Crowcat Freestreet EP (Psychedelicate)

Üks Ühendriikide(osa)riik ei anna siinkirjutajale kuidagi asu – nimelt Kaliforniast tuleb häid bände nagu muda. Probleemi ei olekski, kui jõuaks selle tulvaga kuidagi sammu pidada. Jah, innovaatilised nooremapoolsed muusikud. Iseenesest suva välimusega tüübid, rannapüksid jalas, aga nende muusika on meeletu. Kunagi, ligi 300 aastat tagasi püüdis üks Prantsuse filosoof (Montesqieu) geograafilistest tingimustest, laiemalt ümbritsevast keskkonnast tulenevalt determineerida ühtede ja teiste inimeste iseloomujooni-kalduvusi. Kalifornia põhjal võib küll väita, et kuumus ning mõttetegevuse laiskus ei käi kokku. Kindlasti (füüsiline) keskkond mõjutab inimesi, samas kategoorilised (rassistlikud) omistused on muidugi meelevaldsed. See annab kõigest võimaluse pakkuda välja poolikuid tõdesid ning nendega eesmärgipühitsuslikult manipuleerida. Teisalt ei ole sealses uues laines ka midagi üllatavat, kuna nimetet osariik on niikuinii olnud üks avangardi olulisimaid kantse läbi muusikaajaloo - The Residents, Big City Orchestra, Negativland, Cromagnon, Mike Patton, Christian Marclay, Estradasphere, Tuxedomoon, Xiu Xiu, Ariel Pink, Testicular Manslaughter jpt.

Crowcat`i taga on Mike McDowell - varem pillitanud lokaalse (Orange County) avangardskeene bändides (Tan Dollar, Fadestale, The Month Long Song) ning oma eelmises (kahasse) projektis Sun Energy Sound. Kes on tuttav viimatimainitud ansambliga, see võib aimata, mida uuelt projektilt oodata võib.

Freestreet” koosneb 5 loost ning 27 minutist. See ongi optimaalne formaat, kuivõrd mingisugust kuulaja kinnastega silitamist siit eest ei leia. Out of pop. See on lauseksperimentalism. Elektro- ja psühhoakustilised keskkonnad, kaldu veetud vokaalliinid-häälutused, tempokatsetused. Selle kohal kummitavad sageli hämused jutusämplid. Fuzz-müra. Kõikvõimalikes heliregistrite kõrgustes ning madalustes kulgevad foonid liiguvad edasi-tagasi. Muude instrumentide (bass, kitarr, kalimba, hääl, trummid) kõrval on ära mainitud ka tool. Võimalik, et on targu mainimata jäetud eesliide “elektri”, kuna pidev särin on albumit läbiv põhielement. Möönan, et seesugune kontseptsioon/saund meenutab oma eheduselt pigem 80ndate väiketiraažilisi industrial-kassettalbumeid kui kuulub tänapäeva paljutahulisse kõlaleksikasse. Karvane analoogsalvestiste toonivari ning lopsakus. "Vareskassi" varaindustriaalne käiamine läheneb Big City Orchestra valgustavale pioneerlusele 25-30 aastat tagasi. Kus keelpillid, see tähendab bass (kitarrihelid suunatakse reeglina efektikaosesse) rohkem mänguruumi leiab, seal muutub muusika veidraks psych-blues`i ning drone`i ristandiks (Clapping Fire). Loomulikult mõista leiab see kõik aset vabaimprovisatsioonilise indulgentsi varjus.

Esteetiliselt väljapaistev üllitis - kuigi intensiivne, peitub selles omamoodi turvalisustki - tekitamata painet. Teisalt soovitan "Freestreet" EP´i ennekõike neile, kellele vana kooli industrialmuusika/avangard/noise korda on läinud. Ülejäänutele võib see kõigest kurioosumina paista.

