Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga 2020. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 2020. Kuva kõik postitused

11/23/2020

Vargtimmen – Joan's Diary (2020)



  • Art metal 
  • Heavy metal 
  • Industrial metal 
  • Dark wave 
  • Spoken word 
  • Jazz 
  • Synth-metal
  • DIY 

 Rootsikeeli "vargtimmen" tähendab hunditundi, ka psühholoogiline õudukas Ingmar Bergmanni sulest kannab sellist pealkirja. Võib kindel olla, et ABBA stiilis poppi ja diskot sellelt kaheksalooliselt ei kuule. Ei peagi kuulma. Selleks on teised nimed ja referentsid. See ei ole tõupuhas bläkk, see ei ole tõupuhas tumelaine, ka mitte industriaalmuusika, kuigi kõik elemendid on ühel või teisel kujul esindatud. On raiuvatele kidrariffidele ja tumedatele sündivoogudele toetuvat heliseina, mida segatakse sõnaliste seadete ja pealtnäha suvaliste heliefektidega. Teisalt on kergematele ja rasketele klaveriakordidele toetuvat muusikat, mis, tõsi, ballaadideks ei paisu. Ballaad on kompositsioon, mis mängib emotsioonidest ballastiga viisil, jõudes seda kanda või jäädes haledalt selle alla. Ballaadiga ei mängita! Üks lugu on kõikuv-tuikuv tumejäts, mis – tõesti – kõigub koha peal ilma siia-sinna arenemata. Üldkokkuvõttes kõlab see In Your Ears  ja ANIME NERE netileibelite all üllitatud reliis (bläkk)metallisti easy listening-teosena. Piisavalt pealiskaudne, küllalt kergemeelne, mõneti hajameelne.

11/22/2020

Efrim Manuel Menuck – Baby It Has To Fall (2020)



  • Drone rock 
  • Avant-rock 
  • Psychedelic 
  • Experimental rock 
  • Art rock 
  • Ambient rock 
  • Post-rock 
  • Epic 

Kanada plaadifirma Constellation Records otsustas üllitada 16 loost koosneva "Corona Borealis Longplay Singles Series'i", kuhu loomulikult panustavad plaadifirma artistid. Suurepärane idee oivaliselt leibelilt. See 16 minuti ja 20 sekundi pikkune kompositsioon pärineb Montréali anarhistilt, kes revolutsioonilist rauda muusikas on tagunud enam kui paar aastakümmet peaasjalikult ansamblis Godspeed You Black Emperor!. Ja algul malbelt, ent üha rahutumaks muutuva droonroki taga – mida tasakaalustab relvitukstegev panoraamsus, mis viirgab nagu Mercury Rev ja The Flaming Lips oma parematel päevadel – rullub lahti müstiline tekst osutusega ükskõiksele Jumalale (ja riukalikule kuradile) ning inimestele kui põlevatele lilledele ja põlevale maale ümberringi. Surmalaagrid ja palju politseinikke, kes põlvitavad inimeste kaeladel. Koloniaaltraditsioon ja AR-15 poolautomaatrelvad, mis on võimaldanud või ja mee sees elamist. Eks tõdesid on erinevaid, tõlgendamisvõimalusi mitmeid, aga need 980 sekundit on algusest lõpuni puhas kuld!

11/21/2020

Bristophe – Music For The Masses (2020)



  • Electro-acoustic 
  • Avant-garde 
  • Live 
  • Experimentalism 
  • Electronic 
  • Improvised music 
  • Art music 
  • Acousmatic music 

Tõeline katsumus on elektroakustilise albumi kuulamine. Esiteks tuleb läbi murda žanrile nii omasest hallist massist ja leida see erispärane tera, mis annab konkreetsele üllitisele mõtte. Teiseks nimetet žanri lood ja albumid kipuvad pikad olema – nagu käesolev üllitis, mis koosneb kahest osast, enamik lugusid pikemad kui kümme minutit; üks neist küündib suisa 54 minutini. Kindlasti on muusikutel vahvam ja huvitavam tänu protsessis osalemisele ja erinevate võtete kasutamisele; kindlasti oleks laivis selle peaaegu kolme ja poole tunnise üllitise jälgimine intrigeerivam, kuigi jah, kolm ja pool tundi laivis istuda oleks ikka väga ränk. Eelpoolmainitud halli massi all pidasin silmas keelpillidega saagimist ja kiiksutamist, kuigi Brice Catherin ja Cristophe Schweizer kasutavad väga suurt hulka muusikainstrumente ja mitte-instrumente. Lisaks peaaegu igas loos on neil kaasategev külalisartist. Siinkuulaja lemmikpartiid on seotud gongide kasutamisega – selle heli võimendamise ja ülal/alalhoidmisega. Läbinisti eksperimentaalne ja kalkuleeriv, ometi improviseeritud teos. Ütleme nii, et keskmisest improviseeritud ja elektroakustilisest albumist kindlasti väljapaistvam teos, mis siiski kipub kohati lohisema. Teisalt lohisemine on paratamatu, kuna eksperimentaalne tulevärk eeldab vaikusest esilekerkimist. Modaalne hullus on muljetavaldav. See on duo kolmas üllitis Chicago eksperimentaalmuusikaleibeli pan y rosas alt.

