[Vana ning oluline] Dockta Valkus Skybase (Neferiu)

Kanadas Calgary`s baseeruva ning juba kümnendat aastat eksperimentaalset hip-hop`pi üllitava leibli Neferiu alt 2008. aastal välja lennutatud Dockta Valkus paneb kokku tunniajalise seti (29 lugu!), demonstreerides hip-hop`i võimalikkust kõlada väga tavapäratult ning huvitavalt. Minu jaoks isiklikult ei ole rap/hip-hop olnud eales iseenesestmõistetav muusika. On siiski mõningad asjad, mida olen hinnanud - Cartel, Dälek, Tricky, Jay Slim, Cannibal Ox, Outasight, Cookin Soul`i produtseeritud asjad, Del Tha Funkee Homosapien. Ühesõnaga, see on kaunis lühike nimekiri. Olen hinnanud pigem muusikat, mis sisaldab mõningal määral hip-hop-elemente. Muidugi, heale asjale kätt ette panna ei saa.

Albumit “Skybase” tuleks lahti mõtestada kui hip-hop`pi negatsioonis, kuivõrd tavapärane rõhuasetus vokaalil-riimidel on tagaplaanile jäetud ning rütmisektsioonid ja harmooniad loovad elu. Seesugune positsioneerimine ei pruugi alati olla provokatiivne, kuid konkreetsel juhul kõlab see kindlasti niimoodi. Nihkes biitide ristamine space age tjuunidega ei ole just igapäevane asi. Tõsi, kus iganes ka vokaal ilmneb, kõlab see piiritletult sõnalise intentsionaalsusena kosmilise miljöö rõhutamisel (tegevus toimub aastal 2068 – suured linnad on hävitatud milleeniumisõdades, radiatsioon on geene mürgitamas – ladies and gentlemen we are floating in space!) Tihe ning eripalgeliste sämplite kasutamine loob kohati mulje, et see on pigem samplecore/sound collage music. Rütmilisi variatsioone loovad trip-hop ning downtempo biidisagedused. Pingelised hetked vaheldumas tšillide meeleoludega. Mõjuka vaba muusika blogi Free Albums Galore eestvedaja Marvin mainis, et ta kuulas “Skybase`i” Ursula LeGuin`i ulmeromaani “Pimeduse pahem käsi” lugemise taustaks, ning album toimis tõhusalt. Juhul kui kunagi suudetaks entroopialävi ületada ning ajas tagasi reisida, siis selle albumi võiks eksperimendi korras läkitada kusagile 60ndate lõppu/ 70ndate algusesse. Eksperimenteerida ajaloo, inimmälu ning kontekstidega nagu see album katsetab iseenesestmõistetavalt eri ajastute ning žanritega.

Kuula albumit siit

Ashbrg Observer-expectancy effect (Hamsterloco)

Aleix Pitarch on 29-aastane katalaan, kes on 8-bitise muusika (ka tuntud kui bitpop, chiptune, tracker-music) üks valitsejatest. Ta alustas muusika loomisega sellal - 90ndate lõpus -, kui (sämplipõhine) tracker-muusika hakkas vaikselt massidesse imbuma. Muusikuna oli selle stiili tuntuimaks promojaks kindlasti Alec Empire (Nintendo Teenage Robots`i kehastuses), ning legendaarne Malcolm McLaren rääkis sellest, et sündinud on uus punk-muusika (kusjuures bitimuusikutele ei meeldinud seesugune asiotaaž ning nad tegid ühisavalduse vana peeru vastu).

Tracker-muusikal on eripärane staatus küljes – saades alguse juba 80ndate keskpaigas ning olles ühtlasi arvutimuusika eelkäija, jäi selle staatus popmuusikaliselt positsioonilt vaadatuna siiski marginaalseks. Samas see ei tähendanud, et seda muusikat oleks vähe produtseeritud. Lihtsalt tehnoloogia oli edasi arenenud ning suuremabitiline arvutimuusika võttis võimust ning tähelepanu. Chiptune-saund jäi entusiastides edasi elama. Tänapäeval ei ole esindatuses probleemi – on leibleid (Glitch City; Sociopath), millede albumiühikute arv ulatub sadadesse. Aga ka Pitarch`i leibel Hamsterloco on esindatud kümnete albumitega.

