Bendle – Mossy Pond (2023)

Bandcamp

Modern classical Ambient pop New Age Art music Minimalism Dream pop

Kuulates 5-loolist albumit ning silmitsedes selle pealkirja lähevad vägisi mõtted David Bowie loo "Moss Garden" manu. Jäädes Kiitsaka Valge Krahvi sellesse perioodi, mis isiklikult on enim talutav -- ning mainitet kompositsioon eriti. Siinkirjutajal oli algul Bendle'i üllitisega probleeme, kuna tundus liialt gravitatsiooni hülgav, läbipaistev kui meduus ja eksklusiivselt klaaspärlimänguline -- justkui ei saaks sellest kuidagi kinni haarata. Tõsi, nüüd olen jõudnud arusaamisele, et tegu ongi pärliga, mis on mänguline ning milles erinevad tahud algosakestena peegeldavad tervikut. Selle immanentne impulss kasvab nii loomuldasa tervikuks välja, et on raske sellele mõistmist rakendada. Artist on maininud, et käesolevad lood justkui ise mängisid ennast -- tekkisid iseenesest tema tagasihoidlikul kaasabil; osutades siiski isiklikule tagasisidestusele minimalismi, elektroonilisse muusikasse, krempli peal trummeldamisse, lasteklaveri peal klimberdamisse. Kes kontrollib minevikku, see suunab olevikku -- nii loomuldasa sulnis ja mahe on see kõik. Naljatamisi võib albumit kategoriseerida maailmamuusikana, kuna siin on sellele rohkem või vähem implitsiitseid osutusi. Samamoodi osutatakse ka kingapõrnitsemisele ja unenäopopile. Näiteks lugu "Tiny Feet, Surface Tension" meenutab Tartu indi-ime Bizarre'i imetabast lugu "Ebeanol". Imetabane imab endasse -- kuulaja vaid avanegu!

John Lithium / Oonark Klaes / {AN} EeL – Liquid Sketches (2023)

z0

Dark ambient Shoegazing Electronic Avant-garde Improvised music Drone Micronoise Sound poetry Post-classical Musique concrète Experimentalism

Ameeriklase, kanadalase ja belglase koostööprojekt Brasiilia plaadifirma z0 kaitsva tiiva all on mõjus tulem. Kõik kolm artisti on eriilmelised oma isiklikus loomingus, samas neid ühendab pühendumus loomaks katsetuslikku muusikat. Kõik kuus lugu -- nagu pealkirigi osutab -- on pühendatud vedelikule. Täpsemalt konkreetsetele vedelikele (õli, õienektar, vesi, elavhõbe, piim, veri). Viskoossed kompositsioonid, milles on nii kramplikku tumeämbienti -- mis alatihti käändub kingapõrnitsuslikuks vaateks (Kevin Shields on indimuusika Hegel -- olles MBV loomingusse kätkenud järgmisi ajastuid kujundavaid võimalikkusi, mis on tõstnud indivaimu tulevasse muusikasse) --, rappuvaid helimaastikke kui rahulikumat klassikajärgset ja sfäärilise muusika kivistunud ilu. Ka häälutused lastakse valla -- episoodiline, ent siiski ilmne osutus inimliha- ja vere kohalolekule (heli on saanud lihaks -- ja vastupidi). Samuti suuremad-väiksemad loksumised improvisatoorses aamis -- ootamatud vakatama panevad gongilöögid, pannide-kööginõudega kolistamine. Helitugevus aeg-ajalt valjeneb -- et kriisata seljataha maailmavalu ja äng (mõnus klišee, ent mida ilmselt iga inimene kogeb üsna sageli). Kas teeb see põdemise lihtsamaks, kui keegi teine kriiskab su eest? Väärt (kr)aam.