11/16/2020

The Hirundu – Occupants 2 (2020)



  • DIY 
  • Experimentalism 
  • Electronic music
  • Drone 
  • Avant-garde
  • Post-industrial 
  • Psychedelic 
  • Acid rock
  • Ambient 
  • Freeformfreakout 
  • Lo-fi 

Ilmselt Johnny Crewdson pidas pealkirjaga silmas teatud tüüpi sipelgaid… . Brittide puhul olen ikka imestanud selle üle, et käivad pubis, ajavad seal isekeskis lolli ja pealiskaudset juttu ja – kui vaja – kasutavad ka rusikaid argumendina. Sellest hoolimata on võimelised looma head ja (vahetevahel) väga head muusikat (keskpärast muusikat on muidugi kordades rohkem – ei saa salata!). Juba neljas kümnend on Blackpool`i mehel DIY-muusikuna jooksmas, aga dünaamika liigub nii esteetilises kui loomeplaanis ülespoole. Prügine psühhedeelia, obskuurne radiofooniline kunst ja dada pop ning provokatiivne sämplipõhine muusika; rokk- ja popmuusika mitte kui eesmärk, vaid irvitus- ja peksuvahend masside reliikvia purustamiseks. Pühasse allikasse oma mädaneva sõrme pistmine. Hiljem lisandusid viljakatele eksperimentaalmuusikutele nii omased (võib-olla koguni paratamatud) põiked elektroonilisse tantsumuusikasse ja katsetuslikematesse valdkondadesse nagu tumeämbient ja eksperimentaalelektroonika. Viimaste aastate The Hirundu albumid sisaldavad läbilõiget muusikagrupi varasemast – mitte otse laenatult –, vaid varasematele eksperimentidele sügavama sisu ja tähenduse andmises. See on igati ausam ja väärtustloovam tegevus kui tänapäeval nii aktuaalses varasemate albumite uuesti masterdamises (ja raha lüpsmises). Albumil “Occupants 2” on erinevaid tahke – psühhedeelsest sünt/happerokist ja kiiskavast ämbiendist introspektiivsetesse elektroonilistesse sügavustesse langemises, et sealt lolle, volle, holle ja kolle esile manada. Pealtnäha düsfunktsionaalsed mürarohked drooneksperimendid, mis teoreetiliselt juba eos peaksid olema hukule määratud, elavad siin jõuliseimat elu kui kusagil mujal. Inimene vastutab siin elus iga oma teo ja tegemata teo ees – miks mitte siis pühenduda muusikale ja kunstile? Ehk õnnestub tohutut tühjust vormida oma-mina järgi. Johnny Crewdson on intrigeeriv DIY-muusika hertsog Uduselt Albionilt, kelle kunstiline pärand ja erakorraline kunstiline mäkketõus – mis jätkub! – ootavad tunnustamist. Isegi Mark E. Smith`il ei ole midagi sellist ette näidata.

11/13/2020

Spiedkiks – A Pompous Whimsy Peak (2020)



  • Easy listening 
  • Rap
  • Chilltronica 
  • Electronic music 
  • Hip-hop 
  • Cinematic 
  • Sampledelic
 
Theodor Adorno väitis, et muusikas on määrava tähtsusega rütm, ja ainult rütm. Adorno ei elanud piisavalt, nägemaks näiteks diskomuusika esilekerkimist. Ehk arvanuks ta teisiti orkestreeritud garneeringute valguses, mis kokku andis ekstaatilise kogupaugu. Rütm küll, aga mitte ainult – rütm vajab satureerimist, ja ergastatakse biiti millegi erinevaga ehk meloodia ja harmooniatega. Ja vastupidi. Kuidas ja mis vahekorras muusik helipildi kokku sulatab, sõltub tema arusaamadest, põhjendustest ja suvast. Hea tehno- ja haussmuusika puhul ei piisa ainult rütmist – rütm reeglina defineerib küll stiili kui fenomeni, aga kütkestavus, haaravus, headus – mis iganes positiivne epiteet – ei sõltu ainult sellest. On muusikalisi žanreid – nt droonmuusika ja ämbient –, kus rütm võib olla või mitte olla, st ei ole substantsiaalne. Valner Valme kirjutisest ajalehes Sirp võib oletada, et Adorno valis selektiivselt muusikalisi näiteid, st elevandiluutornist võis paista suht vähe ja ahtalt. Ma ei hakka teda süüdistama selles, et ta ei kuulanud omi minimaalse rütmiosaga kaasaegseid üllitisi, mis kinolina kaudu isegi massidesse ulatusid, nt elektroonilise muusika pioneeride Bebe ja Louis Barron'i saundträkki filmile "The Forbidden Planet" (1956) (põhimõtteliselt oli tegu tunneleid või suuri torusid läbiva ämbient(muusikaga)); rääkimata haruldasemast, rütmi samuti sporaadiliselt sisaldavast elektronmuusikast (Tod Dockstader, Vladimir Ussachevsky). Ka exotica ja space age pop`i suurkujude Martin Denny ja Les Baxter`i jaoks – kes müüsid 50ndatel miljoneid albumeid –  oli rütm loomulik, samas mitte alati defineeriv joon.  Juhul kui Adorno oleks oma põhieeldusele truuks jäänud, siis ilmselt välistanuks mainitet üllitise muusika lahtrist (aga see lisanuks veelgi probleemsust). Mis olnuks diametraalselt vastandlik temast kümmekond aastat noorema John Cage'i väitega, et kõik on muusika. Cage'i väide on saanud domineerivaks – seda nii tänapäevale kui filosoofide noorpõlveaja heliloomingule pilku tagasi heites (nt plaadifirma Sub Rosa elektroonilise ja müramuusika üllitatud antoloogiad, milledel leiduv nii mõnigi helinäide pärineb Adorno sünnile eelnenud ajast (1903)). Kuulates Saksa artisti Spiedkiks'i 11-loolist hõllandust mõtlen, et kas seesugune helge-mitmepalgeline ja kunst-kunsti-pärast üllitis, mida lähimate kuude jooksul kuulab võib-olla sadakond melomaani, lülitab meid kuidagi tasa ja tekitab ühiskondlikku võõrandumist? Muusikasse kui fenomeni on niikuinii sisse kodeeritud mingisugune võõrandumise ja põlguse algoritm, ent see kahtlemata on positiivse iseloomuga, aidates säilitada distantsi ja kriitilist meelt ning hoides ülal taju mitmekesisust, vastandudes sellisena ühiskonna standardiseerimisele. Sealhulgas ka adornomarksistlikele stampidele ja meelevaldsele üldistamisele vastu seistes. Maailm on tema arusaamadest liiga kaugele liikunud, allumaks sellele ilma anakronistlikku ja groteskset irvet manamata. Pigem nietzschelik positiivne nihilism, paljastades inimloomu ja inimgruppide nõrkusi – eelnevalt "põrkudes vastu põhja", loob a priori paremad eeldused totalitarismist ja hullusest eemaldumiseks. Ja sellest tulenevalt ka ratsionaalsema(d) eelduse(d) (pop)muusika tegevus- ja loomisloogika mõistmiseks-mõtestamiseks. Samas hullus peaks jääma loomisakti loomulikuks osaks (väljapaistva loomingu puhul ilmselt ongi), vastasel korral tuleb taas rääkida totalitarismist. 