Albumilt “Observer-expectancy effect” kostub ühelt poolt ning ei kosta ka Pitarch`ile nii omast helikeelt. Närviline 8-bitine saund koos sageli mürarohkete rütmide (v.a üks erand), erineva pikkusega toonidega mängimise ning piiksuvate helidega on haihtunud. Lood on muutunud mitmekihilisemaks. Avalugu Uncanny Valley ilmutab end imeilusa meloodia ning hõljuva arranžeeringu kaudu. Mida muud see ikka saab olla kui minimalistlikus seades tänapäevane kammermuusika. Bird People on eelpoolvihjatud mürarohke lugu. Ometi see ei ole vali liigendamata digitaalmüra, mida, olgem ausad, on suht väsitav kuulata. Siinne müra paisub, kogub erinevaid kihte juurde, lainetab ning naudib oma võimsust. Selles saundis näib müstiline jõud valitsemas. Üleüldse - meloodiad albumil näikse pühaliku nimbusega immutatud olevat. Ka järgnevad lood konstrueeritakse müra-vaikuse skaalal muljetavaldavateks väljunditeks. Lood on lühikesed, jõudes enestest maha jätta üksnes positiivseid emotsioone. Igatahes vormilise poole pealt võib sellelt helikandjalt leida rõhuasetusi, mida APlt varem kuulnud ei ole. Kindlasti kuulake (vähemalt) ka Ashbrg`i albumeid Old Toy, Serve Cold ning Diumenge.

Kuula albumit siit

8.7

Brothertiger Apache Feathers (Modicum Of Silence)

Enne kuulamist viskasin pilgu Brothertiger`i plaadiümbrisele – erksad, glämmilikud, tihti teineteisse sulanduvad värvitoonid – meenusid kohe Suede`i singlite- ning albumiümbrised aastatest 96-99. Kas see vihjab sellele, et sünteetilisema kõlaga poppi on oodata? Modicum Of Silence`i alt? Never say never... . Avalugu A House of Many Ghosts viib mõtted sellele, et hea loo jaoks ei piisa alati korralikust rütmist ning meloodiast – oluline on ka vastuvõtja muusikaline kuulamiskogemus ehk kuulamiseeldus. Et uusi asju saaks ka kuidagi kogemusvakku sobitada. Suhestuda varasemalt olnuga. Avalooga meenub The Lightning Seeds ning nende ribadeks kuulatud kassett "Like You Do...Best of the Lightning Seeds" (1997) – ianbroudie`likud soojad vokaalharmooniad ning meloodiline sensibiilsus. 90ndate keskpaiga svingiv London, Manchester ning Sheffield. Lugu omandab lõpupoole suisa kingapõrnitsuslikke unistusfoone. Ameeriklased pakuvad kõike, mida hea popi tarvis vaja läheb – varieeruvad - keskmised ning kõrged - vokaalharjad, duubeldatud vokaalliinid, atmosfäärilised, samas vunki täis sünteetilised pannood. Lo-fi`lik element õrnalt helipilti läbistamas. Lily Allen vingus hiljuti meedias, et muusika illegaalne allalaadimine hävitab popmuusikatööstuse. No ja siis? Milleks? Et oleks piisavalt raha ja aega, et saaks meedias omi sigimis- ja reproduktsioonielundeid välgutada? Et tema ning Paris Hilton`i-sugused huinjaad esile kerkiks? Et saaks masse veelgi juhmistada ning (inim)väärikust maha tallata? Mina küll oma tütrele seesuguseid fucking eeskujusid ei taha. Piinlik on. Best-Thing out of Some-Thing ning Look Out Below on lood, mis veenavadki mind popbisnise mõttetuses. Tegelikult terve album veenab mind selles. Ning “suured artistid” põlevad minu peas heleda leegina.

Kuula albumit siit

9.0

Monokle Tesaurus (iD.EOLOGY)

