on tajutavad peegeldused minevikust – minevikust, mida päriselt ei ole eksisteerinud, vaid on tuttavad kinolinalt või teleriekraanilt ("Dünastia", "Dallas", "Knight Rider", "Santa Barbara" jms). Kõik see veeldub lühikestes, keskmiselt pooleteise minuti pikkustes lugudes (kuigi pigem on tegu fragmentidega). Veeldub ja hakkab voolama ning ühendab kõik viisteist lugu üheks pausideta tervikuks. Ma ei tea, mis see täpselt on – täpselt nii see hea ongi.

Alpha Centauri – Requiem (2020)

Planeta X Discos

Bandcamp

Archive.org

• Dark folk 
• Progressive rock 
• Krautrock 
• Covers 
• Experimental rock 
• Psychedelic 
• Neoclassical 
• Avant-rock 
• Art folk 
• Singer-songwriter 
• Dark wave

Argentiinlane Cristian Leonardo Abaca koos külalismuusikutega paneb püsti igati meelierutava muusikapeo, kus on kaemuslikku tumefolki ja eepilist neoklassikat, mille tunnetus kätkeb endas tugevat gravitatsiooni psühhedeelia ja progeroki suunas. Varase Pink Floyd'iga nii mõndagi ühist. Kaks kaverit – üks neist on Black Sabbath'i "Solitude" ja teine Erik Satie "Gymnopedie Nº2". Keskne lugu on 15-minutiline nimilugu, milles on ülikiiret ja meeleolukat klahvpillidel kihutamist, et mingi hetk pidurdada ja anda üle trummidele ja trummeldamisele kandev roll. Huvitavad rütmimustrid vahelduvad, ja mingi hetk on happeline psühhedeelne hullus taas lakke tõusnud. Loos "Post Mortem" kitarride ja trummide improvisatsiooniline esiots muundub motoorse krauti tagaotsaks. Võimsa albumi on üllitanud Planeta X Discos.

CLOUDWARMER – Monolith III (2020)

Bandcamp

• Sampledelic 
• Experimental pop 
• Krautrock 
• Plunderphonics 
• Avant-pop 
• Electronic 
• Psychedelic 
• Hauntology 
• Minimalism 
• Art pop 

USA duo juurde – kes aastaid tagasi kandis nime The Fucked Up Beat – tulen üha tihedamini tagasi. Põhjuseid on kaks – Eddie Palmer ja Brett Zehner on jätkuvalt viljakad (viis albumit 2020. aastal) ja nende muusikale on omane kvaliteet. See kvaliteet ei ole ainult tähenduses "vana ja teada värk", vaid nad lisavad uusi värve, meeleolusid, žanrilisi aspekte helipaleti kaunistamiseks. See ei piirdu kosm(eet)iliste muudatustega, sellest kasvab välja muusikaline sügavus ja usutavus. Kui The Fucked Up Beat kasutas vandenõuteooriasid (mis põhinesid sõjajärgse maavälise elu otsimise hullusel) ja kosmilist-ulmelist-esoteerilist ning ladinamuusika rütme oma vormi ja sisu kujundamiseks, siis CLOUDWARMER on eklektilisem ((nt (eksperimentaal)roki elemendid on siia sugenenud)), samas säilitades kummituslikkuse ja müstilise puudutuse. Siinkirjutaja eelmise aasta väljapaistvaimate üllitiste edetabelis on kogu triloogia esindatud. Ei ole mingit mõtet eristada ühte teisest või kolmandast; pane need kokku ja pühenda lihtsalt üks päev CLOUDWARMER'ile. Imetabane elamus.

Elliott Sharp – Foliage (2020)

Moving Furniture

Bandcamp

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Ambient 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Electro-acoustic 
• Acousmatic music 
• Improvised noise 
• Sound art 

