[Vana ning oluline] Taped Hiss Underwater Casinos (Taped Hiss)

Taped Hiss on Seattle`i muusik Jake Vandervloed, kes tuli välja 2009. aastal, hakates muusikat salvestama kassettidele, olles praeguseks hetkeks juba jõudnud 5-6 reliisi välja jagada. Debüütalbum "Audio Ectoplasm" pakkus vabavormilist ning mittekonventsionaalset muusikat - lo-fi`likku psühhedeeliat ning poppi, primitivistliku saundiga improsid, arhailist elektroonikat, tugevast lindisahinast ümbritsetud ambient`i, suvalist meeleolupoppi, kus võis kuulda nii The Silver Apples`i, Sun Ra`d, Ariel Pink`i, meie oma Hüpnosaurust kui tema kaasaegseid low tech`iga opereerivaid DIY-muusikuid/kassetnikuid (Isaac Willow, Tardigrades, Transformer Girl, Fiver`s Stereo, Mossy Throats, Sky Limousine/Josh Burke jpt), kelledest mõnele muuseas meeldib korraldada laivsessioone korterites.

Tõepoolest, analoogtehnikaga salvestatud muusika kõlab tänapäeva digitaalajastul väga eriliselt - helikihtides on konsistentsi, dünaamikat ning parajalt müstikat. Kuigi albumid on suht sarnased ja võrdsed, teen ometi eelistuse Taped Hiss`i järjekorras teise albumi "Underwater Casinos" kasuks. Erinevalt debüütalbumi visklevast üldpildist on järg märksa rahulikum, settinum, teisalt oma hillitsetuses märksa pingestatum (nt avaloo Warp Zone`i intensiivne drone). Pulseeriv sentiment on esiplaanil, mis on allutatud permanentsele muutumisele, pisitsüklilisusele - mustrid mutanteeruvad, vahetuvad ning omandavad uusi toone. Selle kuulamine on justkui kiindumine kaleidoskoopi ning seal aeglaselt vahetuvatesse mustritesse. Psühhelike elementide olemasolu kaudu läheneb muusika New Weird America-liikumise perifeeriale (kui see artist oleks Soomest, liigitaksin kahtlemata tema metsafolgi sekka) ning iseloomuliku tükeldatud elektroonika tõttu krautrock`ile (nt Conrad Schnitzler´i tööd). Võib ju küsida, et kas see muusika kõlab üksnes nagu veealune või ajab kombitsaid ka mujale? Siinkirjutaja lemmik on 10-minutiline The Atmospheric Beast, mis tõesti väärib oma nime.

Kuula albumit siit

[Artistid] Karen Cooper Complex

Free Music Archive
Myspace
Lastfm

Korine Conception Glow In Transparancy Aurora (BFW Recordings)

Korine Conception`i debüütalbum tekitab siinkirjutajas kohati kimbatust. Mitte sellepärast, et shoegazer`id-postrokkarid tulevad maailma suurimast moslemiriigist Indoneesiast - kus on olemas iseenesest korralik post-rock- ja indieskeene -, vaid nende eklektilist helipilti on raske üheselt määratleda. Eklektilisus on küllap õigustatud siis, kui suudetakse (varasema) kultuurikihi - mis kuhjub kui lumepall - osiseid forsseerida, forsseerida ja veelkord forsseerida. Konkreetselt tähendab see omapoolse knihvi ja nägemuse lisamist asjale. Kaasaegne rokkmuusika ei ole erinevalt varasemast enam eelneva ümberkirjutamine ning hülgamine, vaid analüütilisel teel vaevumärgatavate niššide läbikompimine ja kasvatamine. Ratsionaalsusel on üha suurenev roll kanda. Sekstetil on kahtlemata laulukirjutamise ning positsioneerimise annet, suutes seetõttu enamasti ülesannete kõrgusel püsida. Probleemid tekivad sealtmaalt, kui Dandy Age`i vokaalmaneer läheneb ning hakkab värelema Sigur Ros`i Jònsiga analoogses võtmes - neutraalseks jätvast falsetist paiskub tuttavlikku pompöösset tühjust, mis ei toida ega kata (nt nimilugu; Eleanor Whisper; This Mess Around). Ulguda eeskujulikult mõne kuulsuse moodi - kas seesugune teguviis väärib küünlaid? Seda enam, kuivõrd muusika kõlab sugereerivamalt kui Islandi popvisiitkaardil. Sellele vastukaaluks on sisukat analoogiat - nt loos The Moon With A Melody sulavad vokaalhäälutused ja helid mänguliselt üheks niidiks, avaloo Lost Imaginary hillitsetud rullumine meeleolukaks kitarrimaastikuks. Või teisalt enniomorriconelike haaravate viiulihaakidega Unexpected Secret Story. Pomp-element väreleb, paisub ning kiirgab väljapoole. Vot see on ilus, eepiline, ülendav ning...mhm...androgüünne nagu üllitise kaverprindilt peegeldub.