Monokle on Arhangelskist pärit duo, mille taga on Vladislav Kudrjavtsev ning Aleksandr Kumatš. Tesaurus on noormeeste kolmas album – järg albumitele “Something About Frost” (2006) ning “Ideas Aloud” (2007). Ka enne Monokle`i moodustamist olid nad mänginud erinevates rock- ning hip-hop-kollektiivides. Monokle demonstreerib tendentsi, mis oli omane nullindate aastate orgaanilise elektroonika artistidele – liikuda elektroonilise saundskeipi juurest kitarrisaundiseguste ristandite manu. Näituseks seesugused bändid nagu To Rococo Rot, Telefon Tel Aviv. Nende praeguse leibli iD.EOLOGY koduleheküljel on neid kirjeldatud kui eksperimentaalse popi ajaloolist odüsseiat – CAN`ist Plaid`ini ning New Order`ist Maniacs Of Noise`ini. Esimese albumi õrnalt darkwave`liku alatooniga (ning ilma kitarrideta) IDM on omandanud sametised kitarri–ning orkestratsioonikihid. Samas bänd on jäänud truuks instrumentaalsele kontseptsioonile. Avaloos Bear and Mug loovad üksildane klaver ning viiulid korraks udukaunist ulma. Järgnev lugu Steppe süvendab seda tendentsi – laialt laiali triivivad orkestratsioonid ning kitarrid heidavad sugestiivset fluidumit sisse. Midagi seesugust, mis on tuttav God Is An Astronaut`i albumitelt (etteruttavalt mainiksin sugulashingedena ka Opium Flirt`i ning Orange Crush`i). Warm Control muudab suunda ning kandub downtempo ning chillout`i radadele – tõepoolest, selles loos keeratakse soojuskraanid sisse. Järgmistes lugudes tõstetakse imaginaarsusnivood. Ning lugudes Friday ning Magic Go! täidetakse post-rock-struktuuride kanalid orgaanilise elektroonika kõladega. Kui lisada juurde ka keskmiselt 4-5 minutilise kestusega lood, siis Monokle`ist ei saa rääkida kui konventsionaalsest post-rock-ansamblist (teate küll, kelledele meeldib pakkuda 15-20-minutilisi instrumentaalpalu jõuetute crescendode`ga – liikuda mäest üles-mäest alla, mäest alla-mäest-üles). Ma nimetaks käesolevat albumit illustratiivseks – püüab visualiseerida mõnd hangunud looduspilti. Ka omandab muusika sageli melanhoolse alatooni. Eraldi rõhutaksin seesuguste lugude nagu Steppe, Magic Go!, Warm Control, Nut Brain ning Transit headust. 

Kuula albumit siit ja siit

9.3

Frost Faire Mean Little Girls ((Rack & Ruin)

Tunnistan, et Frost Faire`ist ei teadnud ma kirjutamise hetkel mitte kui midagi – ei vaadanud, kust maalt nad pärit on, kui suur nende koosseis on, mitu albumit neil varem ilmunud on. Miks ma nende vastu huvi tundsin, oli tõsiasi, et nad olid plaadifirma Rack & Ruin nimekirjas (nt Taavi Tuleviga ükskord sellest leiblist rääkides ei suutnud me oma vaimustust tagasi hoida). Rack & Ruin`i alt on sel aastal tulnud vähemalt 4-5 šedöövrit. Ja kõiki albumeid ei ole ma veel jõudnud läbi kuulata.

Avalugu Welcome lööb mu mõttemaailma lahti – piipitavad orelihelid, millega hiljem liituvad umpa-umpalikud marsirütmid ning puhkpillitörtsutamine – tuletab mulle meelde, kui hoomamatu bänd domineeris tollal Udusel Albionil – Blur. FF`iga meenub mulle see essents, mis oli Blur`i 90ndate keskpaiga ideaalpopilähedaste albumite “Parklife” (1994) ning “The Great Escape” (1995) paaris loos – The Debt Collector`is või Yuko And Hiro`s –, mis omal näisid mulle kontekstiväliste ning ülepingutatutena. Lauspopp kõrvuti veidrustega. Nimetatud lood ajasid mind tõsiselt närvi, ma ei suutnud neist üldse aru saada (edasi kerida ka ei viitsinud!). Kontrast teiste lugudega näis liiga suur olevat. Super Furry Animals, näis, sulatas hiljem helide erinäolised aspektid – mille diapasoon oli Blur`i omast isegi laiem – orgaanilisemalt oma muusikalisse kehasse, mistõttu nende looming näis kõlavat ka sundimatult. Ka kõmrite muusikaline kontseptsioon ei olnud poptabelite ega ka klantsajakirja piltidega nii ühildatud. Aga Blur´il jätkus kontraste hiljemgi – albumil 13 olid “vastuolud” veelgi teravamad. Ning Frost Faire`i albumi tiitel - “Mean Little Girls” – meenub Damon Albarn`i ütlus, et Blur`i publiku enamuse moodustavadki nooremad kui 14-aastased tüdrukud (tegelikult ütles ta seda märksa ebatsentsuursemas väljenduses). Ühesõnaga, paralleelid on väga intensiivsed tulema – lood V, A Thunder Thief Intermission, Zombies ning The Ballad of Jasper Lilywhite kerkivad esile väga Blur-assotsiatiivselt. Frost Faire ammutabki jõudu Blur`i kontrastsusest. Välja arvatud paar momenti – Two Ghost, mis tuleb Briti folkmuusika 60ndate-70ndate traditsioonist ning Kitty, mis on just nagu Kreatiivmootori suust kukkunud. Pluss paar sihitut tinistamist. Albumi lõpetab IV – milles võib olla samasugune kontrasti suhe nagu Yuko and Hiro puhul – aga mõjub sundimatult nagu Blur`i lugugi siinkirjutaja jaoks tänapäeval.

