Muhmood 6200 Miles Of Silence (Noecho)

Olen tagasi Aleksei Birjukov`i aka Muhmood`i muusika juures. Üleeile tutvustasin tema koostööd poeet Viktor Ivaniv`iga (“Rùt”).

“6200 Miles Of Silence” on tema 4 album ning ka koosneb 4 pikast kompositsioonist kogupikkusega 68 minutit. Pöördusin barnaullase enda poole, et saada rohkem selgust albumi köögipoolest. Ta selgitas, et idee kõrgpingeliinide salvestamistest tiirles tal peas umbes aasta, kuigi väljas salvestamine, selekteerimine ning heli töötlemine võttis kõigest kuu aega. See, kuidas elektronid läbivad meeletutel kiirustel suuri vahemaid (ligi 10 000 kilomeetrit!) traate pidi, ületades seejuures metalli takistust, oli tema põhilähtekohaks. Ta tunnistas, et ainuüksi massiivsetest rauast elektripostidest oleks tema inspireerimiseks piisanud. Kõik see haakub siberlase muusikalise kontseptsiooniga, eeldusega, et helide abil on võimalik väljendada kõike seda, mis jääb silma horisondilt välja ning sõnadesse ei ole võimalik vormida. Kokku kogunes ta 6 tundi salvestusi, millest kolmandikku kasutas ta albumi tegemiseks. Kui hangite albumi tema koduleheküljelt www.muhmood.net, siis saate kaasa pildigalerii kohtadest, kus Muhmood oma heliülesvõtted tegi.

Album “6200 Miles Of Silence” koosneb aineosakeste voost, kaootilisest voost. Brown`i liikumisest. Sellel on esitletud kaose fraktaale, millest on korrapära vormumas. Tänapäeval on stiihia niikuinii institualiseeritud – kaos on vormi valatud. Kaost ning müra(muusikat) esitatakse tänapäeval sageli kontsertsaalides. Ning eksperimentaalse elektronmuusika kaudu, kus on kaosele kõige sagedamini piirid antud, on kaootilised helistruktuurid üha enam popmuusikasse kandumas. Uurige kasvõi Animal Collective`i muusikat, mis ongi tänapäeva popmuusika iseloomulikumaid näiteid, s.t olemata millegi varasema stimulatsioon (erinevalt näituseks The Strokes`ist). See on tõepoolest võimas, kuidas Birjukov`i soundscape kõlab - heledakõlaline hillitsetus on vaheldumas veelgi kõrgemate helisageduste ning madalsageduslike müraplahvatuste-lainetustega . Kuigi akustiliselt abstraktne, on album veidral kombel emotsioone lakke pumpav. Täiesti võrreldav Pan Sonic`u esteetikaga. Idee, tulemuse ning vaeva eest väärib Muhmood üksnes maksimumpunkte. Kindlasti ka kuulake läänesiberlase ülejäänut loomingut. Kohustuslik neile melomaanidele, kes sügavast ning müstilisest helikeelest lugu peavad.

Siin on katked Muhmood`i enda läkitusest:

//Если говорить о технической стороне - обработка и сведение полевых записей - на это ушел примерно месяц , а вот сама идея витала в воздухе и формировалась в моей голове около года, потом было много не очень удачных попыток "записать провода" - электрический звук высоковольтных линий. В итоге набралось около 6 часов материала который я использовал только на треть.Трудно сказать откуда приходит вдохновение - я просто очень люблю звук - это отдельное измерение с помощью которого можно выразить ощущения или "показать" места которые не увидишь глазами и не опишешь словами. Как раз это я и попытался сделать в этом альбоме - вообразить путешествие электрического тока по проводам и как это можно передать в звуке - то как электороны испытывают сопротивление металла когда несутся на бешеной скорости по аллюминевой проволоке как она нагревается... Сами по себе огромные железные столбы ЛЭП уже являются огромным вдохновением...//

//Hа моем сайте www.muhmood.net можно скачать в качестве 320kbps а также в архиве прилагается арт - фото серия тех мест которые меня вдохновляли и где собственно делались записи...//

Kuula albumit siit

10.0

[Vana ning oluline] The Heavens The Heavens (Jamendo)

