[Vana ning oluline] Axxonn Should You Fear Hell? (Axxonn)

Axxonn`i (ka AxxOnn või/ja AXXONN) elik Brisbane`i tandemi Tom Hall-Ian Rogers`i poolt 2008. aasta lõpus üllitatud “Should You Fear Hell?” koosneb 25 minutilisest loost, mis, tõsi, on jagatud kolme sektsiooni. Album algab hillitsetud ning lummava ambient drone`ina, mis tasapisi areneb-paisub, haarates endasse uusi helikihte (alapealkiri White Glare). Kui seitse minutit on seljataga, algab teine osa elik Stolen Pens From Hyatt - panoraamne lummus lõpeb ning muusika areneb massiivseks pulsseerivaks ning surisevaks helikaskaadiks, mis kõlab nagu mõni doom drone (metal)-bänd maksaks tribuuti My Bloody Valentine`ile (Austraalia duo suur eeskuju). Selle žanrimääratluse juurde võikski rahus jääda, kui käesoleval albumil ei oleks nii tugevat emotiivset elementi juures. Emotiivsust, mida paljude drone/doom/noise (ristand)bändide puhul ei ole võimalik kogeda. Tõepoolest, MBV “Loveless” oli/on tundmusi "häbitult" esilekutsuv album - kitarridest ning sämpleritest (millesse olid süntesaatorite saundid sisse istutatud) hingepaiskuv emotiivne noise. Indiepop`i ja avant-rock`i majesteetlik sulam. Kord intervjuus ajakirjale “Wire” mainis Kevin Shields Cypress Hill´i olulist mõju legendaarse kingapõrnitsemisverstaposti salvestamissessi eel ja ajal. Mõeldes ka sellele, kui palju on “Loveless” mõjutanud eksperimentaalelektroonika/inditroonika artiste (tuntuimatest kindlasti Fennesz, Pluramon ning Tim Hecker), on kummastav näha, kui lähestikku võivad teineteise suhtes asetuda pealtnäha väga erinevate muusikate lingid. Loomulikult, konkreetsed mõjutused siit-sealt ei tohikski lihtlabaseks matkimiseks muutuda. Meisterlik looja mõistab eeskujusid inspiratsiooni- või sünteesiallikana. 15 minuti paiku omandab Axxonn`i helipilt viimase kuju. Shit Rainbows (And Unicorns) ajal tõusevad keskmesse hüpnootiline post-industriaalne trummimüdin/doom (post-)disko ning vuhisev fade in/fade out-efektidel baseeruv eksperiment. Suurepärane album, mis esiteks põletab kuulaja meeled puhtaks ning seejärel annab kahekordselt tagasi. Kolmekordne tasu, uskuge mind!

Kuna tänapäeval on seesugune saund populaarne ning olulisimad tegijad teada-tuntud, siis seekord oma soovitustes piirdun üksnes Axxonn`i-suguste (suurepäraste) Austraalia artistidega. Võtke ette Whalehammer, A Beautiful Machine, No Anchor (samuti Ian Rodgers`i bänd), UN, Circle of Lebanon ning purgatoorium võib uuesti alata. Ah jaa, varsti on Axxonn`ilt ilmumas uus album.

Kuula albumit siit

[Artistid] Gnomefoam

Gnomefoam
Gnomefoam
Myspace
Lastfm

The Best Pessimist I Just Want To Be Your Everything (Radio Hand)