Blasmodeus – El Mutilado EP (2023)

Skull Dungeon

Blackened death metal Live Crust punk Raw black metal

Kuigi äärmusmetalli žanritest kahtlemata on kõige meelierutavam (toores) mustmetall intensiivsuse, hoolimatuse ja hävitusliku jõuga -- et struktuur alatihti laguneb --, siis käesoleval 7-loolisel on ülekaalus surmametall ja koorikupunk -- tõsi, mõlemad on varbaid pidi toore metalli põrgupigis. Eks see taies ole ühtepidi veenev teatud hetkedel ning teisalt piisavalt karikatuurne -- no vaadake nende nelja mehhiklase artistinimesid (Tapja, Gängster, Surm, Sethi-kihvaline Vampiir). Või kuulake hästi dilentantlikult mängitud akustilisi introsid mõnes loos. Muusikas peabki sisalduma mingi annus elutervet huumorit -- siinkribajat ajas kogu see kupatus igatahes naerma. Lõbus ju! Vaevalt ka plaadiümbris kelleski õõva tekitab. Mingi analoogia grotesksuse tasandil tekkis ühe kunagise kursaõega, kes väidetavalt olla gooti -- tõesti "veendusin", kui nägin tal kaelapaelas tähti G-O-T-H-I-C. Või hiljuti nähtud Bauhaus'i laulja veatut Dracula ilmet 80ndate alguse ülesvõttel. Neetud Teibasseajaja nimel -- andke aga minna!

Marie Wilhelmine Anders – Frozen Music (2023)

Broque

Drum and bass Breaks Jungle Electronic music Sampledelic Dream and bass

Millal oleks õige aeg külmunud muusikat kuulata -- kas siis, kui väljas on näiteks kümme kraadi alla nulli või soojaga? Elik võiks parafraseerida -- muusikat ei kuulata kunagi külmana. Või ehk kuuma suppi kõrvale süües. Või ja leivaga. Jättes vaimukused-sõnamängud kõrvale, siis MWA taies on hingesoojendav terviklik teos, mille makroskaalal pekslevad rütmid trummi ja bassi risustatud sagedustel, ka tooremat jungle-jurakat on alatihti kuulda, samuti ilmnevad siin-seal pelgad dub- ja tehnomõjud; teisalt vastupunktina valitseb atmosfäärilisus ülemistes kihtides, ühes loos on sekka vareste kraaksumist, teises hüpnootilisi inimhäälutusi, mis meenutavad Curd Duca omi nullindate algul. Heliefekte ei ole ülemäära palju, ent neid on asjalikult rakendatud. Avalugu on üldse erand, kuna selle rütmita hunnitut atmosfäärilisust võib võtta austusavaldusena suurele Angelo Badalamenti'le. See on atmosfääriline trumm ja bass, mis ilmselt ei olegi mõeldud tantsupõrandale, vaid ajukurdude vahele. Või NYYD-muusika lavadele. Kaks ja pool kümnendit tagasi öeldi "diip" seesuguse muusika kohta.

Fields Ohio – Valkyrie (2023)

Bandcamp

Hauntology Sampledelic Breaks Easy listening Psychedelic Experimental pop Trip-hop Electronic Avant-pop Art pop Chilltronica Exotica pop Ambient pop Alternative dance

USA duo Fields Ohio (Christine Annarino ja Eddie Palmer) viimane album nimega "Don't Stare at the Sun when your Hands are on Fire" oli pigem pettumus -- tõepoolest, mõnikord suured lemmikud ajavad lati kolksuga maha, ent võib-olla see veelgi enam tekitab kiindumust meeldimise-jälestamise dünaamika põhjal. Põhi, mis on rajatud vastuoludele. Tekivad ootused. Ootused uueks albumiks kasvavad märkimisväärselt -- lootuses, et tehtaks taas midagi erilist, ning ületataks see vana madal ja ropp. Tegelikult on Fields Ohio projektina osa suuremast heli- ja maailmanägemissüsteemist, kuhu varasemalt on kuulunud -- selle rajanud -- The Fucked Up Beat ja CLOUDWARMER. Ning Eddie Palmer'i sooloprojektid. Tõepoolest, viimane ongi selle helikonstellatsiooni demiurg, kes loob ja sütitab; võtab, et anda rohkem; trikitab ja jahutab. "Valkyrie" on album, mis mahtus selle aasta parimate nimistusse sellessinatses blogis. Erinevalt pettumust valmistanud viimasest albumist ei ole käesolev ei vaimuvaene ega kohitsetud -- siin kõik õõtsub, õilmitseb ja kasvab. Teelahkmed siin on värvikirevad kohad, et läkitada lokaalseid helirisoome eri suundades, loomaks uusi sillapäid. Ajapikku on Eddie Palmer'i kummitusliku elektroonika, näppamisesteetika ja trip-hop'i fookus laienenud eksootikasse, alternatiivsesse tantsumussi, Amerikaanasse, indisse; isegi sophisti-pop, uuspsühhedeelia ja mürarohked helikompositsioonid kuuluvad valemisse. Kuulake seda vägagi elavat albumit, mis vabalt võiks liigutada miljoneid kuulajaid. Küsimus taandub sellele, et kuidas muusika nendeni jõuaks.