11/12/2020

Neuronphase – Corner Games EP (2020)



  • Electronic music 
  • Club dance 
  • Electro house 
  • Deep house 
  • Outsider house 

Neuronphase'i taga on Anti Aaver Tartust, kes oli kunagi ansambli Bizarre liige. Bizarre oli märkimisväärne punt seetõttu, et nende liikumisloogika oli võrreldav ehk ainult teise Eesti indisuurkuju Röövel Ööbiku omaga. Indiroki juurest pigem tantsumuusika manu, millest siinkirjutaja jaoks vormusid iseseisvusaja kaks kõige olulisemat albumit (olgu, valetaksin, kui jätaksin J.M.K.E. "Jäneste Invasiooni" välja) "Psychikosmos" ja "Cafe De Flor". Viimatinimetatul peideti esimese albumi "Beautica" puhtatõuline shoegaze-karkass idealistliku elektroonika ja unistuslike rütmide taha. Midagi sarnast maailmas oli mõned aastad varem teinud žanri suurnimi Slowdive "5 EP"-nimelisel üllitisel. Neuronphase'i üldnimetuse taha varjunud DJ-de nelik vedas Tartus kinos Illusioon põrandaalust klubikultuuri. Tritse, Eero Mander ja Kalev K on sealt ammu lahkunud, Anti Aaver viimase mohikaanlasena ajab seda muusikavärki edasi. Hästi ajab. Ja neetult hea on, et mõned asjad ja teguviisid püsivad selles kiiresti muutuvas maailmas kindlalt edasi. Mis ei tähenda seda, et ta oleks kuidagi puine ja monotoonne omas tegemistes – näituseks on sellel ilmselt pandeemiast ajendatud nimega üllitisel haussi – seda küll! - seinast seina. Nagu oli seda ka 2017. ja 2019. aastal ilmunud pikematel üllitistel. Krampidest vabaneda püüdvast elektrohausist – milles on ka veetlevat lo-fi võnget, mida tähistatakse stigmatiseeriva terminiga "outsider house" –  majamuusika sügavaimate kihtideni välja. Sarnaselt autorile on haussmuusikast kujunenud kindel ankur, teatud ajavaimu kehastus, mis on kindlalt paigal (ilmselt hoiavad seda paigal ohtrad Tartu kohavaimud), laskmata teistel vooludel end minema kanda. Hea, et "dinosaurused" praegusel teelõhkmestatud ajastul end ilmutavad – nagu näiteks samast epohhist pärit eksperimentaaltehno duo Autechre suurepärase albumiga "Sign"; näidates, mis on päris, mis on lõpuni veenev. Väidetavalt pidi Aaver tegema muusikat liiga hästi... . Väga hää ju, väärides kohta alanud kümnendi lõppeva esimese aasta edetabelites.

11/11/2020

Picard Jolibois – Passer Le Temps (2019/2020)



  • Avant-pop 
  • Electronic music 
  • Synth-pop 
  • DIY 
  • Post-psychedelic 
  • Lo-fi 
  • Post-disco 
  • Deep house 
  • Deconstructed pop 
  • Electro house 
  • Experimental pop 
  • Avant-electro 

Bruno Picard (Gino Niemiz) ja Marc Jolibois (Traqueurs de Combes, Ultralibéral, Light is a Blue Trap, sWeenDL, pimp) moodustavad Toulouse'i duo, mille muusikat on kirjeldatud mutantpopina. See on mugav ja lihtne-lihtsustatud kirjeldus keerulisele muusikale. Kas see artist sobiks esinema Mutant Disco'l Tallinnas? On selles piisavalt diskot? On selles piisavalt muteerumist? Üleüldse – mis on muutumise ja muteerumise vahe muusikalises kontekstis? On mõlemat – on miilavat, keskmise või õite kõrgema rütmisagedusega gruuvi ja zombistunut laulujorutamist ning vastupandamatut meloodilist hullumist. On leebemat, on järsemat. Midagi on tuttavlikust maha monteeritud ja "ebasobiv" sinna asemele keeratud. Kohatu on vägagi kohal. Leebelt ähvardavat poosi on korduvalt tunda kümneloolise üllitise vältel. Kas Frankenstein-pop tantsulises võtmes on tantsumuusika perifeeria või suisa tantsumuusika vastand? Siin on realiseeritud huvitavaid võimalikkusi – nt lugu "Amour Cru" kõlab justkui Serge Gainsbourg intiimselt retsiteerimas diip- ja elektrohausi kastmes. Nowaki Music on pöörase albumi kodusadamaks.