Jätkan veel päeva-kaks eelmisest aastast pärit albumite ülevaatega, et seejärel huvitav ning sümboolne 2009 suunata ümber rubriiki “vana ning oluline”. Uue aasta esimesed päevad on näidanud, et uute albumite voog on pühadejärgselt täie hooga paisu tagant valla pääsenud. Uus kümnend on alanud, mis tõotab muusikas ning ennekõike muusikabisnises murranguline tulla. Õigupoolest see murrang, mille viis massidesse Radiohead (kes siis veel!) oma “südametunnistuse järgi kinnimakstava” albumiga “In Rainbows”, ootab lõplikku kinnistamist. Turusituatsioon, s.t artisti-firma(vahendaja)-kliendi vahelised suhted on praeguseks hetkeks omandanud groteskse grimassi: ühe hiljutise raporti kohaselt kasseeris muusikatööstus eelmisel aastal trahvidest suurema summa kokku kui muusikamüügist; teisalt - muusikud on hakanud plaadifirmasid autoriõiguste rikkumise pärast kohtusse kaevama ning ka õigusi suuremas mahus endale nõudma. Selge on, et seesugune huvide pundar ei saa kuigi kaua edasi kesta. Ka mõjutavad kujunenud situatsiooni suured sotsiaalsed- ja muusikakeskkonnad (Myspace, Boomkat ning Bandcamp). Bandcamp oma paindlikkuse, s.t erinevate sihtrühmade vajaduste ning tendentside arvestamisega näibki suunda näitavat - iga uus päev toob sadu artiste selle rüppe. Loomulikult, netileiblid ei kao kuhugi, kuigi (neti)artistid hakkavad ilmselt oma muusikat jagama-promoma-turustama erinevates keskkondades samaaegselt.

Mis mulle rõõmu teeb, on see, et noored inimesed on võtnud keskkondade loomise, muusika kokkukogumise ning levitamise omi õlule. Näiteks plaadifirmat Radio Hand veab üks 16 aastane slaavlane. Kirill Mažaj võttis minuga ise ühendust, hoolimata sellest, et olen väikese keelesootsiumi esindaja. Radio Hand tegeleb valdavalt atmosfäärilise ning instrumentaalse (post)rokkmuusika üllitamisega. Nende diskograafia hõlmab eranditult endise NSVL´i artiste.

“I Just Want To Be Your Everything” on odessalase Sergei Lunev`i teine album möödunud aastal (ning üleüldse), jätkates “Autumn Leaves” EP (Bad Panda) sulnist rida. Album annab ennekõike tunnistust sellest, et endiste sovjetiriikide inimeste-muusikute arusaamad on integreerunud ülejäänud maailmaga märksa rutem kui kõikvõimalikud majanduslikud ning sotsiaalsed näitajad. Rääkides sellest regioonist pärinevast tipptasemel post-rock`ist , kargavad esimesena pähe Monokle (Venemaa), Magical Unicellular Music (Vene-Valgevene) või meie oma Opium Flirt. Sama kehtib ka The Best Pessimist`i kohta. Loomulikult on see ainult jäämäe tipp. Esteetilises plaanis kõlab album kui God Is An Astronaut`i kaksikvend - emotiivne, samas kussutav majesteetlik instrumentaalmuusika. Nagu kõnniks sügiseses metsas ringi, tukk vaikselt peale tükkimas. Valdav on piano-driven loo ülesehitus. Mõned loodushelid ka sekka. Põhierinevus? GIAA`d on lastfm`is kuulatud 12 000 000 korda, teist 18 000 korda. Erinevalt debüütalbumist lisab Lunev GY!BE eeskujul mõne storytelling-lõigu. Albumit lõpetav lugu I liigub teisse suunda, eksperimenteerides alustuseks demonstratiivselt elektroonikaga ning paisudes seejärel orkestreeritud massiks. Eelpoolmainitud ansamblitele lisaks soovitan ka kuulata Orange Crush`i Norrast ning The Owl Archimedes`t ja Morgan`it USA`st.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Kangsinu

Kangsinu
Kangsinu

Epeus Reichenback Etherized (Sonic Reverie)

Vaadanuna plaadiümbrist ning kuulanuna esimesi hetki iirlase Epeus Reichenback`i - varem tuntud kui Eksis Girs ja Gilgit Pharmacist - albumilt, sai selgeks, et kõrvaklappide helitugevus tuleb põhja keerata. 8 lugu, millede ühendavateks komponentideks on üksik piaano ning palju ruumi selle ümber. Samas “Etherized” ei alane stereotüüpseks, pealtkuulda ühelooliseks modernse klassika plaadiks. Näiteks lugu Watch It, Your Brazen Altars kätkeb eneses eksperimenti etnomuusikaga - joiglauluga ning helipilt on tavapärasest intensiivsem ning sünteetilisem (etnotrummid, värhatav elektroonika) Minu lemmik on nimilugu - 8 minutit sisaldavad eneses repetiivset melanhoolselt sugereerivat meloodiajuppi, mida narmastavad cool jazz`i õhulised passaažid ning kaugelt distantsilt valguvad tänavahääled. Ka ülejäänud üllitis tõestab ilmekalt, kui oluline on tänapäeval eksperimentaalset helikeelt vallata ning ootamatuid, samas oskuslikult lahendatud situatsioone esile manada. Näiteks Gratitude soleerib brassiseadetega, rõhuasetusega bassoonisaundidel. Kui olete kuulanud legendaarset Labradford`i või selle ninamehe Mark Nelson`i aka Pan American`i teoseid, siis katsetused laialihajuva kitarrifluidumi ning (tühja) ruumiga peaks tuttavlik ette tulema (Flames, Curses; Endless Shipwreck; Easy To Forget). Mida muud saakski kuulajale pakkuda muusik, kes on pärit niivõrd poeetilise nimega kohast kui Eleutheropolis! Äkki see ongi kohake post-rock`i, ambient`i, minimalismi ning tänapäevase klassika ristteel?