Nüüd tean niipalju, et Frost Faire on kolmeliikmeline Oklahoma punt, mille liidriks on Brad Fielder – Oklahoma underground-ringkondades tuntud aktiivne laulude kirjutaja ning produtsent. Ning järgmisel nädalal ilmub Fielder`i esimene sooloalbum.

Kuula albumit siit

8.6

Cyclofillydea Bunker (R.A.I.G. Accessory Takes)

Cyclofillydea on elektroonilise muusika projekt Venemaalt. “Punker”, “varjend”. Kui militaarsest vaatenurgast edasi juurelda, siis ka vastupanu- ning sõdimiskoht. Mille eest on vaja ennast varjata, millega võidelda? Kas peavooluaktidega? Muusikatööstusega? Nendega, kelledele anonüümne mass millegi eest maksab? Maksab nähtavasti mitte konkreetse muusika, vaid identiteedi saamise eest. Selle eest, et olla nagu “nemad”, olla “sees”. Saada karja liikmeks, et omandada ersats oma puuduliku "mina" täiteks. Osta endale elu. Peaasi, et pääseda ringi sisse. Hoolimata sellest, et ringi sisse pääsemine võib nende inimlikku väärikust vähendada. Muidugi eeldusel, kui on (veel) midagi kaotada. Neid ringe on tänapäeval mitmeid – ka underground-ringkondades. Olla tsitaatidest ning märkidest täidetud ilma sügavama maailmapildita selle taga. Toppida endale halenaljakad kaltsud selga ning lakkuda ennast täis nii, et ei jaga mütsi ega ööd? Ühesõnaga – kui palju on selle kõige taga printsipiaalsust, veendumust? Indiviidi ideaaliks ei tohi olla ebamäärasus, s.t läbiv vastandlikkus. Nagu aastaid tagasi Tõnis Kahu Eesti Ekspressis kirjutas, et tema jaoks on oluline credibility – usutavus ehk millegi usutavana võtmine. Mood on see, mis dikteerib inimese käitumist. Mis on moeilmingute iseloomulikem omadus – domineerida mingi aeg, et siis ära langeda, millegagi asenduda. See kõik toodab inimestes pealiskaudsust. Muutuste, hävingu kultiveerimine. Tänapäevane surmakultus. Pealiskaudne inimene on sihitu – on just nagu kõikjal, tegelikult kinnitumata kuhugile. Mainekujundajad...igasugused mainekujundajad VÄIDAVAD meile, mis on IN. Kes müüvad IN-i, luues mulje, et ei olegi inimeste asi mõtelda, mis on õige. Sest nemad on ju spetsialistid, nende käes on "adekvaatsuse" monopol. Ning kui reklaam on edukalt turustatud, siis algab vastastikune stimuleerimine – massid-sootsiumid nõuavad moodi ning vastupidi. Lumepall on veerema pandud. Ning niimoodi legimiteeritaksegi eimiski - tühjus. Tühjuse-simulaakrum. Nagu kinnisvaramull majanduse tuiksoones eldoraadotunnet tekitamas. See on sinekuuria üks tänapäevaseid ilminguid.