Kuula albumit siit

9.5

Garden On A Trampoline Life Of The Mind (CLLCT/Grey Noise Media)

Põhja-Ameerika keskse DIY-keskkonna Collective Family (CLLCT) üks vapiloome James Eric (JE) otsustas eelmisel aastal hüljata trubaduuri rolli ning hakata viljelema instrumentaalset ning eelnevast eksperimentaalsemat rida. Kõigepealt pani ta kokku mahuka parimatest-parima albumi “We Got This Far - Best Of James Eric” ning valis uuele projektile täht-tähelt raputava nime. Senine peamiselt siledakõlaline singer-songwriter`lus paisati kohe põrmu G.O.A.T`i esimesel (omanimelisel) albumil. Seesugune käitumine taolises situatsioonis ei tundugi veider olevat, kuna artist tahab tõmmata selge veelahkme kahe projekti, mineviku ja tuleviku vahele. 31-aastane Chicago moosekant mängib erinevate žanritega. Domineerivad elektrooniline pop ning downtempo, millele pakuvad väheke vaheldust post-rock ning ambient. Pluss näputäis sound collage`i. Neil hetkil, kui helipilt ei ole turmlev, on see lihtsalt õõtsuv meeleolumuusika, et mitte öelda muzak. Meeldiv chillout-muusika. DIY-rohmakus annab albumile loomulikku veetlust juurde.

Tõsi, uue aasta-aastakümne saabudes ei suutnud JE enam pidada oma lubadust - hoiduda lüürikast. Ta üllitas koos teise CLLCT- tähe Patrick Ripoll`iga kahasse “I Split On Your Grave”`i ning B-poolte kogumiku “Found Sounds: B-Sides 2009”. Mõlemal albumil ilmutas ameeriklane oma senist tipptaset. Esimene üllitis demonstreerib tema melanhoolset haaret õrnalt post-rock`ilikus võtmes ning teine on liikunud akustilise indiepop`i keskmesse (mõlemal albumil on traadipillid oma varasema domineeriva positsiooni tagasi võitnud).

“Life Of Mind” sammub esimese albumi jälgi. Erinevus seisneb selles, et käesolev üllitis järgib selgepiirilisemat lugude ülesehitust ning ei mängi enam laialivalguva miljöö loomise peale kuulaja ümber. Piaanoakordid ning kellamäng juhatavad sisse järgmised 10 lugu ning 42 minutit. Eepilise roki manerism palistab kontseptsiooni. Järgnev Dreams Are Real Good (you can rest now) on segu spoken word`ist, heliefektidest, rasketest bassisaundidest, ämbiendist, post-rock`ist, elektroonilisest popist/downtempo`st. Kohmakus ning ülevus liiguvad käsikäes, täiendades üldmuljet. Ka Help hiilgab suursuguste poosidega modernse klassika võtmes. I Can't Sleep So I Dream Of You jätkab eelmisega sarnases võtmes, millega liituvates jahedalt unistuslikes trompetivoogudes (Tim Bales`i laivesituses) hõljub Miles Davis`e vaim, kuigi mitte kauaks – träki lõpetab sulnis elektrooniline sisekaemus. Lugu sisaldab muuseas Isis`e (müra)sämplit.Kindlasti on albumi üheks tipphetkeks Not Young, But Restless - kaugelt-kaugelt kõlavad, ometi nii võimsad ning sisendusjõulised sünteetilised heliseinad - mida "dirigeerib" ajatu helimotiiv - teevad päeva. Sellele järgneb esimene ja ainus akustiline träkk (Now I Sleep Tonight). Kitarr ning klaver. Kõige eelneva (ja etteütlevalt järgneva) taamal mõjub see vaikne interlüüd mittemidagiütlevusena (sama kehtib ka She Took Me kohta). Ei suuda neile keskenduda. Vaim on eelneva ajendil edasi lükitud. Lugu The Next Day Looks Brighter Than The Last ongi imeilus meloodiline instrumentaalrokk. Ka The Night Is Awake jätkab sarnast rida, kuigi suurema rõhuasetusega modernse klassika võtmes. Lõpuloos (NB! Mediafire`i zip-lingis on lood teistsuguses järjekorras!) The Reverse tõstetakse süntesaatorid, jutuvada-katked ning massiivne rütmistik esiplaanile. Holy Fuck`i, Fuck Buttons`i, Errors`i, The Octopus Project`i jt sarnaste puntide esteetika ei jää kaugele. Vaieldamatult üks selle aasta albumeid.

