mind_noise
Lastfm
Kuvatud on postitused sildiga IDM. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga IDM. Kuva kõik postitused
4/21/2010
3/16/2010
[Vana ning oluline] Orange Crush The Fields (Archaic Horizon)
Kuigi kolmekümnene Norra muusik Karl Endreson alias Orange Crush on arvatavasti enim tähelepanu ja kuulsust pälvinud tänu 2008. aastal ilmunud splitalbumile "Untitled" (Awkward Silence Recordings) koos IDM/indietronica suurkujuga Manual, väärivad tegelikkuses samavõrd tähelepanu ka tema personaalsed "The Fields" ning "Autumn Reflections" (2009, Archaic Horizon).
Debüütalbum "The Fields" on meistriteos. Kui keegi peaks siinkirjutajalt kunagi küsima mõne helikandja järele, kus kõlab balansseeritult downtempo, post-rock, shoegaze, IDM, dream pop, siis kindlasti turgataks see 2006. aasta lõpus reliisitu esimesena pähe. Ideaalilähedane tasakaal ei sumbu seejuures ei muzak`i pealiskaudsusse ega ka new age`ilikesse õõnsatesse žestidesse. Neid 13 lugu kuulates kangastub silme ette (vara)sügisene lehtede langemise aeg, värvi- ja lõhnaküllasus, sooja ja külma õhu segunemisest eenduv värskendav hingus. Millegi kadumise fetišeerimine, keskendumine millegagi hüvastijätmisele. Emotiivsed ning emotsionaalsed helikihid loovad muljetavaldavalt muljetavardava melanhoolse ja ülendava kangastuse.
Kuula albumit siit
3/02/2010
2/27/2010
2/21/2010
edPorth Saying vamos and thinking let's go (Inglorious Ocean)
“Kõik kaunikõlalise eksperimentaalmuusika teed viivad Rooma” - tuntud ütluse parafraseering peab antud juhul kenasti paika. Patrizio Piastra elik edPorth pakub debüütalbumil “Saying vamos and thinking let's go” imetabaseid hetki. Kuidas saaks kujutluspilti tema muusikast puust ja punasest visandada? Kui sobrada mälestustes ning manada esile Seefeel`i düstoopsest kookonist puutumata lood, siis saaks juba rääkida poolest tõest (ning natuke peale). Veelgi parema tulemuse annab võrdlus mùm`i kahe esimese albumiga, kuigi itaallane hoiab islandlastega võrreldes mitmekesisemat profiili. Näiteks nimilugu ilmestab seda - sulnite harmooniakihtidega IDM/indietronica/post-rock/glitch-ambient. Meeting at the utility pole jätkub samuti Briti legendansambli radadel - tõsi, seekord tonaalsus abstraheerub, omandades tumedamad varjundid. Seda küll ainult kõrgemates heliregistrites, kuivõrd rütmi eest hoolitsev sündibiit läheneb häbenematult new wave/new romantic-ansamblite omale. 101 protsenti elektrooniliste vahenditega tehtav post-rock-metoodikale allutatud muusika. Selles osas on siiski paar erandit. Eighteen degrees below the horizon kasutab kitarre, kõmisevat bassi ja massiivseid viiuleid, ning Kreuzberg and the sun ristab glitch-biite ning külmavärinaid esilekutsuvaid kitarrikäike-üleminekuid. Ka ingellikel vokaalhõllandustel on albumil oluline roll etendada. Ilmekalt eristub vokaali osakaal loos Kadievka. Your sand algab nu-jazz`i ning Balkani rütme ristava sissejuhatusega, et seejärel glitch-võrkudesse ning scratch-efektidesse takerduda. Varieeruvusele vaatamata tundub kõik ümberringi hanguvat. Lõpetav Long Exposure pakub avarakõlalisi orkestratsioone, mis on samuti tipphetked käesoleval albumil.