Kui veel mäletate 90ndate teist poolt, siis nähtavasti mäletate ka seda, et Nude Records`i (Suede, Geneva, Billy Mackenzie) hingekirja kuulus ansambel Ultrasound, mis paistis silma viisakalt öeldes tüseda laulja Andrew “Tiny” Woods´i ning ainult ühe, kuid see-eest suurepärase albumiga (“Everything Picture”, 1999). Bändi muusikakirjutajaks oli Richard Green, kes veel 1999. aastal jõudis asutada uue ansambli The Somatics ning nullindate alul osales koos Woods`iga grupis Blue Apple Boy (mis tegelikult oli järg nende esimesele, samuti üsna tuntud ansamblile Sleepy People). Ühesõnaga, Leeds`i härrase näol oli tegu britpopi teise järgu tähega (kahjuks eesti keeles on sellel väljendil halb maik man, ning iseenesest mõista ma seda negatiivset varjundit silmas ei pidanud). The Heavens pandi kokku 2006. aastal ansamblite Lost45s ning The Lazy Darlings liikmetest.

Käesolev album tuletab mulle vahedalt meelde, mispärast ma vihkasin seda The Strokes`ist alguse saanud tüütu rokenrolli tagasitulekut. Seda igavat, tundetut, sageli üksnes luitunud energiale apelleerivat muusikat. Igavlevate ülemkeskklassi jorsside vaba aja harrastust. Laiarindeline haip. Loomulikult olid selle taga muusikakriitikud, kes hoolsalt hoolitsesid kuldlehma tekitamise eest, et saaks seda mõnd aega mõnuga lüpsta. Veel hiljuti, lugedes ühe kohaliku arvustaja arvamust Julian Casablancas`e sooloalbumist, kohtasin järgmist The Strokes`i iseloomustust:

//...millise tundega, gruuviga, hingega ja milliste geniaalsete lihtsate meloodiate ning käikudega lood//.

Milline hinge taha kiikamise võime! Nojah, eks igaühel ole oma valulävi. Samas see on juba uus tase, kui The Strokes`i iseloomustamiseks kasutatakse omadussõna “geniaalne”. Soovitan soojalt uurida sõnade “geniaalne/geenius” etümoloogilist päritolu. Kui newyorklased milleski geniaalsed olid, siis ainult selles, et vana asi uuesti üles soojendada. Uues ajas-ruumis tundusid need ponnistused kohatute ning ebasiirastena.

2008. aastal reliisitud 4-looliselt albumilt kostuvad välja 90ndate nõtked meloodiad, catchy`d harmooniad, nakkavad gruuvid. Hillitsetud psühhedeelia, soft rock, northern soul ning kohati raamistavad muusikat baggy-võnked ning rütmid. Seksikalt võbisev vokaal, Hammond-oreli gruuvid, kohati esilelükatud trummid. Ning ka praegusel ajahetkel ei tundu seesugune muusika kohatuna. Vanadele britpopi/90ndate Briti alternatiivrocki fännidele kohustuslik kuulamine. Väga tasemel ning unustamatu nostalgialaks.

Kuula albumit siit

Nina-me Life Of Steps (23 Seconds)

Nina-me on Rootsimaal Malmös resideeruv laialdaste kunstiliste huvidega naistrubaduur.

Tema album "Life Of Steps" koosneb 4 loost. Akustilise kitarri (pluss vahetevahel süntesaatorite õhulise sentimendi) saatel omi mõtteid, igatsusi, küsimusi ning elufilosoofiat edastav lauljatar. Kahes esimeses loos on talle kaaslaseks keegi Johan Pettersson, kelle elulõng on tänaseks päevaks katkenud. See muusika on küll lihtne, kuid mitte lihtlabane. Vaikselt õhtusse, (päeva) lõppu veerevad lood. Õrnad meloodiad. Raske ongi selle albumi puhul millestki konkreetsemast kinni haarata. Mulle meeldib plaadi kaanepilt – trepp, mille taamal paistmas hiiglaslik erepunane päikeseketas. Tee, mis põhimõtteliselt ei vii kuhugi. Kas saakski viia? Unistus on suurem kui elu. Helindi pikkus on 12.34. On see liiga lühike? Samas kui olekski 2 korda pikem, ei võidaks vististi sellest midagi. Tuttavad harmooniad. Kas singer-songwriterlus on muutunud tänapäeval üheks ekshibitsionismi ilminguks? Kui näituseks keegi AnuS aagim üllitaks isiklikel kogemustel põhineva sooloalbumi, kas see paistaks liputamisena? Kas pidevad korduvused-(üli)sarnasused, naasmine renessanssidesse on märk (pop)muusika lõpuleviidusest või siis muusikute-isiksuste erilisuse müüdist? Ariel Pink? Avey Tare& Panda Bear? Lau Nau? Guillermo Farrè? Chad Golda? Brad Fielder? Bradford Cox? Phil Elverum? Zach Condon? Muhr? Enrique Ramirez? Tim Hecker? Ei eitagi, et tänapäeva popmuusikaline kehand on kõrgel tasemel, samas see mass meenutab rasket monoliiti. Sündida ning vormuda geeniuseks ongi tänapäeval märksa keerulisem kui aastakümneid tagasi. Võib-olla ma eksin - äkki oligi muru rohelisem ning inimesed vaimselt ning hingeliselt suuremad? Tegelikult rohi oligi rohelisem - seda on vastavad spetsialistid tõestanud. Ühesõnaga, kõik ei ole erilised, enamus on lihtsalt kenakesed.