Kuula albumit siit

8.7

Circuitsmasher Mutation (Wildness/Chase Records/Jamendo)

Vanadel kreeklastel kehastas ring teatavasti täiuslikku kujundit, kus algus- ja lõpp-punkt langesid ühes ja samas kohas kokku. Ringi pöörlemisel, s.t visuaalselt tohutust ning teoreetiliselt lõpmatust hulgast ringidest, kujuneb kerapind ehk sfäär. Sfäärilisus on omadus, mida sageli püütakse helides representeerida. Rääkida sfääride muusikast tähendab kõnelda korrapärast ning perfektsioonist - teisisõnu, ülimuslikkusest ühes või teises tähenduses.

Inglisekeelne sõna "circuit" on ilmselgelt suguluses sõnaga "circle". Siiski on "circuit" pigem ese kui eelpoolkirjeldatud omaduste varjamatu kandja. "Vooluskeem", "sõõr", "skeem", "ringkäik" - tõepoolest, kõigist neist objektidest kumab läbi korrapära(ne) (piiratus) ning instrumentaalsus. Funktsionaalsus, mille kaudu eesmärk saab ilmselt parendatud. Liikumine täiuslikkuse poole on loodumine iseendas.

Kultusmuusikute Evelyne Manganese`i, Kamikaze Deadboy, Paul Bolstridge`i ning Zac Dendinger`i ühisprojekti Circuitsmasher`i nimi näib ilmselt viitavat ideaaliihaluse väljatõrjumisele ning hävitamisele. Kunstiliselt on projekti järjekorras kolmas üllitis piisavalt irriteeriv- kokku on segatud valusalt lajatavad jungle- ja breakcore-rütmid ning sõja/martial/muusika harmooniad, mis vahetevahel vaibub neoklassitsistlikuks ulmaks. Kolmas märksõna on rütmiline intensiivsus, mistõttu aeg-ajalt jungle-rütmistikud progresseeruvad thrill and bass´i armutuks nätakaks. Intrigeeriv on 4-looline ristand seetõttu, et martial-muusika on välja kasvanud ning jätkuvalt seotud neofolgiga. Seda on vedanud karmid ning kompromissitud kontseptualistid, kes kiikavad sajandite taha ning ülistavad valget rassi/Euroopat ja sõjapidamist. Ka peab mainima, et muusikaliselt ei kõla käesolev üllitis mingi tilu-lilu tribuudina - see on valjult puuriv, ajusid trilliv ning rütmiliselt-harmooniliselt sugestiivne taies.

Kuula albumit siit

8.5

The State Lottery When The Night Comes (If You Make It/Salinas Records)

6-liikmeline ning multigeograafiline TSL viljeles debüütalbumil "Cities We're Not From" (2008, Salinas Records) poppi, mille asukoht võib asuda kusagil USA loodepiirkonnas. Nende helipilti ilmestasid elemendid pop punk`ist, college rock`ist, grunge`st ning natuke alternatiivpopist ning southern rock`ist. Kolledžitüüpide elurõõmus pop. Ontlik pop, mille turvalisuses võis 101 protsenti kindel olla - kui mõnes loos (vt allapoole) juhtuski, et saundist hakkasid "teravused" esiplaanile nihkuma, keerati varsti rajalt maha. Tüütavalt lihtsakoelised salmi-refrääni kordused, kusjuures refrääni sisenemised olid juba eemalt aimatavad. Sellest hoolimata oli nende debüütalbumil paar silmapaistvat träkki (Kindergarten Class; Ridgewood).

Kuigi uue üllitisega ei kaasne veel ohhoo-efekti, võib siiski märgatavatest muudatustest rääkida. Esiteks on kaugenetud college rock-numbritest: eitatakse lamedaid refrääne (v.a Fourth Street), lauldakse tihti kooris (sh naisvokaal), mis kokkuvõttes omandab heatahtlikult muigamaajava jauramise mõõtme, teisalt brass-instrumentide ja klahvpillide kasutamine, mis kohati lubab psühhedeelial julgelt õilmitseda ning läheneda ska-punk`ile/pogo punk`ile (Geysers). Southern rock`i allhoovused on obligatoorsed. On hõikumisi ja rõkkeid, on tihedamalt muutusi nootides ja väldetes. Samuti rõõmuküllasust ja naeru on rohkem - kuigi täiskasvanulikumas võtmes, mis konkreetsel juhul on kindlasti plussmärgiline. Last but not the least - kas 8-minutilise lõpuloo Spring, 2008, Detroit. massiivsed ja psühhedeelsed americana-refräänid näitavad rohelist tuld bändi art-otsingutele edaspidiseks? Tahaks küll väga loota. Album on tugev ning veelgi enam süstib lootust tulevikuks.