Eepiline, kussutav, meisterlik, unistuslik, ajatu. Jätkake siit ise. Kuid kuulake ka mùm`i, Seefeel`i, Echelon Effect`i, Monokle`it, orange crush`i ning Apenniini kaasvõitlejaid port-royal`i ja The Japanese Gum`i. Samuti ka Patrizio Piastra leiblikaaslasi.
Kuula albumit siit
9.6
1/12/2010
12/30/2009
adamned.age whiteout (PublicSpaces Lab)
Hanne Adam`it võib julgelt arvata tänapäeva eksperimentaalelektroonikute koorekihi hulka. Taseme poolest vaieldamatult, kuigi tuntuselt on ta jäänud teisejärguliseks muusikuks, võrdluses ka eksperimenteerivate naiselektroonikute Antye Greie aka AGF`i, Sawako või (Katerina) Zavoloka`ga. 32aastasel sakslannal on pikk muusikaline kogemus seljataga – alustanud omal ajal pungi ning popilike stiiliristanditega, on ta viimased 13 aastat pühendunud elektroonikale. Olles ka helidisaini akadeemilisel tasemel tudeerinud, saab temast kui profist rääkida. Professionaalsus parimas tähenduses on tema helinditel distinktiivselt kuulda. See, kuidas ta elektrooniliste helidega emotiivselt manipuleerib, on kõrgtase. Eelmisel aastal Clinical Archives`i all reliisitud “nicht-ort” EP demonstreeris seda. Pealtnäha düstoopsed, abstraktselt tundetud elektroonika-downtempo karkassid kiirgasid soojusest. Võib-olla oli see radioaktiivne, mürgitav kiirgus - helipilti oli aeg-ajalt läbimas ähvardav foon - , kuigi jah, embussehaarav ennekõike. Järgmine reliis “Eiskind" (2008, Camomille) demonstreeris juba "tavapärasemat" adamned.age`i. Selgeltpiiritletud (glitch-)rütmid, pidevalt kohta vahetavad harmoonialiinid. Tõsi, sageli IDM-muusikale nii omane meloodilisus (nt Yellotone, Frog Pocket või Bola) on siin tagasi tõrjutud ning asendatud minimalistlike, robotlike rütmimustritega. Vähemalt albumi esimeses kahes loos on seesugune ülesehitus esindatud. Hiljem saund kohati paisub, muutub meloodilisemaks, säilitades seejuures siiski õrnalt rusuva miljöö. 2008. aasta reliisidest ehk suurim, enoughrecords`i all üllitatud “Cendre” põrutab hüpnootiliste helilaengute ning sugereeriva rütmifaalanksiga. Tahaks küll vältida väljendit “omast ajast ees”, aga kindlasti ei sisaldu selles muusikas midagi, mis võiks tänapäeva ilminguid kuidagi kirjeldada. Küberorganismide seedimismehhanismide tekitatud sulnid motoorsed helikombinatsioonid. Vapustav teos. Verstapost. Vähemalt berliinlanna enese jaoks. Selle aasta veebruaris Halbsicht`i all ilmunud “Thousand-yard Stare” paistis silma senisest uinutavama helipildiga. Glitch-trooniline raskuskese oli asendunud downtempo`liku, läbi aegluupfiltrite hõljuva saundiga.
“Whiteout” koosneb 7 kompositsioonist kogupikkusega 38.51. Hanne Adam demonstreerib avaloos trip down memory lane uusi võtteid. Lõppematud ulmeakordid rütmistike kohal foone ladestamas. Infinite expanse on digitaalulmeline downtempo. Ülejäänud 5 lugu kombineerivad-sünteesivad albumitelt “Cendre” ning “nicht-ort” pärit elementidega. Düstoptroonika - enesessetõmbunud, mõtlikud, rusuvad, samas boreaalsed ning unistuslikud elektroonilised helitõmbed. Ilmselt üks parimaid näiteid elektrorobofuturistlikest rütmidest, mida ma pärast Kraftwerk`i üldse kuulnud olen (whiteout). Muljetavaldav! See on sakslanna seni parim teos ning ühtlasi selle aasta üks tippalbumeid.
Kuula albumit siit
10.0
Tellimine:
Postitused (Atom)