Holy Motors – Horse (2020)



  • Alternative rock 
  • Americana 
  • Indie rock 
  • Slowcore 
  • Psychedelic 
  • Dream pop 

Holy Motors'i debüütalbumi "Slow Sundown" ja äsjailmunud järje vahele jääb peaaegu kolm aastat. Liiga palju aega on möödunud tänapäeva muusikatööstuse- ja produtseerimise loogikat silmas pidades. Saan aru, et 90ndate keskel-teises pooles hilistiinekana sai Britpop-ansamblite albumeid oodatud sellele intervalliloogikale toetudes. Midagi see viivitus tähendab, kuid mida, seda võib vaid aimata (tuuritamine, motivatsioonipuudus, ideede kogumine, vormistamise "rõõm"). Naljatlemisi võib väita, erinevus esimese ja teise üllitise vahel seisneb selles, et sama arvu lugude man on "Horse" sekundi võrra pikem. (Positiivsem) hinnang käesolevale kaheksaloolisele albumile sõltub mingil määral sellest, kas debüütalbumit on enne seda kuulatud või mitte. Ütlen, et esimene üllitis oli/on hea. Ka käesolev album on peaasjalikult ühtlane – ühtlaselt hea –, aga erinevalt "Aeglasest Päikeseloojangust" ei kuma sellest lummavalt seestunud hetki (teisisõnu, mille seesmine põleng tahab iseenda piiridest väljapoole tungida, omi piire kõrvetada, aga mitte maha põletada. Näiteks "Silently For Me", "Signs"). Eranditeks on pigem paar šabloonset (st negatiivset) näidet, mis kõlavad kas üks-ühele Lee Hazlewood'i pooside ja muusikaga – mis originaalautori kehastuses oli igati OK – või paistab sellest mõneti lihtsustatud produtseerimine välja. Olgu, "Midnight Cowboy" on veenev aeglasest kulust ja Eliann Tulve sugereerivast laulmisest kiirguva resoneeruva nihke tekkega. Mõnes loos on kuulda, et orelitega on püütud kidraakorde võimendada, aga... . Esimene album oli/on ehedam, aga heli võiks enam "tuksi" keerata – lisada julgemalt müra ja kaja, millel on küllalt potentsiaali kontrasteeruda lauljatari ja aeglase rütmiga. Vallutada uusi alasid. Vastasel juhul liigutaks või jäädaks eimidagiütlevale alale, mis on igav, isikupäratu ja tüütu. Näituseks leida käesolevale esteetikale ja käekirjale innustust Glenn Branca, Jim O'Rourke'i ja Low-suguste eksperimentaatorite loogikast ja kaemusest. Loomulikult tuleks kõige selle juures säilitada oma lummuslik iseäralik tuum, aga selle loomine ja hoidmine muutumises ongi neetult raske ja samas tänuväärne ülesanne. Muusiku ülesanne on inspireerida ennast ja kuulajaid. No kes siis veel! Väljaandjaks on USA leibel Wharf Cat.

11/08/2020

Martial Solal – Locomotion (1974/2020)



  • Fusion 
  • Jazz rock 
  • Easy listening 
  • Cinematic 
  • Art music 
  • Progressive 
  • Psychedelic 
  • Jazz funk 

Võiks kujutada ette maailma, kus makstaks muusikutele iga akordi tekitamise eest. Tahaks näha, kas näiteks ämbient-, droon- ja minimalismile pühendunud muusikud jääksid truuks oma nišile või täheldaks varsti suunamuutust (ja kõrvalprojektide teket). Prantsuse klahvpillimängija Martial Solal oleks uues reaalsuses rikas mees – isegi arvestades selle kaheksaloolise albumi suhtelist lühidust (ükski lugu ei ületa siin nelja minutit). See on fusion/jazz rock-album väheste vihjetega funk-muusikale, kuigi juhtivaks instrumendiks on klaver ja elektriklaver. Kitarr üleüldse puudub, ujudes seetõttu vastuvoolu traditsioonilisele fusion'le. Tõepoolest, siin on palju noodivahetusi, ohtralt muusikalisi rõhuasetusi ja laade, lummavat soleerimist. Teisisõnu, Solal rokib täiega – võib kindel olla, et särk mehe seljas on märg ja näpud tuimad pärast intensiivset mänguperioodi. Aga punkte ei jagata (ainult) mänguilu eest – Solal ja teda toetav trio hoiavad üleval harmoonilist dünaamikat, siukest kerget laundžilikku lippamist, mis kohtudes tehnitsistliku vormiga tekitavad kuulajas ühelt poolt tähelepanu äratava pinge ja teisalt sulanduvad mingil määral üksteisesse. Albumi pealkiri võiks ju vihjata rongi liikumisele, äkki isegi selle jõllitamisele/trainspotting/ eeldusel, et see rong oleks kirju ja meeleolu loov. Oli paar kuud tagasi uudis, et Suurbritannias pandi liikuma LGBT-rong. See ju igati sobiks. Algselt anti plaat välja plaadifirma PSI poolt, aastal 2020 on seda teinud mitu leibelit.

