9/04/2010
Evenings North Dorm EP (Bandcamp)
Nathan`i nimeline noormees Charlottesville`ist (Virginia, USA) pakub tasemel chillwave/glo-fi/dream pop/stargaze/haze pop elamuse. Hõrgud meloodiad ning paitavad harmooniad moodustavad vastupandamatu kombinatsiooni - isegi siis, kui konkreetne helind näib kohati laisalt või suisa passiivselt kulgevat. Kuid see on näivus/või näivusega manipuleerimine, kuivõrd sellega külgnebki varjatud mõte. Kaunikõlalisus on alati töötanud, ning andes ühtlasi tunnistust, miks sarnast helikudet produtseerivad-reliisivad samaaegselt sajad pundid üle ilma. Tundub üha enam, et on moodustunud uue meinstriimi vöönd, mida ka toetab üha enam established muusikapress (nt Pitchfork on haaranud plaadifirma Arcade Sound`i oma "hoole" alla). Jutud aastaid tagasi, et Stereolab`i (järjekordne) album kõlab kui popmuusika aastal 2050 või hiljem, on osutunud valeks. Tõsilugu on, et see aeg on märksa varem pärale jõudnud. Kuulata "North Dorm" EP`i tähendab langeda sulniduse mõjusfääri, lasta vajutada teatud klahvidele. Filosoofid ei kõnele tänapäeval enam sõnades, vaid helide keeles. Nupumuusika.
Kuula albumit siit
9.4
9/03/2010
aboombong amnemonic (Bandcamp)
Raske öelda, kuidas peaks aboombong`i uut ning järjekorras kolmandat albumit klassifitseerima? See on post/post/post/post/post. Post kõigi nende stiilide suhtes, millega J.C Thorne võtab nõuks suhestuda. Muusika, millest kostuvad läbi tuttavad stiilielemendid, kuid mis tuttavlikkusest hoolimata kõlab kui ulme. J.C Thorne on Seattle`i resident, kes viimase kolme kümnendi jooksul on mänginud kümnetes-kümnetes bändides ning kelle muusikalises ja maailmavaatelises küpsuses ei ole mõtet kahelda. Ometi ei teata temast suurt midagi. (Analoogiaid võib tõmmata lähiaastatel underground-pinnale tõusnud suurepärase Rootsi space rock/krautrock-pundi Joxfield ProjeX`iga, mida kureerivad kaks 60ndates meest). Avalugu Cheshiahud Loop kõlab nagu udusse mattunud ning luupima ununenud Holy Fuck. Järjes From Cracked and Bloodied Fingers udutihedus süveneb ning shoegaze`i ja space rock`i karkassid süttivad põlema ning hakkavad sulama. 10 minutit ning veel takka 15 sekundit puhast ekstaasi. Cromsby Grovernor Worthington's Jujujaiponmolam-is kasutab C.J Thorpe väga laia pilliparki - kõikvõimalikke (etno)trumme ja kelli. Tulemuseks on hüpnootilisel kitarrikäigul/loop`il tiksuv space/krautrock. 18-minutit, mida võiks vabalt pidada 21. sajandi Hallelujah-ks (CAN "Tago Mago") või siis Krautrock-iks (Faust "IV"). Eepiline alkeemia. See kõlab nagu Imagine-i või Yesterday impressiivsus eksperimentaalroki keelde valatuna. Kui umbes 40 aastat tagasi tuli krautrock Saksa Föderatiivses Vabariigis esile, ning hiljem seletati seda II MS, inimsusvastaste kuritegude, häbistava kaotuse ja unustamispüüdega, siis nüüd võiks ironiseerivalt küsida, et kas jänkidele hakkavad Bush`i poolt säetud ja Obama poolt jätkatava sõjapoliitika kurnavad tagajärjed ajukurdude vahele jõudma? Jiang Qing, Zhang Chunqiao, Yao Wenyuan, & Wang Hongwen in Dahomey omandab koletuslikud mõõtmed taguvate-lõhkuvate trummide ning kriipivate kitarridega, samas säilitades oma majesteetliku fassaadi. Ängi ja viha võiks sellel rajal lausa noaga lõigata. Albumit jääb lõpetama lainetav/paisuv/kontraheeruv ambient drone-metallpuru (Noon), misjärel võib tõdeda, et lõppenud üllitis oli kõikjal hõljuv harmooniline monstrum. The eclipse of the sun.
Kuula albumit siit
10.0
8/31/2010
The Goner Bitemarks EP (DFBM/Bandcamp)
5-liikmeline Stockholm`i punt on viimase paari aasta jooksul reliisinud 3 limiteeritud koguses albumit ("Halartrallar", "Hind Hand", "Haven"). "Bitemarks" on nende esimene EP, koosnedes viiest meisterlikust träkist. Psühhe(deelia), improvisatsioon, gootika/noir, drone ning minimalism sulavad üheks folkalgoritmide kaudu. Tõepoolest, neofolk/dark folk, klassikalise folgi väljund ning psühhedeelia leiavad ühise osa ning seismas kõrvuti teineteisega. Keskaeg, minevik ja tänapäev saavad käesoleval albumil üheks. Viiulipartiid - kvintett ise ongi rõhutanud koostööd Emma Wahlgren`iga -, tasahilju paisuvad-progresseeruvad meditatiivsed orelipassaažid, distinktselt artikuleeritud kitarriakordid ning taiest lõpetava Oakmulgee Creek`i viimast kahte minutit täitvad naturaalhelid looduvad orgaaniliseks universumiks. Sugulushingedest vääriks esile tõstmist Espers ja Anahita (ühisosa: medievaalne aktsent), Six Organs Of Admittance (eepilisus) ning Death In June (tumetooniline viskoossus).
Kuula albumit siit
9.3
Nodding by The Fire Nodding by The Fire EP (Bandcamp)
Javier Ordàs (kitarr), Carlos Puente (bass, kitarr, Casiotone, flööt, harmoonika) ning Jacob Gonzàlez (perkussioon) pakuvad hõrgu 10-loolise seti nautimiseks. Muusika on instrumentaalne, mis kätkeb eneses nii psühhedeelse folgi arhailisust kui ka esilepurskuvat sentimentaalset ja melanhoolset meelolulisust. Albumit alustab introlikult lühike Fanfare, mis happeliste pahvakutena kandub kaugele 60ndatesse. Teisalt El Monte krutib üles fantastilised harmooniad brassi, mandoliini ja harmoonika saatel (kes suudab seesuguse pilotaaži saavutada, väärib igati tunnustamist) või siis muretu kaasavilistamise näide Summer in the air. Kitarriarpedžod ja mandoliinid koovad jätkuvalt edasi, kuhu vahele mahuvad ka mariachi-kitarride varju(tuse)d. Lisaks tõdemusele, et suupill on seksikas instrument, saab edasi kuulates üha enam selgemaks, et käesoleva üllitise intentsionaalsus peitubki võrgutavas meeleolulisuses. Igati soliidne, väljapeetud ning lummav.
Kuula albumit siit
9.7
Tellimine:
Postitused (Atom)