Chad Golda Dance Session (Rack & Ruin)

Kuldne poiss Chad Golda on tagasi. Tema eelmise aasta debüütalbum "(CHAD GOLDA'S ALBUM)" oli siinkirjutaja üks aasta albumeid. Abrassiivne elektroonika/psühhootiline tantsumuusika kohtus indie- ja folkmuusikaga. Nagu Mika Vainio produtseerinuks ameeriklase varasemat ansamblit starstarstar (veel varem tuntud kui *** ning ringostar). Teate ju küll neid Pan sonic´u õõnsakõlalisi ning dünaamilisi, samas veidralt hüsteerilisi bassilingusid. Kui ma üllitist taas pika aja tagant uuesti kuulasin, avastasin sellelt Ian Brown`i unustamatu debüütalbumi “Unfinished Monkey Business” elektroonilised mõjud (Lions, Unfinished Monkey Business, Deep Pile Dreams) ning kohati võis tajuda sarnasusi Velvet Underground`i asutajaliikme Angus Maclise`i drone-katsetustega Nepaali pagoodides 70ndatel aastatel. Fenomenaalne album, mis oma vahetuslikkuselt ning nakkavuselt-mõjususelt, teisalt ka teravuselt saavutas parema tulemuse kui nt Animal Collective`i poisid on siiani suutnud (muideks, kellede muusikast-lähenemisest on Chad Golda kindlasti inspireeritud).

Tegelikult saatis Chad Golda mulle oma uue reliisi juba 3 kuud enne ametlikku üllitamiskuupäeva. Mäletan, et ei kannatanud “Dance Session”`it üle kahe kuulamiskorra välja. Vaatamata sellele, et albumi pikkus oli lühenenud 8 minuti võrra - 30 minutile, kõlas sellelt välja midagi tõsiselt häirivat. Võimalik, et taaskord peitus põhjus eelmise albumi originaalsuse ning kredibiilsuse taagas.

Kuulan uuesti, et muljes mitte eksida. Writing alustab suurepäraselt - eelmiselt albumilt tuttava ajukeemiat laiali paiskava trilliga - motoorne elektroonika/(neo)krautrock leiab kohe adressaadi. Two annab lõpuks kätte põhjuse, miks mulle album oli esimestel kuulamistel tõsiselt vastukarva hakanud - see tundus lihtsalt kergemeelne. Võetakse tuntud meloodiajupp, millesse siirdatakse kõrvetavaid elektrojurakaid-biite. Nali jõudis lõpuks kohale ning muusika näib äärmiselt nauditavalt kõlavat. Meenuvad isegi space age pop/exotica pop`i suurnimed Perrey & Kingsley, kes omal ajal mängisid happelistel analoogsüntekatel süüdimatult tuntud upbeat-meloodiaid. Tuttavlik ning veider ühtaegu. Kusjuures loo lõpp võib vabalt olla paljude ruumirokkarite/krautrokkarite märja unenäo osa. 9-minutiline Guitars põhineb kitarriga nurgeliselt esitatud monotoonsel meloodiajupil, mida intensiivselt surgib destruktiivne elektroonika. Helikihid väänduvad, lainetavad, hulluvad - mida kõike veel! Aging algab valjult puurivate elektrojurakatega - kraftwerk`ilikku elektromotoorsust kasutatakse kurjalt ära, väänates seda masinlikuks luupainajaks. Ent jälle - “kuri” ei ole olemuslikult kuri, kuivõrd üleforsseerituse tagant paistab Golda lai muie. Teisalt - kui geniaalselt toestab teisi helikihte eepiline drone-liin loo keskel! Ning päris irvakile vajub jänki nägu lõpuloos - That Boom esindab naiivset 2-3 duuri elektromalakat, muutes seda vähe, kuid just niipalju, et seda lugu tahaks taaskord kuulata.

Siinkirjutajale ei meeldi reeglina eksida, kuigi antud juhul ei ole sellega vähimalgi määral probleemi. Geniaalsus ning hullus ühel albumil. Tase!

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] MILLIONYOUNG

MILLIONYOUNG
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Werken Sum (Zymogen)

Plaadifirma Zymogen`i iga üllitis on sündmus omaette. Sealne albumite kvaliteedi ning ilmumissageduse suhe on ülimalt paigas. Kahju muidugi, et teine näitaja nii madal on. Näiteks eelmisel aastal ilmus Itaalia plaadifirma alt ainult 3 albumit - Nicola Ratti`lt, Oskar Hallbert`ilt ning Werken`ilt. Werken`i taha peitub Tilman Ehrhorn (TE) - kõrgeltharitud helilooja, produtsent, saksofonist ning helidisainer -, kes on kuulunud paljude jazzkollektiivide hingekirja, panustanud paljudesse jazzalbumitesse, viibinud laval koos Wayne Shorter`i, Brian Blade`i, Nils Wogram`i, Albert Mangelsdorff`iga, üllitanud sooloalbumeid kuulsate Mille Plateaux`i ning Resopal Schallware`i plaadifirmade all ning loonud helitausta raadiokuuldemängudele ning etendustele.

TE näeb harmoonilist sidet elektroonilise muusika ning jazzdistsipliinide vahel. Ta on väitnud, et helidisainil kui juhusele panustaval muusikaharul on palju ühist jazz`i ning kaasaegse klassikalise muusika improvisatsiooninivooga, kus oluline roll on meeleolul ning (eris)tunnusjoontel. Ning omakorda - moodne jazz on igasuguse komponeerimise oluline inspiratsiooniallikas.