Gino Niemiz – MMMMM (2020)


  • Micro-funk 
  • Electronic music 
  • Alternative dance 
  • Synth-pop 
  • Avant-funk
  • Sampledelic 
  • Post-industrial 
  • Micro-electro
  • Deconstructed pop 

Pealkirjas-pealkirjaks on 5 M-i. Miks mitte 4 või 6 M-i? Mäletan, et kümne aasta eest vaidlesin Tõnis Kahuga feissari messengeris selle üle, et kas CAN põhines funkil või diskol. Tuleb tõdeda, et Kahul oli õigus, kuna Kölni kraut-legendite looming esiotsa ja bändi klassikalised albumid on tõepoolest funk-gruuvist edasi tõugatud. Teisalt 70ndate lõpupoole püüdis nelik eemalduda sellest, liikudes maailmamuusikasse ("Saw Delight") ja diskosse ("Inner Space"). Eks funk võib võtta erinevaid vorme – ei võta ainult tänapäeval, võttis ka kunagi (Funkadelic, Sly And The Family Stone, CAN, The Pop Group, Twang!, Miles Davis, The Diagram Brothers, Gang Of Four, The Del-Byzantees, Talking Heads, P.I.L, David Bowie). Gino Niemiz'i lähenemine ei ole geneeriline, tehes enda isiksuse ja loomingu taha nägemise keeruliseks. Siin on funk-muusika, mis on sissepoole pööratud ja aseksuaalne (minnes vastuollu žanri peavooluga). Selle fassaad on (avant-)funk, aga sisemuse määratlemine jääb poleemiliseks-ambivalentseks. Prantsuse artisti 5-looline üllitis sisaldab lugu nimega "Mauvais Matin Même Miel", mis kõlab justkui Genesis P-Orridge ja Cosey Fanny Tutti püüaksid üksteist elule manada peale kurnavat LSD-trippi. Näod loppis, huuled ja ihuliikmed tinarasked. Küllastumise ja läbipõlemise tagajärg, olles kord motiveeritud eeldusest, et on võimalik hüpata kuhugi müstilisse (teisele poole), mis hiljem osutub topeltpettumuseks ja -raskuseks. Niemiz peab seespidist rasket võitlust, saamaks fassaadile. Mind kui kuulajat see taak, alateadvuslik sonimine ja kunati läbipaistvad valguskiired kõnetavad ja lummavad. Album on osa Nowaki Music diskograafiast.

11/07/2020

Interlard – Meander (2020)



  • Avant-garde 
  • Experimentalism 
  • Noise 
  • Lo-fi 
  • Jazz 
  • Sound collage 
  • DIY 
  • Avant-rock 
  • Minimalism 

Siinkirjutajale on algusest peale meeldinud see projekt. Samas...ei ole seda kuigi tihti kuulanud, kuivõrd meelde on jäänud hoiatavad aistingud. Ühelt poolt esteetiliselt tasemel ja nõudlik nii enda kui teiste suhtes, teisalt erineval lainepikkusel tavapärase meeleseisundiga. Heliline teravus, kriipiv valjus, eeldatavalt natuke ebameeldiv tunne kõrvades. Näiteks sarnane tunne Japanoise-muusika kuulamise ahvatlusega. Kõik see on väga subjektiivne, olenedes hetke meeleolust, väsimusastmest ja eelhoiakutest (mis mälus tahes-tahtmata teisenevad). Sellest tulenevalt kõige parem aeg muusika kuulamiseks on ilmselt hommik. "Meander" meeldib – seda eelpoolmainitud (poolenisti müstifitseeritud) karmust on digitaalsete mürade, gruuvide, efektide ja "rikete" kaudu kenasti esile kutsutud, teisalt on seda tasakaalustatud rokkmuusika- ja minimalismistruktuuridega. On ka jazz-fragmente ja lo-fi käiamist viisil, mis annavad kuulajale vihje, et asja tuleks võtta kergemalt ning huumor on igati omal kohal. Hea huugamine.

11/01/2020

Thuuooom – Natur (2020)


  • Experimentalism 
  • Micronoise 
  • Organic electronica 
  • Ambient 
  • Avant-garde 
  • Musique concrète 
  • Microtonal 
  • Ambient drone 
  • Abstract 
  • Field recording 
  • Drone 

Kolme nädala eest Tuomo albumit “Luonto” arvustades sai väidetud, et on pelgalt maitseasi teha eristus projektide Thuoom (rohkem looduskeskne) ja Thuuoom (rohkem tehislik ja fookusega ämbiendil) vahel. Muideks, nii “Luonto” kui “Natur” üllitati samal päeval artisti isikliku plaadifirma Textural Healing all. Olles kuulanud albumit “Natur” kordi järgemööda pean tõdema erisust. Kui “Luonto” muster põhines loodushelidel, millest genereeriti huvitavaid šamanistlikke tehnorütme, siis “Natur” uurib pigem helisid, mis jäävad tavalisest kuuldeulatusest eemale – mõned helid-kuminad ilmuvad justkui maa- või vee alt, on üldistatud ja ebamäärased; on helisid, mis võtavad konkreetse, teravakõlalise kuju – justkui tohutu parv mesilasi lendaks üle pea, omandades masinliku kõla nii vormis kui tämbris. Või on need pelgalt merelained, mida on mõneti abstraheeritud. Või on eelpoolmainitud helid omavahel kokku segatud. 7-loolise albumi rütmistik on aeglane ja kalkuleeritud, mille abstraktsioon ilmneb rütmimustri olemasolu ja olemasolu puudumise interaktsioonis. Soome artist mängib peitust kuulaja mälu ja sensoorse tundlikkusega. Eriline lemmik on “Jungle Spirit”, mille 16-minutiline droonmanifestatioon miilab mitmeti-setmeti, milles sfääride segment ühineb maisega. Eepiline ilu keset boreaalset džunglit.

