Naono Sleepy Pebbles (Archaic Horizon)

Tegin pühapäeval väljas haljastustöid ning kuulasin kõrvaklappidest juurde muusikat. Peamiselt uusi proge- ja krautrock`i asju (Cidulator; Hox Vox) ning kreeklase Naono kolmandat albumit "Sleepy Pebbles". Külm ilm oli - tuul lõõtsus, vihma ja rahet sadas, vahetevahel paistis ka päike. Naono kuulamine oli küllaldaselt assotsiatiivne - võimalik, et põhjus peitus helipildi hapruses, mistõttu sellesse tungisid konkreethelid. Tuule paukumine ja rongi motoorika taamal, näituseks. Igatahes, tulemus oli orgaaniline ja sünergiline, mis tekitas mõtteid ambient- ja elektroonilise muusika funktsioonist ja suunitluse muutumisest aegade jooksul.

"Sleepy Pebbles" esindab ühelt poolt vanemat traditsiooni, milles püüti kunstlikult, st eesmärgipäraselt tekitatud helide kaudu representeerida ning hõlmata võimalikku reaalsust - lennuvälju, roboteid, linnapilti; teisalt kasutab ateenlane tänapäevaseid võtteid, rakendades pärishelisid - konkreetse aja ja ruumiga seotud helisid oma loomingus. Tõsi, tänapäevase ambient-muusika eesmärk konkreethelide kasutamise kaudu on ähmastunud. Usk arengutesse on hääbunud, optimism on asendunud pessimismiga. Isegi kui artist seda loomehetkel selgelt ei teadvusta, tunnetab ta seda ometi oma kuklakarvadega. Intuitiivselt tundub arusaadav, et pärishelide rakendamise kaudu ei saa reaalsust representeerida. Tõepoolest, kuidas saakski mingi lõik minevikust pretendeerida uueks olevikuks ja juba järgmine hetk uueks minevikuks? Laiemas tähenduses puudub sellel narratiiv ja kontseptsioon - helid algavad lihtsalt kusagilt ja suubuvad-sumbuvad lihtsalt kuhugi. Teatud kandvad hetked on need, mis kunstilisi püüdlusi mõtestavad. Teisisõnu, monumentumite esilemanamine näikse seesuguse saundi mõte olevat.

Tänapäevaseks teeb "Sleepy Pebbles"`i ka ajastuvaimust kantud totaalsus - esindatud-segatud on ambient, chillout, downtempo, field recording, eksperimentaalelektroonika, modernne klassika, minimalism, isegi new age. Kreeka muusik oskab piiri pidada - peatub 33 minuti peal - hetkel, pärast mida võinuks tema muusika tüütuks muutuda. Ka plaadiümbris väärib silma, ja silm väärib puhkust. Sarnastest artistidest soovitan juurde kuulata Humberto Luis Schenone`t ja David Schombert`i. Ah jaa, väljas kuulamine oli märksa muljetavam kui toas arvutiekraani jõllitades.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] The Destroyed Room

The Destroyed Room
Myspace
Lastfm

Punktieren True Colours (Enough)

"Punktieren" tähistab saksa keelest eesti keelde tõlgituna "punkteerimist" või "täpistamist". Täppidest jadade-radade-trajektooride-teede loomist. Peterburi duol Dmitri Krotevitš-Ilja Belorukov on sellele ilmselt praktilist laadi põhjendus olemas. Nad kasutavad suhteliselt uut - umbes viieaastast - elektroonilist instrumenti tenori-on, mida aktiveeritakse käsitsi punkthaaval ning mis tööprotsessis näeb välja kui vilkuv tahvlike.

Duo debüütalbum "True Colours" peegeldabki autentseid värvikiiri -ja gammasid adekvaatses lainepikkuses. Kohtuvad minimalistlikult tukslev abstraktne tehno ja tracker-muusika. Teisisõnu - arvutimuusika algusaastad ja tänapäev. Tuleb möönda, et ei ole eelpoolmainitud sümbioosi varem kohanud nii ehedal ja väljapeetud kujul. Näituseks kohe avalugu Copy/Paste - autechre`likud geomeetrilised helijooned tungimas läbi kileda chiptune-trilli. Järgnevas (Twice Around) hakkavad bassid kestvamalt puurima ja põrnitsema, pruunjad prääksuvad-prõksuvad-krudisevad rütmisämplid siginevad helipilti. Glitch-motoorsus laieneb ning järjekordne metalne rütmimetafüüsika ongi sündinud. Tõsi, vahetevahel ruum avardub - hetkeks - pelgalt uute võimalikkuste paista laskmiseks. Teelahkmed - flashback. Chinatown Rush kõlab kui tekno-transs tulnuklaeva masinaruumist või juhtimiskabiinist. Float(Outro) iva peitub taamal kõlavates layerites, mis lihtsalt paitavad aju. Ideaalselt kõlav lõpuosa - kui Leyland Kirby oleks Autechre`i liige, siis võiks sealt säherdust imesaundi oodata.

Kuula albumit siit

9.6

Anton Rotschild The Year of the Kitten (Vulpiano)

Tuntud pankurisuguvõsa nime kandev, kuigi väidetavalt nendega sugulust mitteomav Inglise muusik reliisis möödunud aastal Dainty Records`i vahendusel silmapaistva "The Diffident"`i, kus miksis omavahel kokku folki, elektroonikat, indie dance`i ja kammerlikku poppi, milles võis märgata sarnasust nii Scott Walker`i, varase Pulp`i kui ka Patrick Wolf`i ja The Arcade Fire`iga. Meisterlik singer-songwriterlus, milles oli hoogu ja unenäolisust, pingestatust ja vabalendu.