Brother Saturn – Silence Your Heart (2023)

Weareallghosts/Bandcamp

Avant-garde Minimalism Progressive electronic Ambient Art rock Dreamwave New Age Post-rock Experimentalism

Ameeriklase Drew Miller'i elik Brother Saturn'i (lisaks veel projektid The Northern Hemisphere, Orsica, The Silent Canyon, Chromadrift) loomingut olen kajastanud siinses blogis ligi kaheksa aastat. Elik natuke rohkem kui pool veebilehekülje eksistentsist, mis siinse ajaarvamise järgi on üsna pikk periood. Koloraadolase muusikat võib lugeda millekski, mille ideelised ja ideoloogilised juured pärinevad nii Berliini koolkonnast kui ka New Age-tunnetusest -- progressiivsed kidrade ja elektroonikaga manatud helilaamad, milles on nii rikkumatut pühalikkust kui pinnapealset virvendust -- seekord valdavad helipilti ujuvad klaasjad noodid ning piimjas heliudu. See on osa majesteetlikult paisuvast ja kokkutõmbuvast helindist, sulnist lainetusest, ent millesse on kätketud ka kriipivaid heliniite, tagurpidi rulluvaid helisid ja resoneeruvaid efekte. DM mängib aeg-ajalt süntesaatori pitch wheel-nupuga, mis kahtlemata tekitab kuulajas elevust. Kontrastid tulevad esile, vastandid sulavad üheks -- pinnapealne süntees nii päriselt kui kuulaja peas. Kummastav erandlik tähelepanek -- muusika kõlab ilma kõrvaklappideta paremini. Üllitis täidab igati pealkirjas püstitatud ülesande. Aasta parimate albumite edetabel saab ka täiendust. Nii loominguliselt, projektide rohkuselt kui ajaraamistikult võib Drew Miller'it võrrelda Manchester'i muusiku Brin Coleman'i elik Bing Satellites'iga (põhiprojekt).

Nac/Hut Report – Absent (2023)

Crunchy Human Children

Dream pop Electronic Avant-pop Experimental pop Indietronica Art pop Radiophonic art Hauntology Sampledelic

Hetkel näikse aktuaalne olevat Oasis'e laulja ja The Stone Roses'i kitarristi singel, mis on jaganud arvajad kahte leeri -- siinkirjutaja kuulub kolmandasse leeri, keda see asi absoluutselt ei huvita. Nii huvitavat muusikat sealt ei tule -- nagu ei tulnud nimetet bändide poolt omal ajalgi -- kui teeb seda Poola duo Nac/Hut Report. See on elektrooniline unenäopopp -- sugereeriv, sügavuti minev ja kummitama jääv; palju enam kui oli näiteks Slowdive'i viimane pealiskaudseks pastiššiks jäänud teos. Käesolev tantsib jeekimina poolunes ühe koha peal, püüdes mitte minna väljapoole raadiolainete sagedust. Armeenia raadiost (ei tea nad vist selle anekdootlikku tausta) Leedu raadioni, Taškenti omast Prahasse, Varssavist Koreani. See tants on pöörane, tugevalt laetud raadiolainete kahinatest-sahinatest ning mikromüradest. Edison'i salvestatud jõuluõhtu raadioprogrammist on välja destilleeritud viiulid ning seejärel helikokteili segatud (kuigi neid on raske märgata). Sinna vahele on pikitud hüpnootilist kellamängu, ent kogu trajektoori suunab Brigitte Roussell'i kummitav-sensuaalne vokaal. Kõlab terviklikult -- et mitte öelda ühe loona algusest lõpuni. Seda muusikat võiks vabalt ette kujutada mängituna 130 aastat tagasi -- kummitusena kaugest tulevikust; kohast, kus on ületatud entroopiline lävi. Üks selle aasta albumeid -- unenäopopi uus kvalitatiivne tase.