Kuula albumit siit

9.4

our Subatomic Earth Underscore (Modicum Of Silence/Jamendo)

Vaevalt sai uus aasta alata, kui Nic Ross on taas platsis. Rõõmuga. Võib ainult kihla vedada selle peale, kas noor ameeriklane rõõmustab meid sel aastal rohkemate albumitega kui mullusel aastal (5 albumit). Tõsi, albumi pealkirja vaadates võib arvata, et selle teosega koos saab ühtlasi projektile joon alla kriipsutatud. Teisalt, kui võimalust on, siis reliisida aasta jooksul album (või palju albumeid) on kindlasti palju etem kui anda välja album iga 2-3 aasta tagant. Lisaks tunnetuse säilitamisele võivad ka muusikakriitikud muusiku suurele vaevale lihtsalt vee peale tõmmata.

“Underscore” koosneb 4 loost, mis kõik kannavad pealkirja sama tiitlit (pluss järjekorranumber). Esimeses loos esitleb OSE uut tahku oma saundis - seda alustab raadiolainete intensiivne kruttimine ning mineviku sügavustest pärit jutuvada, milledest saab kontrapunkt eepilistele tumeainelistele post-rock-helistruktuuridele. Õieti viiimatimainitud element saavutab loo arenedes tasahilju ülekaalu esimese üle. Loo lõppu kaunistab vaikne, kuid hõrk ämbienttekstuur, meenutades puudutuselt suurepärast mikrotonaalset ämbienthõllandust Palus Somni (albumil “Infinite”). Ning jutusämplid on albumit algusest lõpuni läbiv element. Teine träkk rõhub kõrgetele ja kaugeleulatuvatele kitarrivõlvidele ning helikihtide segustumisele, kõlades nii nagu olemuselt massiivne eepiline instrumentaalrokk kõlama peaks. Kolmanda loo massiivsetes doom-riffides on palju veenvust, mis üleneb võimsaks post-metal-crescendo`ks. Crescendo peksleb-taob kuni järgneb püänt - lugu lõpeb medikamentide reklaamiga kaugetest aegadest. Albumi lõpetab massiivse kitarriinertsina (esile- ja edasi)rulluv ning hingetõmbekohtadega vahelduv Underscore IV. Üles-alla kihutamine nagu läbi alternatiivmetallisti ajukäärude.

Siksakilised manerismid on käesoleval albumil suht kergesti ettenähtavad, prognoositavuse tõttu koguni pelutavad, samas kui need hetked kätte jõuavad, on neis palju kaunist ülevust. Dekadentlik ülevus. Kuid mõte sellest hakkab mind tasapisi väsitama.

Kuula albumit siit

8.4

Виктор Iванiв & Muhmood Rùt (enoughrecords)

Viktor Ivaniv on futupoeet Novosibirskist ning Aleksei Birjukov aka Muhmood on eksperimentaalmuusik Barnaulist. Teineteisega kohtuti 2007. aastal poeedi raamatu presentatsioonil ning sealt arenes välja koostöö idee.