Elliott Sharp on olnud üks käilakujusid Suure Õuna eksperimentaal- ja avangardmuusikaskeenes viimase nelja-viie dekaadi jooksul – kahe kuu pärast seitsmendat kümmet oma turjal kandma hakkava mehe ampluaa ulatub avangardrokist/No wave-pungist (Mofungo), jätsu, improvisatoorse elektroakustika ja elektroonikani välja. Hollandi eksperimentaalmuusikaleibeli Moving Furniture Records'i üllitatud 8-looline liigub kahe viimasena nimetatud žanri mõjuväljas. Tämbriliselt võrdlemisi kuivetu, et mitte öelda monokroomne; teisalt oma laadilt vaheldusrikas ja otsinguline (samas sedalaadi muusika piire võib juba esimeste akordide kuulmisest edasi ette aimata). On kuulda elektroonilisi eksperimente – võimalik, et selle taga on visuaalselt ja artefaktiliselt isegi põnevamad katsetused kui see helis väljendub (kuivõrd helil-heli salvestamisel on ühtlustav loogika); introvertsest improvisatsioonist müra või sellele lähedase helikaoseni välja. Ühte ja samasse jõkke tõepoolest ei astu, samas erinevad jõed koosnevad jätkuvalt sama koostisega veest.

Aigar Vals - Age of Kinks

Tont – Džunglirada (2020)

Trash Can Dance

Bandcamp

• Ambient 
• Avant-garde 
• New Age 
• Organic electronica 
• Acousmatic music 
• Spoken word 
• Field recording 
• Musique concrète 
• Art music 
• Sampledelic 
• Experimentalism 
• Post-rock 

Kuulasin Tondi albumit kahe eestimaise indiklassiku - Dreamphish'i "Garlic Icecream'i" (1997) ja Borax'i "Tallinn" (1996) vahel. Nimetet (kassett)üllitised on jätkuvalt väga südamelähedased, kunagi seotud lootuste, vabadus(tund)e ja usuga, hetkel omades sügavat nostalgilist ja jätkuvalt kunstilist-emotiivset väärtust. Kuidas see Siim Kuusemäe loominguga võiks seostuda? Kujutan ette, et aastakümnete pärast võivad Tondi kassettväljaanded (Trash Can Dance'i kompromissitu järjepidevus!) olla samasugused klassikud nii mõnegi hetkel hilisteismelise jaoks. Miks mitte ka siinkirjutaja jaoks... .

"Džungli" all reeglina mõistetakse läbimatut troopilist vihmametsa, mis avaldab kustumatut mõju sealviibiva inimese psüühikale ja füüsisele. Vähem teatakse, et on olemas ka parasvöötme vihmametsad, peaasjalikult Kanada lääneosas Briti Columbias, mis sademete hulga ja massiivsusega ei jää troopikale alla. Mulle tundub, et Tont rändab nii siia kui sinna, ja kolmandaks jääb alateadlikult kohale – kodusesse Eestisse ja mälestustesse. Kogu see intensiivne kajadesse uppumine on kui läbi mälestuskihtide vajumine ja varjude liikumine; mingi sisu otsimine, mis – tõsi küll! – võib osutuda püüdmatuks sinilinnuks. Eks mälestused ole seotud tehnika ja konstruktsiooniga, nagu ka muusika; ning omavahelisel põkkumisel võivad vägagi vilja kanda. Oluline on tohutu vabadusiha, mis albumit läbib – inimolemise käändumine allikasse, kust me kõik pärineme ja vähem või rohkem alateadlikult seda endale teadvustame ja selle poole võngume. Loodus on suurim kunstiteos ja asi iseeneses ning "Džunglirada" selle meisterlik peegeldus. Vari koopaseinal võib tõepoolest lummav olla. 

ASA – Avoiding Sharks Attacks (2020)

Plus Timbre

• Improvised music 
• Avant-rock 
• Art rock 
• Progressive 
• Experimental rock 
• Psychedelic 
• No wave 

Üks lõppeva aasta lemmikalbumeid tuli Plus Timbre-nimelise plaadifirma alt ja oli seotud artistiga, kes on ka käesoleva neljaloolise albumi üks arhitekte. Sardiinia kitarrist Fabrizio Bozzi Fenu edastab oma eksperimentaalset pillikäsitlust viisil nagu ta tegi seda sooloalbumil "Sant'Andrìa" - nurgeline, peaaegu et staccato-tehnika; teisalt ometi oma katkendlikkuses voolav, iseteadlik ja terviklik; tema partneriteks on Luca Pissavini (viiekeelsel) kontrabassil ning Emilio Bernè mängib trumme ja krutib elektroonikat. See on huvitav muusika, ühelt poolt inspireeritud No wave-liikumisest ja eksperimentaalsest pungist (samas minemata tantsuliseks pungiks nagu mainitet järelpunkaritele meeldis muutuda), teisalt hoides jalgu maas improvisatoorses muusikas. Kummaline nentida, aga improvisatsioon on muutunud teatud standardiks, ankruks, mis tänapäeval enamjaolt edastab avangardi maneerlikkust, et mitte öelda klišeesid. See ei ole avangard, vaid avangardism – olemata avangard, vaid pelgalt mängides selle ideega. Antud kontekstis on pooled balansseeritud, mistõttu lõpptulem on heakskiitu väärt.