Nicolas Margherit / Jorge Castro – El tesoro de los peces

The Hirundu – Syrups (2023)

Pitch And Putt

Doom rock Avant-garde Reductionism Psycho-acoustic Experimentalism Drone Abstract Improvised music Microsound

Mulle sitaks meeldib, et Johnny Crewdson vanuigi heliliselt radikaliseerub; olles viljakas ja aldis kõiksugu helieksperimentidele. Ei saa öelda, et kõiksugu hullusele, kuivõrd pöörasuse väljund eeldab planeerimist ja tahtekindlust. Võiks ju olla eeskujuks miljonitele veel enne, kui Vikatimees oma instrumendist viisi lahti ihub. Inglane alustas 80ndate lõpus koos kamraadidega muusika tegemist pärast seda, kui oli näinud telekast Happy Mondays'i esinemist (ilmselt nad ei olnud ainsad inspiratsioonihoost tabatud). Kohati ülinakkav madalaresolutsiooniline psühhedeelia ja indirokk arenesid üha keerukamaks ja määratlustele allumatumaks. Hiljem hakkas ta The Hirundu't vedama ainuisikuliselt. Vahepeal oli ka tegev ansamblis Golf Harris. Arvan, et AD 2023 on ta üllitanud vähemalt tosin albumit. "Syrups" on viimane -- see on küll kitarridega (ainult basskidradega?) tehtud, kuid see ei ole rokkmuusika. Vahetult peale jõule üllitatud, et kuulajail liigkilogrammid maha raputada. Album kõlab Sunn O))) trotsliku kaksikvennana, kellele ei ole kunagi miski liiga madal ega piisavalt võimendatud. Heidab vennale ette, et viimast kuulavad kõiksugu hipsterid ja muiduahvid. Kui ma väidaksin, et Johnny teeb doom'i, siis ma räägiksin osaliselt tõtt; kas see muusika on aleatooriline või determineeritud -- no ei saa aru! Lihtne vabandus oleks -- ilmselt siis mõlemat! See heli on küll ühelt poolt abstraktne, ent teisalt selle füüsiline ja hingestatud taak ei jäta midagi ripakile. Kui näiteks aborigeen hakkab puhuma didgeridood, siis paneb ta sellesse oma füüsise taha ja hinge sisse. Käesoleva viieloolise puhul on vaimu- ja hingeenergia šamanistlikku tootemi elektrivooluks konverteeritud.

Thuuooom – Neo EP (2023)

Textural Healing

Musique concrète Avant-garde Lobit Organic electronica Experimental electronica Experimentalism Abstract Field recording Electro-acoustic Ambient Post-psychedelic Minimalism

