[Artistid] Kuollut Muisto

Myspace
Svag, Ond og Liderlig

Randoman Eon (Sublime Porte)

Okan Çoban aka Randoman`i aasta alul ilmunud (esimene päris)album trihvtib minimaalse ja vähemminimaalse helikoe peal, olles seejuures peitunud sügavale dub-kanjonisse (või dub-kosmosesse - kuidas ise soovite). Rangelt masinlikku joont hoidva ning emotsioonidest hoiduva instanbullase muusika on jagatud dub techno`ks, tech-house`iks (Saturated I), dubstep`iks (Saturated II) ning kosmiliseks helimaastikuks (Winter In Space (Sublime Porte Blueshift Remake) ). Kõik eelpoolnimetatud määratlused ei ole siiski stiilipuhtad, vaid üksteisest orgaanilisel viisil läbikasvanud taiesed. Autori kiituseks tuleb nentida, et tema helikeel ei jää kuivaks - maastikud on vürtsitatud industrial-jurakate, häälutussämplite, sündiefektide ning kahinate-sahinatega (vinüülplaadi krõbin, konkreethelid). Sügav, progressiivne, rütmimotoorne ja aegruumiline. Väärinuks kõrgemat hinnet, kui ei oleks olnud toda Undulation-it (verevaene ja sihitult liikuv träkk).

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Highpersonic Whomen

Ektoplazm
Exogenic Records
Myspace
Lastfm

SLUTEVER Sorry I`m Not Sorry (Bandcamp)

Rääkides girl power`ist muusikas, siis ei saa märkimata jätta, et üleeile suri Ari Up (Arianne Foster), legendaarse post-punk-ansambli The Slits vokalistist liider, 48-aastaselt vähki. Alul eranditult naistest ning hiljem peaaegu naistest koosnenud punt segas punk`i, reggae`t ja dub`i ning avangardi, kõlades kui Public Image Limited`i femiinne ekvivalent (või vastupidi).

Legend on lahkunud, kuid märk on maha jäetud. Üheks turmleva (nais)traditsiooni edaskandjaks on kindlasti Slutever, duo Philadelphiast. Rachel Gagliardi ja Nicole Snyder on juba pressi tähelepanu võitnud ning esinenud paar korda koos Best Coast`i ja Cults`iga. Ülejäänud elu koosneb telekavahtimisest ("sealt peegelduvat 90% ulatuses vastu American Dream") ja kooliskäimisest.

Nende 6-looline debüüt on kahtlemata märkimisväärne. Esiteks - akuutne sirgjoonelisus (toored kitarrid, garaažisaund (tegelikult vanni- ja magamistoasaund), kiunuv vokaal, vilisev fiidbäkk, permanentne energiadraiv), teiseks laulutekstid, mis käsitlevad hoolimatust, egoismi; armastuse puudumist, selle vältimist ja otsimist ning ka igatsust räpase tiinekakiimluse järele. Seesugust saundi nimetatakse shitgaze/shi-fi`ks ning esimesele poolele ka sõna-sõnaliselt vihjatakse. Personaalseks lemmikuks on unistusliku fooni ning tsellofaanse kitarrisaundiga So Prone. Eriti päeva esimest poolt kaunistav kuulamine.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Out Of Tune

Out Of Tune
Creative Class War
Myspace
Lastfm

Bmind Uncommon Things EP (Tranzmitter)

Jätkame muusikaga Brasiiliast. 23-aastase Jaime de Almeida Simões`i aka Bmind`i aasta alul ilmunud 3-looline (ning 35-minutiline) EP on siinkirjutajat juba pikemat aega irriteerinud kui üsna hoomamatu taies. Iga kuulamisega on üha enam ilmnenud, et see on prog-muusika tänapäevaste mallide järgi. Ei, mitte ses mõttes, nagu oleks sel stilistiliselt pistmist neoprogega, vaid see sätestab ise omad reeglid, olles tugevalt mõjutatud 70ndate aastate intellektuaalsest kitarrimuusikast (a la Adrian Smith, Randy Rhoads, Jake E Lee, David Gilmour). Kaks esimest, pikka - umbes 15-minutilist lugu - kätkevad elemente kesktempolikust trance`st/bubblegum techno`st, millesse on integreeritud keelpilli- ja etnotrummide sämplid, mulksuv psühhedeelne elektroonika, dub`ilik kaja ning loova produktsiooni ja tämbriga vokaliis pluss tõnupedarilik manifesteeriv mana (ah jaa, teises loos lööb kaasa leiblikaaslane Holocaos). Erinevad kihid on kenasti üheks sulatatud, üksteise suhtes nihkuma pandud, võimaldades sünergiavektoril esile liikuda. Emotiivses plaanis on helindid hillitsetud, pigem mängides vastaspooluse võimalikkusega. Lõpulugu (ühtlasi nimilugu) on akustiline, peegeldades noormehe kitarrioskusi - omandatud muusikakoolist nullindate alul -, sisenduslikku vokaalmaneeri ning portugalikeelse laulu kaunikõlalisust.

Kuula albumit siit

8.6

Loomer Coward Soul (Sinewave)

Brasiiliast Porto Alegre`st pärit nelik ringutab ja sirutab, näidates uuel albumil muskulatuuri. Nende aastatagune debüütalbum "Mind Drops" (Little Room) oli lihtsalt kena üritus, seesugune, mis tagantjärele meenub üksnes märgi mahapanemise tõigana. Kuid nüüd nad kuuluvad plaadifirma Sinewave hõlma alla ning see peegeldab ennekõike märki kvaliteedi tõusust.

Nagu bändi nimigi vihjab, on nende ristiisaks My Bloody Valentine. (Austraalias on teinegi samanimeline shoegaze-rühmitus). Kuigi "Loveless"-i 5-loolisel eriti ei märka, on seda enam "Isn`t Anything"-i mõjud esil. (Kuid igasugu tribuudist on asi siiski kaugel). Küllap tajute ka Slowdive`i, Swervedriver`i, Smashing Pumpkins`i, aga ka 94. aasta Bizarre`i jalajälgi. Vastandid on kokku kuhjatud - kriipivad ja huilgavad kitarrid, kõrvetavad feedback`i servad, massiivsed ja lainetena valguvad trummiliinid, mees- ja naisvokaali õhuline unisoon ning eraldatus. Võrreldes debüütreliisiga on grunge`likku segmenti masterdatud ning tühja, atmosfäärilist hõngu süstivat ruumi (kuuldavate) struktuuride ümber kuhjatud. Küte otsa ei saa, seda valgub juurde ja peale. Superlood on Coward ja Super Fuzz (muljetavaldav shoegaze`i ja grunge`i puhastustuli). Ilmselt juba kolmas album Sinewave`ilt minu selle aasta top 50-s (This Lonely Crowd`i ja Hangin Freud`i üllitiste kõrvale). Leegitseb, raisk!

Kuula albumit siit

9.4