"The Year of the Kitten" EP on vahetanud plaadifirmat ning ka helikeelt - õieti küll selle põhisuunitlust. Nimelt folgilik-folktrooniline element on asendunud indie pop`i sentimendiga ning ka kõlab märksa elektroonilisemalt. Ava- ja ühtlasi nimilugu on nakkavate käikudega päikesepop, Eurostentialism ja The Completist otsivad tuge electro-indie`st a la Hot Chip. A Town Beside the Sea ja Mouser pöörduvad sissepoole, kuigi saavutamata seda mõjusust, mis oli eelmisel üllitisel. Kaunite püüdluste ning hetkedega 22 minutit sellele vaatamata.

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] M. Pyres

M. Pyres & New Past Tense live from the LOW KEY 1 (new gaze / gravity deluxe) from matthew sage on Vimeo.

M. Pyres & New Past Tense live from the LOW KEY 2 (citrus pome / braids) from Patient Sounds on Vimeo.

Patient Sounds
Fir Traders Union
Broken Focus
Myspace

[Vana ning oluline] Volumina This Is Our Home, Please Come In! (Peppermill)

Vaatasin mehhiklase Benjamin Z alias Volumina myspace`i lehte - rubriiki Sounds Like kaunistavad sekventseri/rekorderi ja süntesaatorite pildid. Muie kiskus sundimatult näole - kangastusid Maarjamaa indie-ikoonide Dallas`e (ühe albumi ümbrisel 90ndate lõpus) ja Pia Fraus`i (ühes videos) paljakstiritud sünteka-fetiš pluss saate Nestor & Morna lehte kaunistav klahvpillipilt R2 kodukal. Ümberpositsioneerimine - rokipeerud versus indiemehed, kitarrid versus süntesaatorid. Vanade ettekujutuste ümberkultiveerimine rock-kehandis. Või on see mäss? Rock-muusika mallide järgi ikkagi.

Tõsi, Volumina muusika on märka rohkem süntesaatorikeskne kui eelpoolmainitet auväärsetel Eesti puntidel, mistõttu klahvpillide kujutamine mõjub kindlasti transitiivsemalt. 8 lugu, mis üllitati eelmisel aastal Kanada leibli Peppermill Records`i poolt, tekitasid siinkirjutajas vastupandamatut soovi laulda kiidulaulu guadalajarase debüütalbumile. Tüüp demonstreerib imeteldavat oskust leida indie-muusikast üles eikellegimaa konarused ja vaikelu. Siin on nullindate alguse elektroonilist rock`i a la Simian/või siis 80ndate alguse pulbitsevat kosmilist elektrodiskorock`i a la lõunanaabrite Zodiac (The Rock & Roll Space Band), lo-fi`likke teatraalseid tembutusi-keerutusi (Twist), eksperimentaalset Moog-klahvkade sulnidust (Hide and Seek) a la High Llamas ja Stereolab. Träkid Love ja Study For A Pop Band on ühtaegu ekspressiivsed ja intiimsed, demonstreerides mehhiklase tervet ja elurõõmsat poptunnetust. Old Family Photo Album oma õrnalt riivavate meloodiate ja harmooniatel surfimise kaudu toob meelde Wild Honey ja Space`i - mäletate ehk veel seda suurepärast popansamblit 90ndatest? Loo lõpuosa kriibib justkui Kevin Shields löö(nu)ks kaasa konkreetses loos. Lõpetav Turn On The Music on sarnane albumi avaloole My Best Friend - umpa-umpalikult janditav šedööver, milles on ka psühhedeeliat ning indie soul`i elemente. Kahtlemata meenutab träkk (eriti selle algusosa) Blur`i The Debt Collector`it. Kui ma vaatan Benjamin Z`i suurimaid eeskujusid - biitlid, Queen, Bowie, Radiohead, Björk -, on lõplikult selge, kust tüüp on oma loomingulise koherentsuse üles korjanud.

Geniaalne debüütalbum geeniuselt. Kui vaid saaks seesugust tautoloogiliselt tüütut tõdemust rohkemate puntide puhul kasutada!

Kuula albumit siit

Max Tannone Mos Dub (Max Tannone)

New York`ist pärit Max Tannone aka Minty Fresh Beats on kuulsust kogunud mash-up-meistri ja remiksijana. Ristanud kahel üllitisel omavahel Jay-Z`id ja Radiohead`i ("Minty Fresh Beats - Jaydiohead:: Jay-Z x Radiohead"; "The Encore") ning remiksinud Beastie Boys`i tolle oma vahenditega konkreetsetes piirides ("Beastie Boys - Doublecheck Your Head"), leides seejuures äramärkimist USA ühe suure telekanali (NBC) poolt.

Nüüd on järg jõudnud Mos Def`i juurde, miksides legendaarse hip-hoppari muusikasse dub`i ja reggae elemente. 10 lugu ja 36 minutit pakuvad piisavalt nauditavaid hetki, demonstreerimaks ennekõike Tannone talenti ja pühendumust toimida vahendajana erinevate stiilide vahel. Saanud hakkama alternatiivroki ja räpi ristamisega, saab seda lihtsamini hakkama stilistiliselt loogilisemate - reggae ja hip-hop`i - segamisega. Musta muusika liinide orgaaniline segustamine valge mehe poolt. Mis on loomulikult oluline teatud klišeede murdmiseks. Muidugi eeldusel, kui seesugused eelarvamused veel tänases päevas eksisteerima peaksid.

Kuula albumit siit

8.7