Soomlase Tuomo muusikat olen jälginud ja kajastanud selle algusaegadest -- nullindate lõpust -- saati. Kindlasti kuulub ta kümne kõige olulisema artisti sekka, kes on võrsunud netiplaadifirmade skeenest (sama võib väita Soome artistide tasandile laskununa). Selle eest on hoolitsenud ta ise, olles oma muusika väljutamiseks loonud Textural Healing-nimelise plaadifirma. Piltlikult öeldes on ta eksperimenteerinud metsa serval seistes, ühes käes elektroonilised vahendid ning teises puuoksad ja tühi pudel. Elik kasutanud pärispille kõrvuti suva vahenditega; tsivilisatsioonis looduga tõrjunud inimtekkelist. Nagu paganlik mitme käega jumalus. Eelmisest üllitisest oli möödunud kolm aastat -- nii suurt ajalist auku varasemalt teoste vahel ei olegi olnud --, et jätkata metsaelektroga (Tuomo väljamõeldud määratlus) -- mis käesoleval juhul tähendab kunstlike ja pärishelide põimumist peadpööritavates helikeeristes, tektoonilisi bassimüdinaid alusvööndis, äratuntavate ja abstraktsete helide paralleelset kulgemist eri fraktaalides. Kõrge ja madal kohtuvad -- kusjuures elektrooniliste efektide bitisagedus on keeratud madalaks ja roostekõlaliseks. Pean möönma, et viimatimainitud joon on läbiv pikimas 25-minutilises loos "Soidin", jättes albumile veidi...roostese pitseri. Seda on liiga palju, liiga kaua; liiga kapseldunud näikse kõik. Ka lõpulugu on tüütu -- nadi minimalism. Samas kolm esimest lugu on vanade (heade) päevade tasemel (parim neist on "Huuto"). 

Tim Susa – Four Signs EP (2023)

Broque

House Club dance Tech-house Electronic music Funk house Progressive house

Tim Susa 4-looline algab loos "Control Freakery" -- nii mulle näib -- Knight Rider'i tunnusloo sämpliga. Nagu ütlesn praeguseks lahkunud kulturismi klassik -- võtame laulu üles. Isegi kui see jääbki mõnele eredaimaks hetkeks, siis teisalt oleks patt nuriseda, et keskmine tase kukkuks -- keskmise (tech-)house'i tase mängitakse kenasti välja -- ja midagi sellele peale. Biit taob -- kord lõdev-mänguliselt, kord tehnitsistlikumalt ning kõrge(ma)sageduslikud sündid sugereerivad ülemistes sfäärides. Mõnusad nätsked basstrummid pekslevad kui kakaopallikestega peetaks sõda ning mõnel jahmunul on õnn saada sellega pikki suulage. Eelduslikult Susa mängib kahtlast mängu, kui süntekate kõrgemad kihid tahavad juustust EDM'i sisse juhatada nn pühale territooriumile, kuid tulemus ei ole õnneks ei läila ega õlgu kehitama panev. Natu määriv siiski. Kui esmastel kuulamistel näis, et see kõik kokku ongi keskmine, siis hetkel arvan Susa teosest tsipa rohkem. Vististi siiski ei suska aasta parimate edetabelisse. Aga Ridari Äss on meile jääv.

Scanner – A Scanner Christmas (2023)

Bandcamp

Electronic pop Xmas Conceptual Easy listening Ambient

Robin Rimbaud aka Scanner'i laululood-isiklikud versioonid kaheksast jõuluklassikust on kindlasti meelierutavad -- skaneeritakse põhimeloodiaid elektroonilistest filtritest ja algoritmidest välja. Kuigi sellest ja artisti varasema loodu põhjal võib jääda mulje kui eksperimentaalsest, siis tulemus on meeldivalt kerge ja koheselt manustatav. Näiteks sellises toredas kohas nagu somafm on palju erinevaid jõulumuusikale pühendatud raadiojaamu -- osades mängib kiiksuga muusika --, siis Scanner'i lood võiksid kahtlusteta leida koha nii mõneski neis. Ei ole see pühaduseteotus, kuna pühalikkus ei hääbu vähimalgi määral. Pigem vastupidi -- lisandub väärtus eri nurkade alt vaadatu ja mängituna. Näiteks "Silent Night" sisaldab mõnutunnet suurendavat ujuvat vokaali ja torkivaid biite. Häid pühi Scanner'ile ja kõigile teistele!