"Rùt" koosneb 3 poeemist ning 1 proosateosest. Nagu Muhmood oma blogis vihjab, on EP tegelikult eelsoojendus nende varsti ilmuvale täispikale albumile. Selle aasta märtsis reliisisid Aleksei Borissov ja Aleksei Rafijev sarnase intentsiooniga albumi "Знамение Пресвятой Богородицы" (Clinical Archives). Sarnase taotlusega eepilisuse, intensiivsuse ning meeleheite püüdlust on tunda ka albumil “Rùt”. Niipalju kui ma vene keelest aru saan, valitsevad siin morbiidsed, kohati lausa apokalüptilised nägemused. Ning muusika toetab seda – sünget helimassiivi uuristav digitaalne krõbin, musique concrete (rongirataste motoorne kõmin nimiloos, taamal mööduva mootorratta mürin avaloos), eksperimendid heliefektide ning tempodega. Kuid kesksel kohal on ikkagi Viktor Ivaniv`i laulumana. Enamasti Vene õigeusu vaimulikus maneeris esitatud, omandab tema lähenemine suisa obsessiivse aura. Järjekordselt veendun, et vene keeles on olemas rütmikõla, mingi eriline iseloom, mis laseb kuulajal unustada konkreetse subjekti olemasolu laulu esitamise taga. Mõtted viisid tahtmatult Blixa Bargeld`i ning Einstürzende Neubauten`i manu. Analoogia ning erinevuse mõttes. Sakslase teutoonlikus laulus-posimises on alati subjekti taga tunda, mis enamasti on üsna häiriv. Teisalt tundub mulle, et käesoleval albumil esineb kerge dissonants laulu ning muusika vahel, mida näituseks Borissovi- Rafijevi albumil ei olnud ning võimaldas ülesande püstituse enam-vähem täiuslikult realiseerida. Äkki on see tumedate helipannoode ning digitaalse hõreduse vaheldumisest johtuv alakaalu-kaalutuse tunne? Olen äraootaval seisukohal – täispikk album annaks vastused minu kõhklustele.

Kuula albumit siit

7.6

[Vana ning oluline] Kreatiivmootor & Pastor Willard Before You Think EP (Artishok)

See on Kreatiivmootori neljas reliis pärast kahte isepõletatud ja käest kätte jagatud CD-R`i ning viimaste põhjal koostatud ametlikku reliisi "Irratsionaalne" (Odessa Records). Kreatiivmootor on jõudsalt edendamas Eesti dadaismi ning äärmuseksperimentalismi kuulsusetut rida. NE!, Tuljak ning kaasaegsetest EDASI!. Kindlasti peitub Eestis veel sarnase suhtumisega artiste, kuid kelle muusika on peaasjalikult jäänud sahtlitesse tolmuma. Isiklikult tunnen ühte sellist muusikut.

Nagu albumi tiitelgi lubab, koondub albumi kese avaloo Before You Think ümber. Kes on pastor Willard? "Pastor" Willard on range usulise taustaga Texas`e perest võrsunud filosoof. Kohaliku Ned Flanders`i poeg, kes on oma vanamehe õpetussõnadest eemaldunud. Hingestatud hereetiline jutlus on salvestatud eraldi ühes Rotterdami hotellitoas teaduskonverentsijärgsetel tundidel. Seestumine ning endast väljumine. Muusika autor Allan Plekksepp meenutab asja muusikalist poolt: "See "pastoriga" lugu sündis üsna proosaliselt. Mul olid mingid lõigud, kus ma klopsisin suurte patareidega ja muude kättejuhtuvate majapidamisvahenditega rütmi moodi asja/.../ Lõpuks veidi joobes-nihkes vesternkitarri peale." The Man Who Didn`t Fit Into Himself on pühendatud lahkunud Vaino Vahingule. Dadapsühhedeelne element on nende muusikas jätkuvalt esindatud, ennekõike Roomet Jakapi testimas oma vokaalakrobaatilisi võimeid (Dragon In A Sandbox), kuigi vähemaks on jäänud reveransse kõiksugu stiilidele – domineerib nurgeline (vara)industriaalne kõlapilt. Nagu varane Cabaret Voltaire 70ndate keskpaigas kusagil püünel peksa saamas ning veri silmist nõrgumas.

