Bad Channels
- Avant-blues
- Experimental rock
- Avant-rock
- Improvised music
- Post-minimalism
- Sound art
- Americana
Brooklyn'i plaadifirma Bad Channels'i alt ametlikult juuni algul ilmuv taies on tasane hõõgumine, mis aeg-ajalt lahvatab põlema suurema leegiga. Peter Joseph (PJ) mängib üksnes kitarri, ent see kõik on suuresti tinglik. Ma nimelt ei ole kindel, et tegu on üldse füüsilise kitarriga; teisalt kui ongi, siis kõlab see muusika samaväärselt nii bluusi kui ka helikunstina. Nii impromuusika kui primitiivkitarri faalanksi ja laiendusena. Kitarr on kõigest sisend(väärtus), mis väljub efektiblokkide ja PJ kastist välja mõtlemise tulemusena tavapäratu helitaiesena. Huvitav on just psühholoogiline pinge, mis kasvab välja hillitsetusest -- artist õrritab kuulajat minimalistlike kidraakordidega, milles on küll elekter sees, see paisub ja võngub, ent ainult paaril korral paisub (pool)crescendo'deks. Vältides kasvamast postrokilikuks struktuuriliseks klišeeks lisab see PJ albumile lisaväärtust. Sageli vaiksetel olenditel on valjud mõtted.Muusikaliselt võib seda 9-loolist võrrelda selliste Ühendriikide perifeersete kidraheeroste nagu John Fahey', Loren Mazzacane Connors'i ning Bill Orcutt'i loominguga. 8.0 (7.5-8.5)