Jane Buerk – "...sings Enculé and her other Hits" (2020)


  • Noise 
  • Avant-garde 
  • Abstract
  • Non-music 
  • Experimentalism 
  • Psycho-acoustic 
  • Electronic music

Naaseme taas plaadifirma Year Zero kogu manu. Seekord ei tule jutuks (eksperimentaalne) rokk, vaid esmapilgul kõike tühistav müramuusika. Müramuusika võib olla (ja sageli on) äärmuslik, samas pigem korrastatud, ent kõrvale ebasõbralikest helidest koosnev stiil. Stiil kui siil. Ära katsu, hoia distantsi! Selle taga võivad olla ebastabiilsed tüübid (tõepoolest – naisi on seal vähe, aga Jane Buerk on erand! ZOG`i liige), kes valavad oma isiklikku ja rahva ajaloolist ängi ja alandust välja (nt Japanoise). Hulluks muutub asi siis, kui ängist saab säng. Seda nimetatakse (vabatahtlikuks) paralüüsiks. Nii ängi kui ka müra taga hiilib tühjus – absoluutne tühjus. Tühjus on vaba kannatustest. Tõele au andes Jane Buerk`i teoses kohtab militarismi vähe – toda militaristlikku valget müra, mis muusikamängija kogu spektri maksimaalses ulatuses haarab kõige madalamatest kõrgeimate sagedusteni välja. Siin on pigem halli ja pruuni tooni, mis plärtsub ja vihiseb sünteka efektide najal. Kord kiiremini, kord aeglasemalt, kord inertselt, kord ergastatult – üks segane faasinihe kestab siin pidevalt. Müramuusikast enam tühistavam on dadaistlik lähenemine muusikale nagu seda on näiteks teinud plunderphonics`i (eesti keeles oleks ehk vasteks kaaperdamismuusika) artistid, kes on võtnud sämpleid ja sageli ehitanud üles kontekste moonutavaid teoseid. Või sageli naeruvääristanud peavoolu tõsise näoga tehtud asju (nagu need oleksid “päris”). Vaadates plaadi iseloomustust ja lugude pealkirju saab selgeks, et kaaperdamisega tegeletakse ka siin – Jane B. ja Serge G. on toodud ohvriks. Kes teab – võib-olla on see pigem tribuut arvestades Serge G. avatud meeli ja uuendusmeelsust.

10/31/2020

Phool – Phosphorus (2020)


  • Post-rock 
  • Ambient rock 
  • Lo-fi 
  • Avant-rock 
  • Art rock 
  • Indie rock 
  • Alternative rock 
  • DIY 
  • Improvised music 

Nagu näha plaadiümbrise paremas alumises nurgas –  "tuumaseen" püsti täies hiilguses – on käesolev üllitis osa Year Zero diskograafiast. Plaadifirma, mis on seotud Johnny Zchivago'ga, ainupostitajaga blogis Die or DIY, pakkudes seekord suhteliselt rahuliku meelelaadiga katsetusrokki Leicester'i triolt – külgnedes postroki, ämbiendi, elektroonika ja indiroki piirimail. Vahetevahel omandades tee-seda-ise (kaitse)kihi. Natuke improviseerimist-nupukruttimist. Ikka ja jälle on küsitud (kitarri)rokkmuusika tervise ja surma ja sellest rääkimise asjakohasuse järele käesoleval ajal (kas Elvis on surnud?). Kuulates Year Zero diskograafiat (ja käesolevat) üllitist, on teated vanakese enneaegsest surmast liialdatud. Pigem peaks rääkima popmuusika-levimuusika surmast, kuna vokoodrimasinat ja elektroonikat on sügavalt kuritarvitet, et toota maitsetuid meloodiate-harmooniateta poplaulukesi. Kunagi kiruti 80ndaid ja nüüd 90ndaid – justkui oleks siis suurt jama salvestatud – aga nimetet dekaadidest pärineb palju suuri albumeid ja suuri laule. Siinkirjutaja arvates on viimased 7-8 aastat popmuusikas olnud suhteliselt asjatud – midagi asjalikku (samas ennustan – ilmselt märkimisväärimatut ajaloolisel tasandil) on aeg-ajalt läbi tulnud, aga üldine pilt on (varju)surmas püsimine. Andergraund ja avangard – mida ma seostan peamiselt Bandcamp'iga – möllab omasoodu, kuigi ilmselgelt illusioonituna ja inertsist. Kasseti- ja netileibelid destilleerivad jätkuvalt midagi, aga ajaloolises plaanis ei ole see enam teema. Eks see käesolev seitsmelooline albumgi on mõnes mõttes teadlik paroodia – kesse ikke paneb projekti nimeks mõnuga Phool? Very phool.

10/30/2020

Huerequeque – Huerequeque (2020)


  • Dub 
  • Lo-fi 
  • Sampledelic 
  • DIY 
  • Electronic 
  • Ethnotronica 
  • Psychedelic 
  • Remix
 
Madis Kõivu esseedest ilmus kogumik “Luhta-minek” 15 aastat tagasi. “Luhta-minek” on hea termin Rakvere tüübi huerequeque viieloolise üllitise iseloomustamiseks. “Luhta-minek” võiks iseloomustada eestlase rustikaalsust, ugrilikku looduslähedust ja - armastust. Paljaste jalgadega keset märga niitu-karjamaad varasel hommikul, ümbritsetuna uduloorist ja sookurgede hõigetest. “Luhtaminek” teisalt võiks viidata uutele mõjudele avatusena, kaugete maade mõjude absorbeerimisele ja ristamisele millekski uueks (ja mitte-puhtaks). “Luhtamineku” tõeline väärtus seisneb pigem tehnoloogilises hälbimises – steriilse, kaasaja salvestamistehnoloogia ja - ideoloogia tahtlikus eiramises (ka jaatamises) vastavalt oma suvale. See on iseseisvuse ja mässu manifest. Vastavalt oma suvale tarbimises, loobumises ja tähenduste ja (konventsionaalsete) eesmärkide moonutamises. Ei ole ju mõtet Ableton Live`i rohkem kui viiesajaleheküljelist manuaali läbi lugeda ja pähe toppida, piisab vaid mõne triki ja efekti järjepidevast kasutamisest. Lohiseva rütmiga, raskelt sämplitest pikitud ja industriaalse alatooniga dub-kajaefektid loovad kummastavalt troopilise tunde, justkui luhas seismise hetkel varahommikul udus valitseks võdisemapaneva 10 soojakraadi asemel 30 kraadine leitsak. On see ilmsi või eksisteerib tõesti kusagil selline koht? Vahet ei ole – siin on see heli-koht. 

