Mahi Bukimi The Eclipse Of Planets Beauty (Silent Flow)

Ei saa me läbi ilma lätlasteta...miks peakski, kui neil on pakkuda piisavalt häid asju, sh muusikat. Üheks näiteks on teenekas artist Mahi Bukimi, kes on loonud muusikat art-filmide, performantsite ja maalinäituse tarvis, osalenud workshop`idel ja modernteatri festivalil ning tegelenud kultuurilabori loomise ja arendamisega. Ning loomulikult reliisinud soolo-või koostööalbumeid seesuguste tuntud label`ite nagu Electrosound, Resting Bell ja Silent Flow alt. Ka on ta tuntud kui üks pool tuntud Läti sound-art/experimental ambient-projektist Astrowind.

Missugustesse ambitsioonidesse on mattunud tema käesolev, 12-looline üllitis? Laias laastus võib öelda, et MB rakendab piiramatult oma know how`d ning esteetilisi praktikaid - field recording/sound-art-võtteid, (kaasaegset) klassikalist muusikat, elektroakustikat, ambient-elektroonikat, downtempo`t; kasutanud digitaalset helitöötlust ja näidanud üles armastust Jaapani ja NSVL`i analoogsüntesaatorite vastu. Põhijoontes kompab teos downtempo, chillout`i, psühhedeelia, new age`i ja ambientmuusika ristteel, kinnitades sugulust seesuguste artistidega nagu David Schombert, EugeneKha, Naono, Orange Crush. Ning tiitel - "The Eclipse Of Planets Beauty" - väärib kindlasti oma nime, kuivõrd elektrooniliste trillerduste ja orkestratsioonide vahelt imbub meeleolukat eepilisust.

Kuula albumit siit

9.0

Mister Vapor Altercus (Webbed Hand)

Thomas Park`i aka Mister Vapor`i 64-minuti pikkune sound-art/minimal/ambient/drone-teos viib kuulaja ängistavatesse ning lokaliseerimatutesse koridoridesse - võiks ju kuuldu põhjal arvata -, kust tõuseb ohtralt rõskust ning kuuldub veepiiskade lakkamatut ja pikapeale piinarikkaks muutuvat tilkumist, mida omakorda saadab kurjaendeline bassidrone, mis vahetevahel väändub-käändub valjemaks, et seejärel uuesti tavapärasesse vakku langeda, et siis uuesti tõusta jne. Tõepoolest, selle minimalistlikust iseloomust annavad tunnistust need üksikud-üksikud käänded, mis teadvuses omandavad eksplosiivse efekti. Üleüldse - laske see saund enesele ajju ning aju genereerib seda edasi. Kes on tuttav näiteks Caustic Reverie/Forgotten`i loominguga, see teab, millest ma räägin. Vaatamata tõigale, et mainisin eespool ängistavate koridoride ning veetilkade lõputu langemise assotsiatsioone, on Thomas Park ise pühendanud taiese vanaaja teadlase Galenose poolt kirjeldatud narkootilisele taimele, mille kohta siiski täpsemad viited puuduvad - anonüümne ning lokaliseerimatu ometigi.

Kuula albumit siit

9.0

Birds are Indie Love Birds, Hate Pollen EP (MiMi)

Küsimust - mida kehastab Portugali paarikese 5-looline debüütreliis? - saadab lihtne vastus - minimaalsete vahenditega saavutatud maksimaalne tulemus. Minimaalsus ilmneb akustilise kitarri akordide kasinuses ning naturalistlikus kõlapildis (kuhu on ka sämplitud loodushelisid), teisalt vokaal - mees- ja naisvokaal vaheldumisi - miilab ning lõkendab värviküllasuses, olles albumi toestikuks. Meenuvad nii Stereolab (Laetitia Sadier) kui Tinyfolk (Meghan Lamb), samuti Homeland`i tasane singer-songwriterlus. Selged kalded põhisuunast ehk naturalistlikust alt-folk`ist - nimilugu veiderdab kummaliste brassisaundidega ning lõpuloo One Day teine pool on paavoharjulik digifolk - nagu brassid, nii ka digisaundid on arhailise päritoluga, milles koguni kangastuvad USA lõunaosariikide 20ndate ruraalsed helid.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Children of the Drone

Children of the Drone
Children of the Drone
Myspace
Lastfm

Spell 336 Reverse EP (BFW Recordings)