Markus Floats – Karl Marx. Capital Volume 1. Chapter 33: The Modern Theory Of Colonisation [Abridged] (2020)

Constellation

Bandcamp

• Ambient 
• Conceptual 
• Electronic music 
• Spoken word 
• Art music 

Montrèal`i plaadifirma Constellation jätkab koroonaviirusest motiveeritud (sõna otseses mõttes!) kauamängivate singlite seeriat; seekord kuulasin Markus Floats`i 11-minutilist lugu, mis on igas mõttes eelpoolmainitud plaadifirmale aimuomane. Kussutav-uimastav, lummav-unenäoline, teisalt selgelt vasakpoolne – seekord Karl Marx`i “Kapitali” seltsis; mille peatükk jutustab kolonisatsioonist – seda eraomandi ja töö(liste) ekspluateerimise võtmes (niipalju kui ma olin võimeline kuulma läbi järjest valjeneva ja üha domineerivama muusika). Mulle tundub, et käesolevad 671 sekundit omavad muusikalist ühisosa Efrim Manuel Menuck`i kompositsiooniga “Baby It Has To Fall“. Või äratavad need majesteetlikult juubeldama hakkavad sumedad toonid ärkvele Godspeed You Black Emperor`i varase vaimu. Ei tea, võib-olla eksin, aga see oleks niikuinii meeldiv eksimine, mistõttu puudub igasugune vajadus järele kontrollimiseks. Aga “Baby It Has To Fall“ oli kahtlemata üks lõppeva aasta parimaid kompositsioone. Ka Markus Floats`i oma ei jää palju maha.

Johnny Labelle – XVIII (2020)

Inner Ear

Bandcamp

• Art pop 
• Experimental pop 
• Post-pop 
• Avant-pop 
• Electronic 
• Sophisti-pop 
• Singer-songwriter 
• Ambient pop 
• Cinematic 
• Baroque pop
• Psychedelic 

Scott Walker on surnud, aga tema halo ja vaimsus hõljuvad jätkuvalt ümberringi. Teate ju küll seda kosmopoliidist samettämbrilist baritoni, kes sündis ameeriklase ja frankokanadalanna perre, aga enamuse oma elust veetis ja kuulsuse saavutas Britannias. Kes 60ndate teisel poolel oli The Walker Brothers'i koosseisus biitleid kukutamas, aga pärast soolokarjääri jätkates keeras asjadele väga kummastavaid vinte peale. Kelle mõjukus ja kaja on ulatunud järgmise ja ülejärgmise generatsiooni muusikuteni, sh Eestis ((Andres Lõo (album "Love Bomb Letter") ja Mart Avi)). Ateenlase Johnny Labelle'i teine üllitis on fantastiline kummardus popikoonile, võttes vaatluse alla teatud hämaramad nurgad ja võimendades seda uue väärtuseni – samas säilitades terviku võimsate avangardlauludena. Mõni võib öelda, et mis paganama kloonimine leiab siin aset. Isegi kui see nõnda oligi plaanitud, on tulemus jahmatamapanev – justkui Johnny Labelle oleks seestunud, et anda Scott'ile veel üks võimalus. Viimane võimalus, et täiusena ilmneda. Maskuliinsus läbi astraalkeha. Eksperimentaalne hullus taltunud popvalemis. Üks selle aasta parimaid albumeid. Popalbumina kindlasti. Ning "The Dolphins" ja "The Beginning Of The End" on supernoovad selles galaktikas, mille on üllitanud Kreeka leibel Inner Ear. 

fsks – Floral Electronics (2020)