The Lautreamonts – Photophobic Sunflower (2023)

Bandcamp

Post-punk Blonde hair indie Indie rock Alternative rock Dance rock Remix

Brasiilliast pärit punt pakub singlit koos remiksiga. Üllitis meenutab 80ndaid -- sügavaid 80ndaid --, konkreetsemalt blondiinitaridest esilõõritajatega poprokki-indirokki (võrdlusmoment The Darling Buds'i, Transvision Vamp'i, The Heart Throbs'iga). Ja üllatus-üllatus -- kontrollides selgus, et lauljatari Martha juus oli väga hele. Jättes juusseksismi kõrvale, siis selles muusikas peegeldub 80ndate võlu ja valu. Tehti häid lugusid, ent mis ilmusid reeglina keskpärastel albumitel (kehtib hästi eelpoolmainitud bändide kohta). Siin võimutseb keskmistatud postpunk/alternatiivrokk, mis vaatamata sirgjoonelisusele ilmutab kunati mäslevat mürakeelikut. Siuke skisoidne värk, noh! Singel algab orientaalsete motiividega, ent see on petukaup -- ei oma mingit mõju hilisemale kraamile. Remiks lisab tantsulisust -- trummimasinatele, süntekatele ja filtritesse mässitud vokaalidele on antud vaba voli lüüa nii biidinätaka kui nostalgiaga. Töötab küll -- tuues kuulajas kordamööda esile nii Jekyll'i kui Hyde'i. Ajab muigama ja sunnib tõsiseks ühtaegu või vaheldumisi.

Niili – The Blood Countess: Devotees of Elizabeth Báthory EP (2023)

Podreira

Raw black metal Black noise Blackened death metal

Koerakoonlased hauguvad aukus silmadega vihast viisikest -- pühendatud verisele Ungari krahvinnale Elisabeth Bathory'le (üks peamisi misantroop-ekstreemmetallistide inspireerijaid). Toores, suht habras, koorikjas ja aeg-ajalt laiali lagunev. See ongi toore mustmetallmuusika võlusid, kui kidra, bassi ja trummide kaskaadis ei suudeta energiat ja raevu piisavalt kontrollida (või väljutada), et asi tardub hetkeiks amorfseks känkraks. Siis ongi tulemuseks mustav müra, saatmaks vihast nüristunud järavat vokaali (Mõhk ja Tölpa võiksid olla artisti gospelkooris). Pealtnäha pisiasi, ent dünaamikasse puutuvalt ülioluline. Kui psühhedeelia eeldab narkoaineid või teatud füüsilisi praktikaid, et "minna väljapoole", siis toored mustmetallistid säherduse praktikaga kaotavad samuti kontrolli ning lähevad väljapoole. 10-looline taies 16-minutilise tungi ajel on võimas energia loomine ning kanaliseerimine, mis lõikab nii vaimselt kui füüsiliselt. Vägagi usutav. Verine Liisu tunneks perversset meeleliigutust.

Fake Area Code – II (2023)

Bandcamp/Trash Can Dance

Noise rock Avant-rock Progressive electronic Neo-psychedelia Kosmische Musik Experimental rock Electronic Neo-psychedelia Freeformfreakout Space rock Improvised music

Eesti mürarokil läheb ilmselgelt kenasti -- Zahir jätkuvalt tegutseb ning sel aastal ilmusid albumid nii Fake Area Code'il kui hiljuti Other Eyes'il. FAC'i teine (muusikakriitikute klišee on, et raske) album jätkab müramist rohmakate (aju)kaablite ja lootusetult sassi läinud efektiplokkide vahel. Ikka vokaal, süntesaatorid ning trummid tekitamas toorest psühhedeeliat, milles on nii pinget, ängi, viha; ning lõppeks toimub vabanemine. Toorest liha tarbinud budist palveid ladumas. Või siis ümber pööratuna -- näiteks teise loo alguses, mis kõlab Klaus Schulze, Ash Ra Tempel'i kui Tangerine Dream'i valdustesse sisse murdmisena; et sealt hakata edasi tembutama nii vokaali, trumme kui elektroonikat keeristeks keerates. Sealses labürintjas ruumis leiab igaüks endale oma nurgakese. Mingil hetkel hakkavad tektoonilised sündibassid kogu kupatust hüpitama -- noh, hea ja halva tundmise kaev variseks maa sisse. Lõpulugu prääksub-vigiseb-tuuseldab kui ahvikäpp orki turjal. Ei viitsi enam punne albumitele lisada, aga see on kindlasti üks selle aasta rokialbumeid.