California bändi 5-loolist albumit kuulates assotsieeruvad suured muljed. Kirjeldada käesolevat kingapõrnitsemissaundina oleks tegelikult väga vähe lausuda. Tõsi, sellel on küll mainitet element olemas, kuigi jah, läbi kaunis ebaharilike rakursside. Avang Dreamworld kõlab kui baggy-lokuga 90ndate Cocteau Twins ("Four-Calendar Cafè"; "Milk & Kisses"). Remain In Time võiks vabalt kanda nime Ruins In Time - esmapilgul täiust mittepüüdlev, koguni lagunev helipilt - erinevalt nt Slowdive`i hermeetilisest inglisaundist. Strummivad akustilised kitarrid, tumevarjuline sentiment ning tugevad kahinad-sahinad meenutavad legendaarse darkwave/shoegaze-kombo Lycia tegemisi 90ndate esimesel poolel ning Vlor`i muusikat 90ndate viimastel aastatel Atlandi teisel kaldal. Sama jutt kehtib ka järgmiste - Old Souls`i ja Spun By Man`i - kohta. Lõpulugu Dreams on iseäralikem põige sellel imetabasel albumil, mis kätkeb eneses tugevat neofolk/dark folk-elementi, mis viib mõtted nimetatud stiili lipulaevale Death In June`ile. Oma ebatäiusliku, väreleva helikeele ning erinevate toonide vahel ekseldes kõlab üllitis peaaegu täiuselähedaselt.

Kuula albumit siit

9.3

girls in the eighties Teenage Infamy (girls in the eighties)

Kolmeliikmeline Nashville`i trio on tegutsenud 2001. aastast saati ning reliisinud 2 albumit. Alles 2009. aasta alul üllitatud debüütalbum “Teenage Royalty” paistis silma ohtrate Briti traadi mõjudega – seal oli The Clash`i, superfurryanimalsilikku teravmeelset indieknihvi ning ennekõike The Undertones`i. Tundub, et ameeriklased on üles kasvanud viimatinimetatud pundi kuulsaima loo Teenage Kicks`i pajukil. Ka sõnalise poole ninakus ja vihane otsekohesus - viited uue generatsiooni otsingutele ning pretensioonidele - miilavad sellest.

4-looline EP on ühelt poolt ning teisalt ei ole ka järg eelmisele. Teravad kidrarifid, süntesaatorite happelised overdrive`id, elektroonilised efektid, kooris punk-jauramised on tuttavlikud elemendid; teisalt, lõpulugu, ligi 11-minutiline träkk eemaldub täielikult traditsioonilisest punk-esteetikast, leides toetust massiivsetest ning kunstiliselt ambitsioonikatest post-rock-struktuuridest - psühhedeelsed, kohati kosmilised kidrarifid, elektroonilised allhoovused ning motoorsed kihistused pakuvad seda, mida varasema põhjal ei oleks osanud neilt oodata - kuhugi M83 ja kosmilise kiirguse vahele. See on üllitise keskne träkk ning nähtavasti seetõttu on ka käesolevat reliisi vahetevahel märgitsetud sama nimega.

Kuula albumit siit

7.8

W Physalis EP (Elpa)

Anonüümsus on eetiline hoiak - sattusin hiljuti sellele sententsile peale ühes ajakirjas. Tõepoolest, eriti tänapäeval, reality show`de ajastul, mil paljastatakse oma keha, hinge ning minevikku - kes 10-minutilise kuulsuse, kes käeulatuses näiva suure papihunniku tõttu.

Otsisin artisti W kohta lähemaid-personaalseid andmeid - ei olnud selle kohta sõnakestki ei muusiku(te) ega temaga (nendega) seotud label`i kodukal. Mõtlesin artistiga kontakteeruda, kuid siis tabasin end viimasel hetkel mõttelt, et milleks (mulle) seda tarvis on? Tundmatuks jäämine on tema (nende) valik, muusika on see, mis kõneleb iseendast. Kas mõni muusik, kelle identiteet on paljastatud, muutub seeläbi paremaks? Pseudoprobleem tegelikult.

Läti label`i Elpa üllitatud 4-looline EP ütleb rohkem kui mõni sarnane, kuigi 2-3 korda pikem reliis. Käesolev pakub näiteid ambient`ist, downtempo`st, IDM`st, isegi kosmische musik`i ja new age`i varjundeid võib siin kohata. Kuigi siin on ka digitaalset heliloomet - nt lõpulugu épiphyte, mis kõlab kui negatiivse efekti kaudu perfektsust püüdlev glitch-vare -, on rõhk peaasjalikult süntesaatorite naturaalsel tonaalsusel, kuigi need vormid, milles varjundid ilmnevad, ei pruugi turvalised olla - kuigi see turvalisuse probleem muusika ja kuulaja vahel näib ka tänapäeval üha anakronistlikumaks muutuvat. Süntesaatorite kesksuse kaudu meenuvad seesugused elektroonikud nagu Lackluster, Myrakaru, Younnat, Electricwest. Elektroonilised klahvpillid pulseerivad, helisevad, loovad koguni popilikku/rokilikku lasu (nimilugu) ning kiledamat helikudet. Vormiliselt intrigeeriv, emotiivselt äratav, milles 70ndate elektroonilise muusika ideoloogia kooskõlastub 90ndatest alguse saanud intellektuaaltehnoga.

Kuula albumit siit

9.0