10/28/2020

ZOG – Subvertebrates (2020)


  • Psychedelic 
  • Avant-rock
  • Psych-rock 
  • Avant-blues 
  • Experimental rock 
  • Improvised music 
  • Space rock
  • Art rock
 
Inglise kollektiiv ZOG meeldib mulle a priori seetõttu, et seal mängib Johnny Zchivago – siinkirjutaja lemmikblogija, kes on nii kriitiline kui irooniline enda blogis Die Or D.I.Y, tutvustades meinstriimist hälbivaid obskuursusi (žanriliselt seinast seina – provokatiivsest mittemuusikast kuni postpungini) kui valades tõrva muusikalistele dinosaurustele ja institutsioonidele. Ka poliitikat kaasab ta parajal määral – asja eest ja tagant saavad tema käest vastu pead parem- ja vasakpoolsed. Aeg-ajalt võtab ta vaatluse alla plaadifirma Year Zero loomingu (kahtlustan, et ta on sellega lähemalt seotud kui ainult muusikaliste projektide kaudu). Nagu varasemad ZOG'i albumid on ka see alumistele selgroolülidele (kuigi kaaneülesvõttel on terve lülisammas) tähelepanu juhtiv album justkui prooviruumis valmis küpsetatud. Mitte justkui – ilmselt ongi. Hulgaliselt kaja, trumme ja trummitaldrikuid, mis väänlevad tagasisidestatud kitarride ümber. Kitarrides on bluusilikku raginat ja kriipimist; seda robustset hingetäiust, mis ühendab omavahel erinevad ajavaimud. Kohavaim kõnetab ilmselt Mississippi deltas ja kõrbes, kus sündis Don Van Vliet – see selleks. Vahetevahel vürtsitatakse seda toorusest, roostest ja metalliläikest läbiimbunut inimhäälte ja elektroonikaga, aga need ei väära selle kuueloolise põhikurssi. Muusika, mis pidurdab selleks, et kiirendada. See vist ongi psühhedeelia.

10/24/2020

Sally Decker & Brendan Glasson – An Opening (2020)


  • Drone 
  • Ambient 
  • Experimentalism 
  • Microtonal 
  • Abstract 
  • Avant-garde 
  • Musique concrète 
  • Micronoise 
  • Experimental electronica 
  • Post-rock 
  • Field recording 
  • Improvised music 

Lõbustav on ette kujutada seesugust jumalateenistust, kus mängiksid Sally Decker ja Brendan Glasson peale preestri jutlust või vahepeal. Ei, see ei ole meelevaldne konstruktsioon, kuna see põhineb printsiibil "tuttav ja võõras". "Tuttav" on see, mis ühendab ja "võõras" mitte ei lahuta, vaid lisab uut väärtust. Teisalt omadussõna väärtuse iseloomustamiseks on omaette iva – see võib olla "pöörane", " peadpööritav", "hullumeelne", "segane". Sugereerivad oreliakordid, mis oma pühalikkuses viitavad taevariigile; see klišeelik fantaasia saab häiritud müraga pikitud helidest – pigem meenub baaris joogisena mölisev ja laiav Jumal filmis "Acid House". Üks tuttav kommenteeris, et see oli kujundlik stseen. Kindlasti, kuid lähtudes Jumala mõistest – selle kõikvõimsusest – võib seda ka täiesti otse kujutleda. Algul mainitu peaasjalikult juhtub ava- ja nimiloos, mis muideks on kahekümne kuue minuti pikkune. Teistes lugudes (mida põhimõtteliselt võiks nimetada nimiloo ääremärkusteks) on rohkem abstraktsioone – on alvinlucierlikku absoluutset heli minimaalsust, mis teisisõnu taandub signaalilaadseks heliimpulsiks – kus on rohkem vibreerivat füüsilisust kui vaimset sensuaalsust. Teisalt on esindatud konkreethelidega miksitud droonmuusika ("Sheaths"), mille muidu minimalistlikus vormis vallanduvad järk-järgult tundmused ja avarduvad meeleolud. "A Response" on märkimisväärne kompositsioon, mille avarus kasvab välja postroki ja konkreethelide kokku kasvamisest, mis seejärel taandub improvisatsiooniliseks soleerimiseks sündil ja avardub seejärel ebamaise häälutamisega. Albumi on üllitanud Full Spectrum Records.

10/21/2020

Lucas Pastina – Grama (2020)


  • Ambient drone 
  • Electronic 
  • Avant-garde 
  • Lo-fi 
  • Experimentalism
  • DIY 
  • Electro-acoustic 
  • Improvised music 
  • Primitive music 
  • Psycho-acoustic
 