Mitseliy – Forgotten Pine Trails I (2023)

Enough

Microtonal Ambient Musique concrète Ambient drone Dreamwave Space music

Peenekõlalised hõllandused, pakituna viielooliseks albumiks, millest kostub läbi nii ämbient, konkreethelid kui droonmuusika. Kohati omandab kergpsühhedeelse varjundi, avardades hinge- ja vaimuruumi. Suur küsimus ämbiendi puhul on ühe või teise albumi poolne kõnetamine -- on selles piisavalt vaimusügavust ja emotiivsust või on tegu pelgalt helirondiga (eks see omakorda ole kunstlik konstruktsioon -- puhtaid vorme sisuliselt ei esinegi). Ka rondistatud heli võib tinglikult, st teatud eluhetkedel või situatsioonides kõnetada, ent enamasti mitte. Vene artisti Mitseliy muusika kõlab kohati simulaakrumina kosmoselennule, milles Maa päritolu tuletatakse meelde üksikute linnulaulu fragmentidega. Hästi produtseeritud, ent liiga ulme -- vajaks rohkem olmet, rohkem rikkeid, roostet ja vastuolusid, mis sellesse masinavärki mõrasid tekitaksid -- isegi kui see viiks kosmoselennu katastroofini. Kokkuvõtvalt on käesolev ikkagi auhinda väärt.

JDisk – Nativitas Stellae (2023)

Bandcamp

Flashcore/Breakbeat/Breakcore/Sampledelic/Electronic music/Alternative dance/Drill and bass/Deconstructed pop

Argentiina helitrikitaja uus album on kõike ja mitte midagi -- nii võiks kõlada klišee. Klišeedest ja eelarvamustest poptööstus toidubki. Kõikjal ja eikusagil. Produtsent söödab mõnuga kõike DJ-hakkmasinasse. Breikbiit on justkui kõige alus, kuigi seal on ka postpunki ja isegi kingapõrnitsemiskajasid. Põhiliselt siiski serva peale elektrot, tehnot ning põrunud trummi ja bassi, hektilist UK garage'i ja wonky't, mille taamal või siis sellest kasvab välja lahti võetud ja sageli "valesti" kokku liimitud popmeloodiad-harmooniad. Naivism kohtub kõige moodsamate tendebtsidega. Seda saundi nimetatakse flashcore'ks, kuivõrd heliliselt ja stilistiliselt kõik sähvib-lehvib, käändub ja väändub -- läbi väändunud helikoe kõik helkleb ja sädeleb. Eks see intensiivsus ja kramplikkus tekitavad kuulajaski aeg-ajalt segadust ja peapööritust, aga see on igati tervitatav.

8.0 (7.0-8.5)

The Hathaway Family Plot – There Is No Discord (2023)

Bandcamp

Modern classical/Micronoise/ Experimentalism/Post-classical/Art pop/Avant-garde/Spoken word

Buffalo'st on pärit üks lemmikuid -- Mercury Rev; samast linnast on teiseks lemmikuks kujunenud Kevin McFadden'i ühemeheprojekt, mille raames ta üllitab keskmiselt albumi aastas. Esimesed tema teosed anti välja Hollandi plaadifirma WM Recordings 'i alt 12-13 aastat tagasi, järgmised on ilmunud omal käel -- algne suht väänlev eksperimentaalne elektroonika on tasahilju nihkunud uusklassika suunas, samas on ta loonud sellest omanäolise mustri, millesse on kunati kootud sõnalist osa, mikro- ja makromürglit, suupillimängu, varitsevat-pingestavat feedback'i, maitsekat autotune'i, läbi sahisevate raadiolainete esile tungivat häält ja sõnumit. Nihestatus on selle mängu nimi, mille pealmine kiht -- voolavad klaveripassaažid -- on taustaks, mida mööda teised komponendid libisevad ja valivad trajektoore. Nihestatus tungib paratamatult kuulaja kujutelmadesse -- kujutlemas smokingus artisti ontlikus kohas ontlikule publikule tiibklaveri taga mängimas muusikat. Ei -- sellele päris elus ei oleks kohta ei kabaree- ega vodevillilaval! Muusika ja situatsioon mõlemad on sürrealistlikud. Ja jäägu nii.

