Alex Schaaf Radiohead's Kid A : Re​-​imagined (Bandcamp)

Kui kõigi-aegade edetabeleid koostatakse, siis Radiohead on alati kenasti platsis. Seda kahe albumiga ennekõike - "Ok Computer"-i ja "Kid A"-ga. Muusikakriitikute küsimus on pigem selles, et kas London`i pundi taiesed paigutada esimesele kohale või mitte. "Ok Computer" oli ilusate lauludega eksperimentaalne britpopp (Briti indieroki kuldaastast 1997, loe: Spiritualized`i, Blur`i, Primal Scream`i, The Verve´i, Stereolab´i, The Charlatans´i, Supergrass`i, Oasis`e jpt albumid), kuid "Kid A" märkis nullindate kohalolu, britpopi sümboolset surma ning totaalpopi esilekerkimist (millega oli samuti võimalik kõvasti raha kokku kühveldada). Radiohead on selles mõttes kahtlemata õnnelik punt, vaatamata sellele, kui palju ka Thom Yorke ei manaks õnnetuid poose ning obsessiivseid grimasse esile. Kuigi mäletan, et "Ok Computer" kõlas samuti esimesel kuulamisel nagu futumuusika, oli "Kid A" innovatiivne pilotaaž rockbändide seas ekstraklassi märkiv, mida pidi üsna palju seedima, et emotiivne sentiment tehnoloogilise tulevärgi vahelt kätte saada, mistõttu mõjus ehk isegi depressiivsemana kui eelkäija.

Samuti on Radiohead tõmmatud fookusesse, kui asi on omandanud tõlgendamise või mash-up-mõõtmed. Briti legendit on ennegi klassikalises võtmes kaverdatud, kuid newyorklase Alex Schaaf`i (tuntud ka Yellow Ostrich`i kehastusena) üllitise teeb eriliseks just rõhuasetus "Kid A"-le. (Kindlasti peitub põhjus ka 10 aasta tähtpäevas). 10 lugu, kuigi erinevas järjekorras kui originaalalbumil. 2 piaanot, 2 viiulit, 2 tšellot pluss 6 lauljat (bass, tenor, 2 alti ja 2 sopranit). Emotsioone on minimeeritud, eepiline jahedus on esile tõstetud. Võiks küsida, et mis järgmiseks - kas Radiohead `ist tehakse rockooper? (Kihlvedusid võib sõlmima hakata). Eeldused on igatahes olemas - seda tõestab ka käesolev reliis. Lemmik on rangelt kasin tõlgendus How To Disappear Completely-ist ning Idioteque-i tõlgitsusversioon töötab samuti nagu alati (ka ülejäänu on tasemel). Siin ongi mõtlemiskoht muusikutele-heliloojatele - andke oma kuldloomingule erinevad arranžeeringud, erinevad tõlgendused ning erinevad vormid (mitte alati ei tehta seda teie eest ära). Ei ole mõtet oma ressurssi raisata.

Kuula albumit siit

8.5

Min-Y-Llan/Bagpipe Whiskey The West Coast (Kift Flipper)

Wales`i muusikast rääkides tulevad ennekõike meelde kaks folgipõhjaga eksperimentaalset indie-ansamblit (Gorky`s Zygotic Mynci, Super Furry Animals), paar edetabeleid vallutanud rühmitust (Manic Street Preachers, Catatonia), paar uue aja ansamblit (Los Campesinos, Joy Formidable) ning üks karmima kõlaga punt (Feeder). Suurbritannia mõistes on kaguosa kahtlemata perifeeria - teistsuguse kultuurilisuse kants -, mis on siirdanud olulist ning (teise)tähenduslikku Briti popmaastikusse.

Verisulis plaadifirma Kift Flipper`i kolmas reliis on kahasse kirjutatud label`i kahe esimese üllitise autori - Min-Y-Llan`i ja Bagpipe Whiskey`i -, väidetavalt Pembrokeshire`i krahvkonna parimate technoratsanike poolt. Hip-hop-räppi ning "läänekallast" siit eest ei leia, kuid tulemuseks on 10-looline igati korralik ja mitmekülgne teos, mis avab programmeeritud kitarrimuusika/folktroonika, dünaamilise technopõrke, ämbiendi, downtempo ning moodsa klassika uksi. Nurgelised rütmid, kriipivad keel- ja pseudokeelpillid, nobedalt lippavad klaveriakordid, eepilised orkestratsioonid jpm moodustavad orgaanilise terviku (isegi sel juhul, kui need moodustavad teineteise suhtes ontliku järjestuse). Korraliku viimistluse, ideede eeskujuliku realiseerimise ning sentimentaalse lainetuse kombinatsioon on alati kõrgeid punkte väärinud.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] PierrotheMoon

PierrotheMoon
Pavillon36 Recordings
The Studio Stereo
Myspace
Lastfm

Fuck i`m a Ghost Fuck i`m a Ghost (Futurerecordings)