Lucas Pastina on üks segane (või geniaalne) brass, kes on üllitanud paarkümmend albumit viimase kümnekonna aasta jooksul. Enamus albumeid on ta üllitanud LFC nime all, mida laias laastus võiks pidada elektrikitarri kurnamiseks ja sellest viimasegi essentsi välja imemiseks. Captain Beefheart'i ja Glenn Branca sohipoeg või midagi taolist. Mis see rokk- ja kidrapõhine eksperimentaalmuusika muud on olnud kui erinevate kitarritootjate võitlus heliruumi eest. LFC loomingus on bluusi, on müra ja tumedat ämbienti, on vabas vormis lähenemist ja lihtsalt järelindustriaalset friigistumist. Oma nime all salvestatu – konkreetselt käesolev reliis – püüab hoida rohkem ühtset joont, ei ole siin plahvatusi, äkilisi pöördeid ja hulluse püünele tõstmist. Äkki hullus ilmneb pigem hiilival ja markeerimata kujul; tundetu, kontekstivälise trummeldamise ja droonivate ämbientsegmentide saatel. Midagi sellist, missugusena võiks kõlada drone doom metal kaks-kolm korda aeglasemana, mille saateks on kohmakas-elegantne soleerimine. Tõepoolest, asi ei muutu tasapaksuks – kõrgemad akordid on saateks või moodustavad omaette mustreid. Kohati eelpoolmainitet ämbientsegmendid kasvavad orkestratsioonideks; samas üks lugu põhineb jäähokihalli oreli improvisatsioonil. Petlikult lõbus. Väga huvitav üllitis, mis oma elegantses kohmakuses ja pealtnäha rikkiminekus meenutab kaasaega; aga pinged, vastuolud on kenasti välja mängitud ja leiavad esteetiliselt väärika väljundi.

10/19/2020

Kaze & Ikue Mori – Sand Storm (2020)


  • Improvised music 
  • Free jazz 
  • Avant-garde 
  • Experimentalism 
  • Improvised noise 
  • Electro-acoustic 
  • Musique concrète 
  • Psycho-acoustic 
  • Electronic 
  • Voice poetry
 
Kaze ehk Christian Pruvost, Natsuki Tamura (trompet), Satoko Fujii (klaver), Peter Orins (trummid) ja "juhtiv rüperaali pioneer" Ikue Mori (elektroonika) ludistavad 64 minutit, tuues esile erinevaid laade ja kompositsioonilisi mustreid. Algab mürapurske ja vee voolamist meenutava heli saatel, et siis suht inertseks klaaspärlimänguks taanduda. Et seejärel taas esile tõusta harmooniliste progressioonidega. Samas mõtlen, et kui plaat olnuks kaks korda lühem, et kas kvalitatiivselt olnuks plaat kaks korda kehvem? Ilmselt mitte – pigem vastupidi. Paljude vabajatsu ja impro-, aga ka elektroakustiliste üllitise häda on, et need kipuvad ajaliselt lohisema. Kvantiteet hakkab kvaliteeti mõjutama, liivatorm on vaibunud ammu enne kui plaat lõppeb (kuigi vormilist möllu on küll ja küll de facto, aga ekstaatiline kõver on ammu horisontaalseks madaldunud). Ka võiks keegi Ikue Mori'le delikaatselt teada anda, et läpakaga saab ka teistmoodi ja huvitavamalt toimetada. Ei ole huvitav lõputult monokroomset digipuru(stamist) kuulata. Protsessina ja treeningu mõttes on see mängijatele kindlasti huvitavam ja sündmusterikkam kui kuulajatele. Siinkirjutaja lemmik on algul kussutav poolatmosfääriline Noir Poplar, mis hiljem efektselt põrutab klaveri ja Mori elektroonika saatel hoopis teises suunas. Ka sellele järgnev lühike, aga sündmusterikkalt kütkestav ja kramplik Suna Arashi on veenev. Luguloo Noir Soir teine pool on häälutuste keskne. Ühesõnaga, võin eelpool väljatoodud kriitikat nende lugude valguses natuke mahendada. Aga kordan – improartistid peaksid ekstaatilisusega hoolikamalt ümber käima. Plaadi on välja andnud Circum-Disc ja Libra Records.

10/17/2020

Hola Papá – Too Far with my Crazy Loser girl (2020)



  • IDM 
  • Electronic music 
  • Experimentalism 
  • Sampledelic 
  • Avant-garde 
  • Spoken word 
  • Electro 
  • Micronoise 
  • Synth-pop 
  • Digital hardcore 
  • Glitchtronica 

Segased inimesed on muusikas alati teretulnud. Ja eriti teretulnud on nad siis, kui nad on seda teinud poliitikasse suundumise asemel. Hola Papá viielooline reliis kõlab justkui otsustamatu muusik ei ole osanud või ei ole olnud kindel valimaks üht kindlat suunda ning toppinud kõik ühte suurte patta. Süntpopp, intelligentne tantsumuusika, digitaalne (kõva)tuum, mikro- ja makroskoopiline müra, elektro ja eksperimentaalelektroonilised tendentsid. Vabas vormis friikimine/positiivne kõrvalekaldumine, säilitades ühelt poolt perifeerse, teisalt kindla suhte popmuusikaga (nagu kunagi Throbbing Gristle, Cabaret Voltaire, Clock DVA). Piire žanrite vahele ei olegi võimalik tõmmata, kuna stiilid on üksteisesse sulandunud või muutuvad märkamatult. See on teretulnud transgressiivsus või teisisõnu elektrooniline aktselereeritus eesmärgiga tõestada eimidagi. Ja seeläbi aktselereeritus kui kulturoloogiline hüpotees hääbub ja järele jääb puhas muusika. Hääbub ideoloogia kui mürgine mõttestik ja tõuseb esile vibroakustiline efekt, mis läbib füüsiliselt keha. Ideaal peaks olema muusika funktsionaalsus puhtal kujul – šamanistlik muusika. Vähem sõnavahtu, rohkem akustilist vaibi – nagu ütles vanarahvas sajandite eest. Kõik oli hoopis teisiti, kuid õõnsaks võttis seest, onju. Üllitise on väljutanud Tšiili leibel Pueblo Nuevo. Eks väljutab ka kuulaja, kui ei suuda sellega hakkama saada. Loodetavasti ikka suudab, kuna siin on küllalt huvitavaid momente.