Tresor
- Tech-electro
- Experimental electro
- Funk electro
- Post-disco
- Avant-electro
- Electro pop
Käesolevast 21-loolisest kirjutan seetõttu, et sain virtuaalse promopaki Detroit`i legendite albumiga, kuivõrd plaadifirma Tresor annab selle esmakordselt (sic!) vinüülil välja. On mida kuulata, on mida mäletada, on mida kaasa võtta! Siin on kõiksugu elektromuusika spektrid esindatud -- naiivsest tuututamistest (ärge mõiske valesti - see on väga hea kraam!) tantsulisemaks funk`iks muutuvast mutantelektrost ja tehno-elektro hübriidist kuni eksperimentaalsemate lõigeteni välja. Tõsi on ka, et kõik need elemendid võivad ühes ja samas loos juhtuda. Ning loomulikult tulnukatest isandatele ehk Kraftwerk`ile makstakse loos "Polymono Plexusgel" nende robotiloo motiiviga otseselt andamit. Nagu Saksa legendite puhulgi, ei laiene nende muusika "laiendatud miksiks" -- või kui, siis see meenutab pigem ansambli Neu! albumit "Neu 2", millel tandem Rother-Dinger ohverdab oma muusikat mehaanilisel altaril -- sõltumata sellest, kas keegi peab seda teotuseks või geniaalseks lükkeks. On kostnud hädaldamist, et Drexciya ametlikult esimene üllitis kõlab helgemalt ja ehk ka pealiskaudsemalt kui mahukas antoloogia "The Quest"; see peaks ju olema igati heakskiidetav, kui Drexciya "valge" ja "must" album on valikus. Tegelikult käesolev on väga mängulise muusika presenteerimine, millelt kostub nii kaasahaaravaid rütmimustreid kui vaaruvaid süntekaid ja sündiarpedžosid -- kohati see kõlab kui alternatiivajalugu diskojärgsele muusikale; kui võimalus, kuidas asi võinuks natuke teistsuguste rõhuasetuste korral tulevikus esile tõusta; see tähendab seda, et selles on nii italo- kui geidisko DNA-d mängulisteks algoritmideks teisendatult. Tegelikult on see kõik väga delikaatne värk -- vaadates tähti näeme sealt tegelikult minevikku tagasi peegelduvat. Teisisõnu -- näeme seda, mida võib-olla enam ei eksisteerigi; Drexciya-tähe valgus jõudis uues formaadis igatahes kohale. 8.5 (8.0-9.0)
