[Vana ning oluline] Axxonn Should You Fear Hell? (Axxonn)

Axxonn`i (ka AxxOnn või/ja AXXONN) elik Brisbane`i tandemi Tom Hall-Ian Rogers`i poolt 2008. aasta lõpus üllitatud “Should You Fear Hell?” koosneb 25 minutilisest loost, mis, tõsi, on jagatud kolme sektsiooni. Album algab hillitsetud ning lummava ambient drone`ina, mis tasapisi areneb-paisub, haarates endasse uusi helikihte (alapealkiri White Glare). Kui seitse minutit on seljataga, algab teine osa elik Stolen Pens From Hyatt - panoraamne lummus lõpeb ning muusika areneb massiivseks pulsseerivaks ning surisevaks helikaskaadiks, mis kõlab nagu mõni doom drone (metal)-bänd maksaks tribuuti My Bloody Valentine`ile (Austraalia duo suur eeskuju). Selle žanrimääratluse juurde võikski rahus jääda, kui käesoleval albumil ei oleks nii tugevat emotiivset elementi juures. Emotiivsust, mida paljude drone/doom/noise (ristand)bändide puhul ei ole võimalik kogeda. Tõepoolest, MBV “Loveless” oli/on tundmusi "häbitult" esilekutsuv album - kitarridest ning sämpleritest (millesse olid süntesaatorite saundid sisse istutatud) hingepaiskuv emotiivne noise. Indiepop`i ja avant-rock`i majesteetlik sulam. Kord intervjuus ajakirjale “Wire” mainis Kevin Shields Cypress Hill´i olulist mõju legendaarse kingapõrnitsemisverstaposti salvestamissessi eel ja ajal. Mõeldes ka sellele, kui palju on “Loveless” mõjutanud eksperimentaalelektroonika/inditroonika artiste (tuntuimatest kindlasti Fennesz, Pluramon ning Tim Hecker), on kummastav näha, kui lähestikku võivad teineteise suhtes asetuda pealtnäha väga erinevate muusikate lingid. Loomulikult, konkreetsed mõjutused siit-sealt ei tohikski lihtlabaseks matkimiseks muutuda. Meisterlik looja mõistab eeskujusid inspiratsiooni- või sünteesiallikana. 15 minuti paiku omandab Axxonn`i helipilt viimase kuju. Shit Rainbows (And Unicorns) ajal tõusevad keskmesse hüpnootiline post-industriaalne trummimüdin/doom (post-)disko ning vuhisev fade in/fade out-efektidel baseeruv eksperiment. Suurepärane album, mis esiteks põletab kuulaja meeled puhtaks ning seejärel annab kahekordselt tagasi. Kolmekordne tasu, uskuge mind!

Kuna tänapäeval on seesugune saund populaarne ning olulisimad tegijad teada-tuntud, siis seekord oma soovitustes piirdun üksnes Axxonn`i-suguste (suurepäraste) Austraalia artistidega. Võtke ette Whalehammer, A Beautiful Machine, No Anchor (samuti Ian Rodgers`i bänd), UN, Circle of Lebanon ning purgatoorium võib uuesti alata. Ah jaa, varsti on Axxonn`ilt ilmumas uus album.

Kuula albumit siit

[Artistid] Dereleech

Myspace
Lastfm

Dan Masquelier States Away (Jamendo)

Kalifornialane Dan Masquelier ei ole tagasihoidlik noorsand. Oma koduleheküljel ütleb ta otse, et on “suurepärane viiulimängija, kitarrist, vokalist ning sündimängija”. Tõepoolest, viiulit on ta õppinud 11 aastat, kitarri ja bassi 8 aastat, vokaali 5 aastat ning sünti/piaanot 4 aastat. Lõpetanud ülikooli muusikatööstuse ning tehnoloogia erialal, valdab ta nii helitöötlust, videoproduktsiooni, veebidisaini ja programmeerimist kui ka graafilist disaini. Väidab, et on “kõrgelt pädev muusikateoorias ning arranžeerimistehnikas”.

Tõepoolest, jänki mitmekülgsus, oskuslikkus ning kredibiilsus ilmnebki tema kahel albumil. Debüütalbum “Wake Up” (2007, Jamendo) on hillitsetud akustiline singer-songwriter`lus. Kaunis repertuaar, mille omamine võiks igale moosekandile auasi olla. Sugereeriv laulustiil, akustilised kitarrid ning kauniseadelised viiuliliinid. Näituseks Summer is a Blonde Girl on seesugune lugu, mis peegeldab tema kui looja suurust. Kes peavad lugu Jens Lekman`ist ning Sondre Lerche`ist, need peavad lugu ka sellest albumist.