Kuula albumit siit

7.7

Виктор Iванiв & Muhmood Rùt (enoughrecords)

Viktor Ivaniv on futupoeet Novosibirskist ning Aleksei Birjukov aka Muhmood on eksperimentaalmuusik Barnaulist. Teineteisega kohtuti 2007. aastal poeedi raamatu presentatsioonil ning sealt arenes välja koostöö idee.

"Rùt" koosneb 3 poeemist ning 1 proosateosest. Nagu Muhmood oma blogis vihjab, on EP tegelikult eelsoojendus nende varsti ilmuvale täispikale albumile. Selle aasta märtsis reliisisid Aleksei Borissov ja Aleksei Rafijev sarnase intentsiooniga albumi "Знамение Пресвятой Богородицы" (Clinical Archives). Sarnase taotlusega eepilisuse, intensiivsuse ning meeleheite püüdlust on tunda ka albumil “Rùt”. Niipalju kui ma vene keelest aru saan, valitsevad siin morbiidsed, kohati lausa apokalüptilised nägemused. Ning muusika toetab seda – sünget helimassiivi uuristav digitaalne krõbin, musique concrete (rongirataste motoorne kõmin nimiloos, taamal mööduva mootorratta mürin avaloos), eksperimendid heliefektide ning tempodega. Kuid kesksel kohal on ikkagi Viktor Ivaniv`i laulumana. Enamasti Vene õigeusu vaimulikus maneeris esitatud, omandab tema lähenemine suisa obsessiivse aura. Järjekordselt veendun, et vene keeles on olemas rütmikõla, mingi eriline iseloom, mis laseb kuulajal unustada konkreetse subjekti olemasolu laulu esitamise taga. Mõtted viisid tahtmatult Blixa Bargeld`i ning Einstürzende Neubauten`i manu. Analoogia ning erinevuse mõttes. Sakslase teutoonlikus laulus-posimises on alati subjekti taga tunda, mis enamasti on üsna häiriv. Teisalt tundub mulle, et käesoleval albumil esineb kerge dissonants laulu ning muusika vahel, mida näituseks Borissovi- Rafijevi albumil ei olnud ning võimaldas ülesande püstituse enam-vähem täiuslikult realiseerida. Äkki on see tumedate helipannoode ning digitaalse hõreduse vaheldumisest johtuv alakaalu-kaalutuse tunne? Olen äraootaval seisukohal – täispikk album annaks vastused minu kõhklustele.

Kuula albumit siit

7.6

[Vana ning oluline] Uberlulu l'Araignée Au Plafond (20kbps/Bandcamp)

90ndate keskpaigas, kunagi, kui The Fugees edetabeleid vallutas, lubas Wyclef Jean, et läheb oma sünnisaarele Haiitile korda majja lööma. Riiki, mis oli vaesuselt ning kuritegevuselt maailmas esireas, riiki, kus hunta oli võimust võtnud, ning riiki, mis arvatavasti on omanud kõige eripärasemat ajalugu ning vabadustahet üleüldse. Hiphoppari uitmõttest loomulikult midagi välja ei tulnud. Ei pidanudki tulema. Turvaline on ju sedasorti humanistlikke tugitoolistatement´e koduses USAs teha.