Futurerecordings`i artist Fuck i`m a Ghost jätkab teistsususes võtmes kui enamus nimetet California plaadifirma artiste. Ambient, kammermuusika ning drone on kõrvale jäetud ning asemele on tulnud kunstiline rock, helikeel, milles on transi mõõde sees. Kolmiku rokkimine debüütalbumil tekitab mulje liuglemisest, pikkadel kitarriakordidel liuglemisest, kuigi väliselt võib see kõik üsna unine välja paista. Sugulastest meenub ennekõike Interpol, oma sünkjate refräänide, helisevate kitarrikäikude ning mõnuga aegamööda tõusvatele karvastele kitarririffidele. Sündisümfooniad loos Train Robber viivad Arcade Fire`ile kõrvale. Stop rokib pealiskaudses psühhoosis ning liugleb hoogsalt mäest alla. Vessel on tase, kus on ängi, kus on ruumi, kus on varjundeid, kus on äraspidisust. Ning kõige selle kaudu võib sukelduda sügavamale minevikku, nt Vini Reilly kidraesteetika ja The Chameleons`i manu. Modaalne alternatiivpop, kus põhimõtteliselt ühtedele ja samadele mustritele peegeldatakse valgust erinevate nurkade alt, väänatakse ühe ja sama rifi erinevaid külgi esile. Vahetevahel tekivad paralleelid ka math rock`iga, jäädes siiski põgusateks äraunustamishetkedeks sellel suunal. Eeskujulik rokkmuusika, kus on sirgjoonelisust ja knihvi, teravust ning unistuslikkust. See bänd veel saab tuntuks, uskuge mind.

Kuula albumit siit

9.3

Tyler Walker Spacefaring Male (Bandcamp)

New York`i situatsionist (rühmitus Improv Everywhere) ja muusik Tyler Walker koos ohtra abiliskonnaga on koonud 12-loolise crossover-albumi. Latiinorütmid ja -meeleolud lähemast ja kaugemast ajast kohtuvad jazz`i, kinemaatiliste teemakatkete, fusion-kokteili, space age pop-hinguse, autotuunitud vokaalide ja spoken word-uuristuste, psühhedeelia/acid pop-faksiimiga - teisisõnu, samuti muusika ning stiilide virvarriga lähemast ja kaugemast minevikust. Kokkuvõtvalt jääb domineerima mõnus lounge`ilik miljöö. Siinkirjutajale meenutab käesolev üllitis ennekõike kalifornialase Eugene Harrington`i albumit "The Life Of Eugene Harrington" (2010, Noecho Records), kus ristati sarnaselt akustilist, happelist ja improvisatsioonilist elementi. Muidugi, varjundeid on märksa rohkem ning seoseid tekib sittakanti. Näiteks tolmused Hammond-oreli käigud loos Crashed teevad põike "mitteloogilises" suunas, suundudes dance rock`i suurkuju The Charlatans`i mängumaile. (Piirame reaalsust, jagame ning määratleme konkreetseid maailmu selleks, et saaksime konstrueerida "normaalsust" ja "mittenormaalsust"). Ah jaa, muuseas, "Spacefaring Male"-i on kirjeldatud kui "sürreaalset kosmosesaundträkki moodsale inimesele". Lepime siis sellega. Proosit!

Kuula albumit siit

8.6

Factory Kids Get Gone EP (Noecho)

New Weird- ja psych-tont käib mööda Euroopa avarusi ringi... . Nali naljaks ja liialdused liialdusteks, kuid Šoti duo Factory Kids ehk Christina Marie (The Modern Hour/Audn) ja Tom Chaplin (Luminous) on seesugune bänd, mis meie kontinendi konservatiivsesse indie-muusikasse ja popavangardi on viimase 2-3 aasta jooksul uusi mõjujooni ja erksust pillanud. Muidugi, Euroopa muusikaajaloost võib leida palju näiteid ekstsentrilistest ansamblitest, kuid need on tähelepanu leidnud hilisematel aegadel.

5-looline EP räägib mõistatuste ja küsimärkide keeles. Vihjed, vihjed... . Kontrastid, kontrastid... . Tagurpidi rulluvad efektid, heliline robustsus, kummituslikud kajatoad-vokaalvarjundid, kordustele rajatud minimaalelektroonika, "vigasuse" presenteerimine, digitaalsed helikarkassid, varjulise ambient-muusika eepiline mõõde. See ei ole kindlasti helikeel, mis jagaks koodid ja mõjujooned esimeste kuulamiskordadega välja. Glasgow duo juured peituvad vana kooli industrial-muusika nihilismis ja neurootilises staatilisuses, no wave`i elektroonilise punkkõlaga mässulisuses, krautrock`i repetiivsuses, kuid kindlasti eeldab see ka helikunsti vaimsuse ja võttestiku tajumist. Suicide, Throbbing Gristle, Brian Eno, Einstuerzende Neubauten, Cabaret Voltaire, Laurie Anderson, Big City Orchestra. Vajab kuulamist ning kaasamõtlemist. 21. sajandi punkmuusika. Ning lõpulugu Tale Of Never on ambient-muusika ideaalkuju uuestiloomine.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Proswell

Proswell
Proswell
Proswell/Bandcamp
Proswell+Wwcarpen
Eerik Inpuj
Merck Records
Kracfive
One
Monotonik
Lastfm