Albumi “Sum” komponeerimisel on kasutatud Nord`i modulaarsüntesaatorit. Kuivõrd elektroonilise muusika tegemisel kasutab ta sämplereid ning süntesaatoreid, siis ta möönab, et muusika loomine-esitamine võrdluses jazzmuusikaga toimub erinevatel tasemetel ning on ka erinevate rõhuasetustega (elektroonilises muusikas on aktsent üksikute helielementide arendamisel ning nende funktsioonilisel tähendusel kompositsiooni piires).

Reaalsuses tähendab see 11-loolist põnevat reisi. Tegelikult ei ole TE ka siin ületanud oma jazzvundamenti. Mis iseenesest ei peakski olema ega olegi eesmärk omaette, kuivõrd kõik on ikkagi allutatud elektroonilisele metoodikale. Samuti kõmmutab ta Pole`ile sarnanevat hüpnootiliselt kõmisevat atmosfäärilist dub`i. Näituseks lugu Dub Traffic Pt II demonstreerib eksperimentaaldub`i tipptaset. Selle loo esimene osa ristab omavahel glitch-rütme ning dub-juuri. Album on veel täis surisevaid, siia-sinnapoole visklevaid elektroonilisi haake, staatilisi unenäoakorde-võbelevaid tertse, mikrostaatikat- ja tonaalsust, kriipivat sentimenti, jazz`ilikke klahvpilliakorde, tihedalt lõigutud-kleebitud-lõigutud-kleebitud helispektreid, helijääke-sahinaid-kahinaid, atmosfäärilisi kihistust ning kihte - tunne, justkui sajaks taamal tehnoloogilist vihma. Tõsi, see tunne on ääretult pehme, meeldiv ning heas mõttes turvaline. Meistriteos. Öeldagu vaid, et klassikalise haridusega muusikutel puudub loovus!

Kuula albumit siit

[Artistid] Our Ceasing Voice

Myspace
Lastfm

Sakura Pups Carving You With An Electric Chainsaw=Going Green (Dramacore)

Ameeriklane Trevor Osborne on hakkaja mees. On ja olnud osaline paljudes ansamblites (Homemade Abortion Kit, Famous Halos, Cyanide Theodicy, Tre[Too]Silent, Yung Slug, Megalodon, ?hred, Kids Talk Trash, The Attention Deficits, Myst of Despair, Silent Heroes).

“Carving You With An Electric Chainsaw=Going Green” on 23-aastase arizonalase teine album Sakura Pups`i nime all (debüütalbum “The New(est) Black” oli reliisitud Läti leibli DEXANDTHECITY all paar aastat varem). Need on tema ametlikud albumid - vaadates nimekirja Sakura Pups`i avaldamata reliisidest, on nimekiri kordades pikem.

Lisaks hakkamisele on Osborne ka vihane tüüp. Koguni vihast kobrutav. Sakura Pups`i veskid jahvatavad täisvõimsusel - segades kokku cybercore`i ja grindcore`i, metalli ja elektroonilist puru. Kiiretempolise elektroonilise biidi - mis kohati omandab rave-muusika parameetrid - taamal ihub ja ägab metallvokaal vihast, higist ning ihast, omandades vahetevahel äärmise (goregrind-)mudalõhna (Beaten By A Moth! - mille algus, muideks, meenutab vägagi ühe Suede`i(?!) träki lõiku albumilt “A New Morning”). Tõepoolest, siin on mõned sofistikeeritud mullistused. Teisalt - üksikud klaveriklimberdused ning jutusämplid siin-seal kõige selle taamal ei suuna ega muuda assotsiatsioone. Lood on keskmiselt 2 minutit pikad ning sirgjoonelised tald-ees sõtkumisega. Teisalt on rütmides ning vokaalis piisavalt variatsiooni ning õhku, et albumit ei peaks üheülbaliseks pidama. Elektroonilisele (ekstreem)metal`ile andujatele peaks need 21 minutit küll meeldivat üllatust pakkuma.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Canoply Games

Canoply Games
Myspace
Lastfm

Jacques de Villiers sleepsongs (Jacques de Villiers)

Kaplinnas (Lõuna-Aafrika Vabariigis) resideeruv Jacques de Villiers on tundmatu suurus (ambient-)muusika maailmas, kuigi tema pakutav heliline avarus on võrreldav Hea Lootuse neemelt avaneva vaatega ookeanile. Debüütalbumi “sleepsongs” 5 lugu järgivad eksperimentaalambient`i rida - põimides tavapärasestesse hõllandstruktuuridesse drone-, shoegaze- ning noise-esteetikat. Õieti küll on need mõjud vaevu aimatavad. Näituseks loo Moon Ballad/Improvisation for Trevor/Shine a Light on Every Room (part 2) algust on füüsiliselt valus kõrvaklappidest kuulata. Poole pealt lugu nihestub kergelt, liituvad meloodilised kihid ning piaanoklinked, ja eepilised parameetrid settivadki paika. Lõpulugu The Dying Song/Mon Ami viskleb lahkhelides - ühelt poolt ragisevad, et mitte öelda räpakad bassisaundid, teisalt tundmatutest kaugustest kostuvad helindid looduvad muljetavaldavaks väljundiks. See saund on “rikutud” - järelikult olemata aneemiline. Samas eepiline - võrreldav pildiga näha kaugustes mõnd laeva hääletult uppumas. Ilusad unenäod (millel ei ole õnnelikku lõppu).

Kuula albumit siit

8.9