Kuula albumit siit

Masta Bruce Goregasm EP ( TRASHFUCK NET)

Kaos, kaos, kaos... . Müramuusikat võib käsitleda kui permanentset, lõppematut piirsituatsiooni, muusikasfääri kaugeimat piiriala. Ühelt poolt küll helide kombinatsioonid, kuid teisalt meloodia ning harmoonia surm. Heliline tundetus. Antimuusika. Noise on ennast vabandav, iseennast välja lunastav – selles puuduvad piirid, mistõttu rääkida mingisugustest vääratustest on selles kohatu. Popmuusika seisukohalt on see niikuinii metoodiliselt vigane. Metoodiliselt väär. Teisalt – müra ei saa ka olla ilma popita. Müra kui kestev piirsituatsioon on niikuinii totaalne. Liikumisruum on a priori hõivatud, lõpuni ette nähtud. Müra ei allu rekonstruktsioonile. Müra püsib oma tähenduses puhtalt vastandusele toetudes - vastandumisel piiritletusele ehk popile. Müra võib “hääbuda”, kui popisfäär sellest palju elemente üle võtaks. Kõige “ohtlikumad” ongi MBV või Sonic Youth`i-tüüpi pundid, kes loovad illusioone müra ning popi kokkukuuluvusest, kuigi nende kese ei ole rõhutatult antipopmuusika.

Kalifornialane Oscar Espinoza alias Masta Bruce aka DJ Yiffy on välja andnud kümmekond albumit, tuues välja oma “mina”, oma “müra”. Tema muusikaline spekter kõigub meloodilisest progressive metal`ist ning klimberdusavangardist (“Tomato Bank Wit Sum Ketchup Please!”) sihitu antifolgikõlalisuse (“27 Acoustic Song EP”), atmosfäärilise hip-hop`i ja spoken word`i segu (“Dumb People EP”) ning vabas vormis friikmuusikani (albumi “Hentai School Girls” mõlemad albumid).

“Goregasm EP” on vaieldamatult Masta Bruce`i muljetavaldavaim album. Artikuleeritud noise – nii valge kui pruun. Konstrueeritud dialoogid ning monoloogid. Vägivaldsed nägemused. Digitaalsed stereokollid. Kuulda on ka autokiirendust läbi digitaalsumbutite. Vahele rahustuseks ämbientset helisentimenti. Eelviimane lugu – Death – pakub kõige ekstaatilisemaid (müra)hetki viimastest aegadest. Loo erinevad kihid varisevad tasapisi teineteise peale. Ja nii need 9 ilusat minutit möödusidki. Ilmselgelt parem ergutaja kui paar tassi kohvi.

Kuula albumit siit

8.8

Cyclofillydea Bunker (R.A.I.G. Accessory Takes)