Haiti teine eksiilis - Austrias - elav tegelane Uberlulu... Stopp! Tegelikult on "Haiti" ühe hullumeelse legendi üks hilisemaid aspekte. Legend, mis sai alguse kellegi Martin Lulu sündimisega kusagil USA pärapõrgus aastal 1900... . Küll aga on fakt, et umbkaudu 15-20 reliisi ringlevad teistes galaktikates. Tõepoolest, tema muusikas on futuristlikku mõõdet, näituseks “Lombric” (2007, Jamendo), mis kõlab nagu mõni Sun Ra elektrooniline katsetus kusagilt 60ndate-70ndate sügavustest. Järsk ning teravate servadega kamakas. Uberlulu leksikasse kuuluvad järgmised mõisted-žanrid: psühh(o) - psühh(o)popp, psühhoakustika, psühh(o)müra, psühh(o)elektroonika; müra - psühhomüra, harsh noise, drone noise; industrial ning illbient (ning industrial illbient/illbient industrial); ka on ohtralt süntpoppi, mille eesmärgiks on žanrilisi konventsioone naeruvääristada, ambitsioonikust silmas pidades ka uuesti luua. Põhimõtteliselt kõik (ja tõepoolest enam-vähem kõik!) žanrinimetused, mille piires Uberlulu opereerib, on raske nihkega – sellesse on viga tahtlikult sisse kodeeritud. Õieti, viga (nihe, häire) ongi keskne tuum(or), algoritm, millelt helid oma kombitsad püsti ajavad. Heterotroopne õudus. Uberlulu mõistmiseks tulekski kõigepealt "viga" süsteemi omaks tunnistada. Seetõttu "haiitililase" ka kõige algelisemalt kõlavad taiesed väärivad tähelepanu. Kontekst on lai ning mahukas. Sugulushinged minevikust ja olevikust: Big City Orchestra, The Residents, Burrito, Canoply Games ning ...ehh, Kreatiivmootor oma kõige pöörasematel hetkedel. Kontseptuaalselt on ta ümber arranžeerinud valitud rahvushümne (“Patriote”, 2008, Jamendo), teinud sõgedaid versioone igihaljast klassikast (mh Ave Maria, Johannes Passion, Pour Elise) albumil “LSD” (2007, Jamendo), album “Thit is Pop” (2008, Jamendo) kõlas nagu purjakil Death In June mängiks unplugged-sessiooni süntpopi elementidega (2008, Jamendo). Kusjuures kõik lood olid täpselt sama pikad – 3.33. Need minu näited on sama suvaliselt ning meelevaldselt välja tõmmatud nagu Uberlulu seestunud muusikaline jada.

“l'Araignée Au Plafond” koosneb reeglina väga lühikestest helijuppidest (pluss paar pikka-väga pikka lugu). Valdav on elektroakustiline lähenemine, mis sageli omandab psühhoakustilise mõõtme, meenutades mulle varajasi elektroonilisi katsetusi akadeemilistes muusikaringkondades. Mulksuv, plärisev, ringlev, nurgeline, trillerdav, kriipiv, torkiv, ründav, uinutav. Tõepoolest, album on kohati intiimse miljööga, nagu vaataks muuseas kellegi vaikselt nokitsemisi pealt. Abstraktne. Album moodustab vormilt ning sisendusjõult väga võimsa terviku. Viimistletuselt, ideede lõpuleviiduselt on see Uberlulu kõige täiskasvanulikum teos üleüldse. Aga 2009. aasta albumitest väärib kindlasti kuulamist "Bordel ! Désordre !" s'écria, hébété, le monarque devant son feu de cheminée”, kuid see on hoopis teistsugune oopus. Nautige Uberlulu talenti!

Kuula albumit siit

psychon slow country for old men (Narrominded)

2004. aastal kustutas Hollandi trio psychon troopers (Coen Oscar Polack, Lars Meijel, Jantijn Prins) oma nimest lõpu, demonstreerimaks põhimõttelist muutust nende lähenemises. Varasem, puhtalt improvisatsioonipõhine kontseptsioon (kokku 6 albumit) asendus muusika komponeerimisega. Nende lähtekohaks oli sulatada liikmete muusikalised maitsed-mõjutused-erinevused originaalseks helindiks. Debüütalbum “apocalypse has been named the weekend pill” leidis muusikakriitikutelt positiivset vastukaja, sh ajakirjas Wire. Vahepeal muututi taas psychon trooper`iks, üllitati album “psychon mist” (2007) ning bändiliikmed tegelesid erinäoliste soolo- ja kõrvalprojektidega (Coen Oscar Polack`i 3 suurepärast field recording-albumit, koostöö Hermann Wilken`iga, living ornaments, Larz, koostööd indierock-ansamblitega).