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] Fanny+Alexander

Fanny+Alexander
Aregueifa
Myspace

Tinyfolk Remarkable Renewal of Your Body Hen (CLLCT/Bandcamp)

Tinyfolk tuleb New Weird America liikumise 4-5 ešelonist. Võimalik, et seesugune väljend nagu “NWA liikumise 4-5 ešeloni esindaja” on üksnes minu konstruktsioon, mis peale siinkirjutaja ei omagi mujal tähendust. Samas fakt on, et Russ Woods on ning ka CLLCT ei ole kuhugi kadunud. Samuti kui võrrelda teda Eesti (esi)folkaritega, on Tinyfolk kahtlemata maailmas rohkem tuntud. Russ Woods oli varem tuntud kui A Pilgrimage To Save This Human Race ning vedanud koos Mike Downey`ga projekti A Football Fields. Tema põhiprojektis lööb vahetevahel kaasa tema avangardistist muusa Meghan Lamb, tuntud kui iron like nylon. Tinyfolk on põhiliselt kasutanud nelja instrumenti - vokaali, akustilist kitarri, ukelelet ning helitöötluskeskkonda Apple Garageband`i. Alul valdavalt akustiline saund on hilisematel albumitel omandanud eksperimentaalseid elektroonilisi maastikke. Eksperimendid hip-hop- ja müraelementidega on suht tavaliseks muutunud. Näituseks kontseptuaalne "Sic Semper Equis" (2008) või siis SFIAS vs Tinyfolk. Tinyfolk armastab ka tuntud artistide lugusid töödelda, tehes seda hästi. Näituseks kaver David Bowie loost Five Years meeldib mulle originaalist märksa rohkem.

Kuigi viimastel albumitel pöördus Tinyfolk tagasi akustilisema, algusaegu meenutava kontseptsiooni juurde, on “Remarkable Renewal of Your Body Hen” massiivselt elektroonikas tagasi. Rohkemal või vähemal määral autotuunitud, suisa kõvasti moonutatud vokaalliinid, elektroonilised tõmbused, digitaalsed orkestratsioonid. Rohkem kui kunagi varem näib Tinyfolk olevat mõjutatud iron like nylon`i loomingust, kuivõrd avangardistlik ambitsioon on tajutav paljudes lugudes. Ennekõike kliiniliselt puhastes orkestratsioonides ning suvalistes (jutu)sämplites. Ka muusa on siin paaris loos “läbi filtrite” kohalviibiv. Näiteks loos On the Occasion of Your Amillionth Birthday, mida võib kirjeldada kui rokkivat vastukarva jooksvat minidigimuusikat. Teisalt näiteks, vastupidi, kaver Elton John`i loost Can You Feel the Love Tonight? on puhas elektrodiskokämp. Elektrooniline popmuusika, mis samas Billboard`i tabelitest jääb kaugele-kaugele. Albumi lõpetab terviklikku üldpilti veidi lunastav kaver Paul Baribeau loost Christmas Lights.

Möönan, et taas tekitas Tinyfolk minus siseheitlusi, võimetust kindlat seisukohta kujundada. Aeg-ajalt ilus ning alasti, teisalt ülevoolavalt elektrooniline ning kämpilik. Kui ka avaloos Your Body Hen laulab Tinyfolk: /this is joke, this is joke/, eks püüa siis kinni võtta... .

Kuula albumit siit

7.2