“States Away” on hoopis teine ooper. Teistsugune valdkond selles mõttes, et areng on olnud orgaaniline, esimesest albumist on sujuvalt välja kasvatud, seda mõtestatud kui möödanikku. Ameeriklane demonstreerib elegantselt oma elegantset mitmekülgsust – Pumpkin Pie on kammerlik meeleolumuusika, kõlades nagu Penguin Cafe Orchestra ning Sufjan Stevens`i crossover. Ärme unustame – selle ristandi nimi on jätkuvalt Dan Masquelier. The Hunt algab drõunimisena, mis õige pea võtab sünteetiliselt vürtsitatud kammerlikud jooned, ning lõppedes suubub alguse lähedusse – tanpura drone-helid ning meelierutav orkestratsioon. See Creatures on imeilus hõllandpop. Kordan – imeilus ning eepiline. Ingellik puudutus! Loos Believe ning albumi nimiloos ristuvad omavahel klassitsistlik muusika ning modernne klassika. Kolm osa klassikat ning üks osa modernsust. A Toast jätkab palju vabamas ning rõõmsamas toonis. Albumi lõpetab Abyss - elektroakustilises keskkonnas prepareeritud modernse klassika ning astraalaämbiendi trip. 7 lugu ning 20 minutit sunnivad jälle ja jälle albumi kuulamisega alustama.

Hiljuti lõppes Eestis superstaari valimine, kuigi neist keegi ei olnud minu jaoks (super)staar. Õieti saateformaat – parimal juhul tuntud laulude interpretatsioon, halvimal juhul mahalaulmine, teiste au ja hiilguse peal poosetamine - ei võimaldanudki selleks saada. Ning kui võimaldaski, siis need vähesed võimalused jäeti kasutamata. Seetõttu ei saanud ma osalejate kohta midagi teada. Ka Masquelier jätab mitu võimalust kasutamata. Kui see album oleks antud Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i või kasvõi (meelevaldse näitena) Bob Dylan`i nime all välja, võiks see aasta album olla. Kuid Dan Masquelier ei hooligi sellest – sellest hoolimata on ta mitmeid kordi etem kui enamus muusikapressist läbi käivad nimed. Oh California, so much to answer for.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Thuoom (Thuuooom)

Thuoom
Myspace

Caustic Reverie Mithridatium (Jamendo)

Söövitav Unelus on 26aastane Florida mees Bryn Schurman, kes on ka tuntud kui TheForgotten (selle aliase esimene ning siiani ainus album - “Sub Luna” – ilmus 2008. aastal) pluss müramuusikaprojekt Shufflebrain ("Experimets in a Holographic Universe", 2009). TheForgotten`il on ka omanimeline blogi, kus ta muuhulgas heidab valgust oma loomeprotsessile ning tehnikale. Huvitav fakt on, et mees veab kohalikus raadios progressiivsele rokile pühendatud saadet. Tõepoolest, uurisin ka tüübi lastfm`i kodukat - tema kuulatuimad artistid on Porcupine Tree, Iron Maiden, Rush ning Marillion.

“Mithridatium” on Caustic Reverie 14 album. Heliteos koosneb 4 loost ning 69 minutist. Seesugune liigendatus ei ole ühendriiklase puhul üldse väike, arvestades fakti, et näiteks albumid “Bower” ja “Fissure” koosnevad ühest loost ning vastavalt 56 ja 64 minutist. Käesoleva üllitise heliallikaks on (pooltoon)liistakuteta elektrikitarr (fretless guitar), ning varasematele albumitele omased süntesaatorid ning välisalvestused on seekord välja jäetud. Mis samas ei tähenda, et uus album oleks kõlaliselt väga erinev varasemast loomingust. “Mitte väga erinev” tähendab seda, et albumil valitsevad jätkuvalt Schurman`ile nii iseloomulikud helivoo üles-alla liikumised, ruumi paisumised ning kahanemised, mastaapsed helimaastikud, düstoopsed meeleolud, pahaendelised varjutused, unelev põlemine, eepiline hillitsetus ning monokroomne hingamine. Ühe või teise albumi erinevuste mõistmiseks peaks floridalase kogu loomingut hoomama, mis tagasihoidlikult öeldes on raske ülesanne sellepärast, et minimalistlikule muusikale on iseloomulik mälupilte mitte jätta. Kui ma üleeile seda albumit esmakordselt kuulasin, mõtlesin, et seesugune heli võib tekkida tuule-õhu liikumisel läbi lõppematute terastorude, läbi seesuguste, mis heli mitte ei summuta, vaid hoopis kumuleerivad ning võimendavad. Äkki see album demonstreeribki entroopialävi ületamist ning valguse kiirusel kihutamist tagasi minevikku? Pealkiri vihjabki kaugele minevikule, Pontose kuningriigi valitseja(te)le Mithridates(t)ele. Eepilised post-industriaalsed unenäod. Kindlasti soovitan kuulata ka Caustic Reverie soomlasest "sugulast" Dereleech`i.

Kuula albumit siit

8.9