Uus album jätkab põhimõtteliselt sama rida mis eelminegi, selle vahega, et veelgi enam muusikalisi elemente on sellesse lükitud. Metoodiliselt mash-up, sisuliselt eklektiline popkehand – smooth jazz, (digi)funk, ingellikud orkestratsioonid, digikollid, vokaalsämplid jpm. Kuigi äratundmisrõõmu on selle peal küllaga, jääb album veidi tuhmiks. Muusikalised liitekohad peaksid leegitsema ning ajus endorfiine vabastama, mitte aga mudakasside mänge mängima. Popmuusikaline pärand sämplite näol on tänapäeval võimsam relv kui tavaline pillipark, aga oht endale jalga tulistada on ka suurem. Album(i) pealkiri) näib olevat ilmselt inspireeritud vendade Coen`i superfilmist No Country for Old Men. Aga Anton Chigurh`i-sugust tapamasinat me sellelt albumilt kahjuks ei leia. Chenard Walcker, Cagey House/Dave Keifer ning People Like Us ajasid-ajavad sämplipõhist rida märksa veenvamalt.

Kuula albumit siit

6.2

Bark Cat Bark Mathilde (Sonic Reverie)

Josh Todd on Pariisis resideeruv noor muusik, kes on tuntud projektide An Astrologists Guide To The Stars In The Sky (mis oma eeterliku sündikõlalisuse ning dünaamikaga meenutab M83) ning ennekõike Bark Cat Bark järgi. Ka on ta osalenud projektis Bark Cat Bark et Le Baratin, mis peaasjalikult segas cool jazz`i Pariisi tänavamuusika elementide ning mustlasmuusikaga. Väidetavalt paar kuud tagasi pani pariislane lõplikult pillid kotti ning suundus teistele elualadele. Mis ühest küljest oli üllatav, sest viie aasta jooksul oli ta kogunud enda ümber arvestatava fännklubi ning leidnud küllalt tunnustust. Esinenud laval seesuguste kuulsustega nagu Islaja, Library Tapes, Natural Snow Buildings, Growing, Slowblow ning Ponytail. Tema myspace`i kontol on üle 7 ja poole miljoni külastuskorra. Teisalt nende viie aasta jooksul reliisis JT 5 albumit ning 10 EP`d, mis on igati aukartustäratav number.

JT on oma muusikat iseloomustanud kui “maaliline pop”. Teda on võrreldud Yann Tiersen`i, Zach Condon`i, Jeremy Barnes`i and Jónsi Birgisson`iga. Muidugi, ka temal on esinenud paremaid ning halvemaid hetki. Aga aktiva poolele jäävad kindlasti albumid “Cittadinanza”, “Rugueux” ning käesolev album “Mathilde”. Viimast pean ka tema parimaks üllitiseks üleüldse.

11 lugu ning 23 minutit. Kui varasematel albumitel kippus harmooniate ning meloodiate teravik ning üldisem suunitlus sageli ära kaduma, siis “Mathilde” näikse sihikindlamalt komponeeritud olevat. Siiski - Zach Condon`ile nii iseloomulikku südame alt õõnsaks võtvat võimsat laulukirjutamist - melanhoolse ilu orkestratsioone - on kuulda üksnes loos “Le Marais”. Aga see on ka esimene seesugune, mida ma JT sulest kohanud olen. See on üks neid oopuseid, mille pärast muusikat peetaksegi ekspressiivseimaks ning mõjusaimaks kunstivormiks. Püüdke väita selle valguses, et kujutav kunst väljendab kõrgemaid ideaale! Kurb ning zachcondonlik alatoon prevaleerib albumil edasi kuni võiduka lõpuni. Seda on nii minimalistlikes klaveriklimberdamistes kui ka kunstilises akordionipopis. Tõsi, vahel paistab vihma järel ka natuke päikest. Ühesõnaga, väga stiilne luigelaul.

Kuula albumit siit

9.1