Lost Frog Productions

Bandcamp

• Indietronica 
• Ambient pop
• IDM 
• Drum and bass 
• Electronic 

Tuksleb, tuksleb...see muusika tuksleb. Tasane elektroonika, milles on pinnapealset kaemust ja mõningast sügavust. Siin on pinnapealset kaemust, st mis nagu on ja ei ole ka. Ämbient. Samas pop. Nagu hilisteismeliste indipidu, kus puudub korralik bass ja selle kompenseerimiseks on kõrgeid sagedusi võimendatud, et oleks nagu päris...aga ei ole seda. Ei ole päris. Ersats, mida kuuled; mis hetkeks ergutab, samas õige pea vajub unustusse. Lõplikusse unustusse. Vaese mehe múm. Ei sütita. Oluline oleks kuulutada (pop)muusika lõppenuks ning kõige olulisemaks bändiks The Smiths. Lõpetada kohutav agoonia vallas, mis on mõjutanud üksikindiviidi rohkem kui poliitika. Legendaarne Manchester'i nelik muusikaliselt esindas pessimismi filosoofiat, mida kirjanduses ja filosoofias on esindanud näituseks Lovecraft ja Cioran. Näituseks lugu "Pretty Girls Make Graves". Tõnis Kahu vastavas (k)ajamasina saates püüdis The Smiths'i piiritleda varasema ja hilisema perioodi kaudu (justkui hilisem oleks konventsionaalsem), aga see ei päde. Ei päde kohe üldse. Kas "Last Night I Dreamt That Somebody Loved Me" on kuidagi konventsionaalne (nende viimaselt albumilt)? The Smiths oli kunati kõik – oli elegants ja kohmakus, oli katsetus ja dekadents. Mis oli/on oluline – oli/on aus, kõlas veenvalt. Kõlab jätkuvalt. Seadis end väljapoole piiritlemist. Seda ei saa näituseks enam öelda My Bloody Valentine'i "Loveless'i" kohta, mis on tõele au andes paras soperdis üldkokkuvõttes (mõned lood eranditena välja jättes). Kingapõrnitsemise kõige olulisem punt on kahtlemata Slowdive, kuigi võinuks nemadki piirduda üheksakümnendatega. Nagu öeldud – fsks'i kaheksalooline album kõlab kui vaese mehe múm, va lugu "Kiel" milles on nii väänet kui pööret. Lost Frog Productions on selle üllitise taga.

Aigar Vals - Treehouse Cult

Timo Petmanson – Voyage to Neptune (2020)

Timo Petmanson

Bandcamp

Trash Can Dance

• Library music 
• Alternative pop 
• Jazz rock 
• Easy listening 
• Cinematic 
• Space pop 
• Fusion 
• Lounge pop 
• Psychedelic 

Kellele ei meeldiks reisida... . Käia paar korda aastas planeedil Neptuun ja külastada selle kaaslasi, ammutada sealt jõudu ja inspiratsiooni kunsti loomiseks, olla empaatiline ja osavõtlik. See on astroloogiline lend, mis seotud Päikesesüsteemi eelviimase planeediga (siinkirjutaja jaoks on planeet Pluuto jätkuvalt üks Päikese poegadest). Muusikaliselt on Timo Petmansoni kümnelooline album võrreldes kahe aasta taguse üllitisega "Hacker Songs" hillitsetum-mõõdukam ja rohkem vaibile keskendunum; ei ole selles teravaid – et mitte öelda kramplikke – rütmilisi nükkeid, pigem liikudes alale, mille eest esiseisjaks Maarjamaal on viimastel aastatel olnud Misha Panfilov; muusika, milles kohtuvad retro ja futu, tekitades ühe tohutu helilise kontiinumi fuusionist, progest, library music'ust, lounge pop'ist, kosmosepopist, psühhedeeliast ja easy listening'ist. Tõsi, käesoleval albumil on ehk rohkem tajutav kosmiline kontseptsioon, mis iseloomustab teisigi Tallinna põrandaaluse leibeli Trash Can Dance artiste nagu Kroma, Trent Hawkins ja Day Of The Triangle. Elegantselt krampliku rütmimustri puudumist siin kompenseerivad ülendavad meloodilised tõusud ja hingelõikavad harmooniad, mis vaalutavad vahedalt nagu hiigelmagnetist lükkuv rakett läbiks radioaktiivset vööndit.