Cyclofillydea-tegelased on nähtavasti õnnelikud inimesed. Piiterlaste muusika on moeväline. Muusika, mis on motiveeritud vabast tahtest ning jumalikust hingusest. See on nende esimene helikandja, mis on produtseeritud stuudisiseselt. Varasem looming oli mängitud visuaalide saatel laval. Ka meie Kismabande – samuti alustanud 1999. aastal – jälgis pikka aega samasugust mudelit (v.a mõned lood kogumikel). Küllap nende alguspunkt oli ka ilma üldisema sotsiaalse vajaduseta. Nende muusikalise kontseptsiooni eesmärk ei ole pakkuda sotsiaalset, antud kontekstis eksternaalset atribuutikat – ilusaid poisse ning tüdrukuid, turumajanduslikku kalkuleeritust, “pailapse”- või siis bitch`i imidžit– seda, mis peale helide kombinatsiooni peaks mingit sootsiumit ühendama.

Eksternaalne aspekt ei ole nende probleem – nende tahe on ennast väljendada. Piipitav ning roomav elektroonika, mis liigub mööda inimese närvikanaleid. Üks närviimpulss teisega kokku põrkamas (Bunker I). Või siis Bunker II – imekaunid orkestratsioonid veeremas mõõduka metallitoksimise taamal. Ilu ja ülevus tekib printsiipide maailmas. Järgnevates lugudes on ka märksa teravamat essentsi – raskeid rütme (Bunker III ning VIII) ning elektroakustilist kammerlikkust. Vinajaid orkestratsioone. Tumedat ambient`i ning industriaalset illbient`i. Katedraaliorelite passaažide ning spoken word`i segu (Bunker VI). Sireenihelisid. Kvaasipuhkpillitamist (Bunker IX). Albumi lõpetab kahes osas All The Pretty Little Horses. Esimeses, pikemas osas on algus pikitud vinajalt lainetava kihiga, millega loo keskosas liitub kaunihäälne sireen. Haldjalikud tilinad, õhuvoolude mühin. Müstiliselt kaunis. Teine, lühem osa loob mulje nagu oleks pikemast versioonist vokaallõik üle kopitud ning vokaal võimsamaks masterdatud.

Kuula alumit siit

8.9

Hannah M.G Shapero My name is Marietta Cashman (Justnotnormal)

Elektronmuusika aastatest 1967-70. Ammu enne seda kui Kraftwerk elektroonilise popmuusika ajalugu sügavalt puudutanud oopused lõi. Võimalik, et võrdlus näib meelevaldne, kuivõrd kõnealune album kuulub kõlaliselt pigem akadeemilise avangardi traditsiooni kui popmuusikalisse sfääri. Teisalt, ka Saksa popavangardistid – pean siin silmas just Ralf Hütter`it ning CAN`i Holger Czukay`d ning Irmin Schmidt`i – on pärit akadeemilistest ringkondadest ning seetõttu on akadeemilist finessi paratamatult tunda ka nende heliloomes. Edasisi järeldusi võite teha ise.

Muusika autoriks on Hannah Shapero, kes loomise algushetkel oli ainult 14-aastane. Tema isa, helilooja Harold Shapero, oli eelpoolmainitud ajavahemikul Brandeis`i ülikooli elektronstuudio juhataja, kes julgustas oma tütart improviseerima legendaarsel Buchla 100 modulaarsüntesaatoril (ühtlasi oli see Buchla esimene süntesaatoriseeria - aastast 1966). Kujutage ette põhikooli- ja keskkooliaegset last, kes läheb pärast koolipäeva isa juurde elektroonilist muusikat komponeerima! Hoolimata looja noorusest ei kõla puberteetlikkus välja nendest saundidest. Võimalik, et kolossinstrumendi tehnoloogiline isepära determineeris ka mingis ulatuses saundi iseloomu. Võib arvata, et sustained akordide tõttu klimberdada sellel instrumendil ei olnud lihtsalt võimalik. Hannah Shapero ise meenutab, et saundiloome sellel instrumendil oli primitiivne – helile oli võimalik lisada vaid ühte reverb-efekti. Neiu salvestas stuudios asjad linti, kopeeris need omakorda ning töötles kodus liimi ja kääride abil mitmeks jadaks – teisisõnu, eraldi lugudeks. Mõtestatud ülesehitusega efektijadadest kumav viirastuslik iseloom tuletab meelde 60ndate-70ndate halloween-kogumikke – ainsa erandiga, et albumil ei ole kummituslikke vokaalefekte. Samuti lühikesed improvisatsioonisekundid. Kokkuvõttes – viirastuslik miljöö lõikab vahedalt! Igati põnev talletus Buchla süntesaatori ühest esimestest salvestusest.

Kuula albumit siit

8.6