Cyclofillydea on elektroonilise muusika projekt Venemaalt. “Punker”, “varjend”. Kui militaarsest vaatenurgast edasi juurelda, siis ka vastupanu- ning sõdimiskoht. Mille eest on vaja ennast varjata, millega võidelda? Kas peavooluaktidega? Muusikatööstusega? Nendega, kelledele anonüümne mass millegi eest maksab? Maksab nähtavasti mitte konkreetse muusika, vaid identiteedi saamise eest. Selle eest, et olla nagu “nemad”, olla “sees”. Saada karja liikmeks, et omandada ersats oma puuduliku "mina" täiteks. Osta endale elu. Peaasi, et pääseda ringi sisse. Hoolimata sellest, et ringi sisse pääsemine võib nende inimlikku väärikust vähendada. Muidugi eeldusel, kui on (veel) midagi kaotada. Neid ringe on tänapäeval mitmeid – ka underground-ringkondades. Olla tsitaatidest ning märkidest täidetud ilma sügavama maailmapildita selle taga. Toppida endale halenaljakad kaltsud selga ning lakkuda ennast täis nii, et ei jaga mütsi ega ööd? Ühesõnaga – kui palju on selle kõige taga printsipiaalsust, veendumust? Indiviidi ideaaliks ei tohi olla ebamäärasus, s.t läbiv vastandlikkus. Nagu aastaid tagasi Tõnis Kahu Eesti Ekspressis kirjutas, et tema jaoks on oluline credibility – usutavus ehk millegi usutavana võtmine. Mood on see, mis dikteerib inimese käitumist. Mis on moeilmingute iseloomulikem omadus – domineerida mingi aeg, et siis ära langeda, millegagi asenduda. See kõik toodab inimestes pealiskaudsust. Muutuste, hävingu kultiveerimine. Tänapäevane surmakultus. Pealiskaudne inimene on sihitu – on just nagu kõikjal, tegelikult kinnitumata kuhugile. Mainekujundajad...igasugused mainekujundajad VÄIDAVAD meile, mis on IN. Kes müüvad IN-i, luues mulje, et ei olegi inimeste asi mõtelda, mis on õige. Sest nemad on ju spetsialistid, nende käes on "adekvaatsuse" monopol. Ning kui reklaam on edukalt turustatud, siis algab vastastikune stimuleerimine – massid-sootsiumid nõuavad moodi ning vastupidi. Lumepall on veerema pandud. Ning niimoodi legimiteeritaksegi eimiski - tühjus. Tühjuse-simulaakrum. Nagu kinnisvaramull majanduse tuiksoones eldoraadotunnet tekitamas. See on sinekuuria üks tänapäevaseid ilminguid.

Cyclofillydea-tegelased on nähtavasti õnnelikud inimesed. Piiterlaste muusika on moeväline. Muusika, mis on motiveeritud vabast tahtest ning jumalikust hingusest. See on nende esimene helikandja, mis on produtseeritud stuudisiseselt. Varasem looming oli mängitud visuaalide saatel laval. Ka meie Kismabande – samuti alustanud 1999. aastal – jälgis pikka aega samasugust mudelit (v.a mõned lood kogumikel). Küllap nende alguspunkt oli ka ilma üldisema sotsiaalse vajaduseta. Nende muusikalise kontseptsiooni eesmärk ei ole pakkuda sotsiaalset, antud kontekstis eksternaalset atribuutikat – ilusaid poisse ning tüdrukuid, turumajanduslikku kalkuleeritust, “pailapse”- või siis bitch`i imidžit– seda, mis peale helide kombinatsiooni peaks mingit sootsiumit ühendama.

Eksternaalne aspekt ei ole nende probleem – nende tahe on ennast väljendada. Piipitav ning roomav elektroonika, mis liigub mööda inimese närvikanaleid. Üks närviimpulss teisega kokku põrkamas (Bunker I). Või siis Bunker II – imekaunid orkestratsioonid veeremas mõõduka metallitoksimise taamal. Ilu ja ülevus tekib printsiipide maailmas. Järgnevates lugudes on ka märksa teravamat essentsi – raskeid rütme (Bunker III ning VIII) ning elektroakustilist kammerlikkust. Vinajaid orkestratsioone. Tumedat ambient`i ning industriaalset illbient`i. Katedraaliorelite passaažide ning spoken word`i segu (Bunker VI). Sireenihelisid. Kvaasipuhkpillitamist (Bunker IX). Albumi lõpetab kahes osas All The Pretty Little Horses. Esimeses, pikemas osas on algus pikitud vinajalt lainetava kihiga, millega loo keskosas liitub kaunihäälne sireen. Haldjalikud tilinad, õhuvoolude mühin. Müstiliselt kaunis. Teine, lühem osa loob mulje nagu oleks pikemast versioonist vokaallõik üle kopitud ning vokaal võimsamaks masterdatud.

Kuula alumit siit

8.9