Kuula albumit siit

8.4

Omara Different EP (Omaramusic)

Lõuna-Saksamaalt Friedrichshafen`ist pärit Omara on helisid üllitanud 2005. aastast saati. Kümnekonnalt helikandjalt võib kuulda tugevalt psy trance`ist mõjutatud techno/tekno`t, acid techno`t, industrial-maigulist bounce techno`t, downtempo`t jpm. Seesugust muusikat, mille kuldaeg jäi 80ndate lõppu-90ndate algusse, kuid mis aeg-ajalt tõuseb taas päevalgusse.

2007. aastal produtseeritud 11-looline ja 79-minutiline album jätkab ühelt poolt Omara varasemas liinis - trance-rütme aeg-ajalt puurivad-katkestavad-lõhestavad elektrojurakad, segunevad helikihid, kuid teisalt psy(ühhedeelse) trance`i element on erinevalt varasemast loomingust natuke rohkem tagaplaanile tõugatud. Üldjoontes domineerib techtrance, millele on lisatud atmosfäärilist sügavust. Üks minu lemmikutest - dunkelheit verbarg das moos - on segu ulmelistest helikihtidest, happest ning maailmamuusikast (conga-trummide vahendusel). Teine superlugu on Valediction - pingestatud, kuid samas jahutav ulmepsühhedeelia viib kaugele-kaugele. Ka pealkirjad näikse vihjavad sügavustele ja väljaspoolsusele (geschichten von piraten mit sternenkarten; bitter froopz (deep remix) ). Loomulikult ei saa läbi ilma eranditeta - Schubfaktor demonstreerib ülekandeid techtrance`ist acid house`iks, Sprühnebel on agressiivne ning masinlik trance-atakk, oldschool ristab psy trance`i, electro`t ning tekno`t. Teisisõnu - korralik ning mitmekesine teos.

Kuula albumit siit

8.2

Least Carpet Least Carpet (Dying For Bad Music/Bandcamp)

Marko Martini aka Least Carpet`i 8-loolise ning 23-minutilise debüütalbumi epiteetideks on "psühhedeelne" ja "eksperimentaalne". Žanr on folk. Psühhedeelne igati, ning sellega seoses on juba jõutud tema muusikat seostada maagiliste seente tarvitamisega. Vaevalt selle järele üldse tarvidust tekib, kuivõrd seesuguse muusika projitseerimiseks ei vajata illusoorseid pilte ega peiteskeeme. Kuigi folk, on see kaugel folgi peavoolu traditsioonist. Kontseptsiooni instrumentaalsus ei võimalda esitada steitmente ega visioone. Seisundimuusika, helide voog, harmooniate liikumine, mittetraditsiooniline pillikooslus (buzuki, meloodika, flöödid, kitarr, taldrikud, juudi harf). Kindlasti ei peegelda "Least Carpet" friikfolgi ekstaasi ja ekstravertsust ega ole ka osa Ida- ja Kesk-Euroopa muusikast - vastupidiselt sellele, mida koduleheküljel mainitakse; v.a Old Wedding Song, mis töötleb Ungari rahvamuusikast ning millest kostub ka balkani rütmikat. Eksperimentaalsus väljendub ennekõike harmooniate ülekasvamises pikkadeks drone-nootideks ning kitarri (ja selle efektide) oskuslikus sulatamises etnopillide sekka. Kes on tuttav Children Of The Drone`i (ning külgnevate projektidega), Six Organs Of Admittance`i muusikaga, küllap aimab kuulvat sellest voogavaid India muusika mõjusid. Ning paralleele võib ka tõmmata Charalambides`e veniva psühhmuusikaga. Enamasti väga ilus, nagu lootoseõie avanemine (A Narrow Path (Part II); Leaving)). Mäletamist mööda teine suurepärane mitteeuroopalik eksperimentaalfolgi album Saksamaalt (gillicuddy "the yaouhl! mashups"-i järel).

Kuula albumit siit

9.6