8.0 (8.0-8.5)

Orgonon Sound Machine – Ashes (2023)

Soisloscerdos/Bandcamp/Archive.org

Neokrautrock/Cosmic synth/Alternative dance/Art rock/Avant-funk/Psychedelic/Kosmische Musik/Acid techno/Motorik

Kaasaegse muusika juures näikse häirivat elutus ja pealiskaudsus -- isegi kui vorm on uhke ja mõnikord ka põnev, ei jää see reeglina siinkõnelejat kummitama (eks igat helikandjat tuleb eraldi vaadata). Võrreldud on isegi kaasaegse popi keerukust jätsuga, ent see ei ole argument. Kuulaks siis pigem transgressiivset Stereolab'i, Broadcast'i, Seefeel'i ja Boards of Canada't, milles on ainest, sügavust ja stiili rohkem. Põnevam on pöörduda minevikku oma isade-emade ja isegi vanaisade-vanaemade manu, kes tegid mussi põnevalt ja hingestatult. Näiteks Kraftwerk, The Silver Apples, John Cage, Faust, Harmonia, Brian Eno, keda on mainitud Itaalia artisti mõjutajatena. Ega's ka Eliane Radigue, Delia Derbyshire, Neu!, Tangerine Dream ning Ash Ra Tempel ei ole külgi mööda maha jooksnud. See on tegelikult hämmastav, kui elav oli varane elektronmuusika. Käesolev on mööndustega kosmiline psühhedeelia Moog-süntesaatorite supis, viies inimesi helgesse tulevikku, mida tegelikkuses kunagi ei tule. Ilmselt seda mõistab ka autor, kuivõrd albumi pealkiri osutab lõpetatusele. Niivõrd palju on midagi uhmerdatud, et asi on ära kulunud või maha põlenud. Või püsib visalt lootus uuele koidikule. Siin seda lootust turgutatakse Teutooni kosmilisest muusikast pärit rütmide ja meloodiatega, muutes seda rohkem kaasaegseks (tantsu)muusikaks. Tegelikult on asi isegi sümpaatsem -- Orgonon'i muusikas on 80ndate lõpu ja 90ndate alguse analoogtümmi, mis on ühtaegu nii mahlakas, veits risune kui müstiline matakas. Tõsi, loos "The Un Popular 01" olevad orientaalsed mõjud ja kerge madalsageduslik vaib vihjavad Muslimgauze'i esteetikale -- sealt edasi osutuspunktile ja piirialale, mis on ühtaegu nii ühendav kui konfliktne. Lõpuloos kannab maagiline tume funk kuulaja veelgi meeldivamalt randa. Mõned asjad on igavesed ning on mõeldud kestma. Kaasahaarav ja meisterlik süntees.

8.5 (8.0-9.5)

James Hoehl – Called Alien Transmission (2023)

Etched Traumas/Archive.org

Ambient/Electronic music/Ambient drone/Minimalism/Kosmische Musik/ Post-rock/Space ambient/Microtonal/ Shoegaze

Varasemast on käesolev autor esindatud päeva lugudega kolmel korral blogis -- olen markeerinud Hoehl'i muusikat küll droonmuusikana, küll ämbiendina (nii tava- kui tumevariandina), isegi New Age-virvenduste ja progressiivelektroonikana. Ka mikrotonaalsus on läbiv märge. Käesolev teos püüab tulnukate signaale avakosmosest, mis on ühtaegu nii kasin kui ülev protsessi ja tulemusena. Droonhelid kõlavad kohati (pool)sümfooniana, mis siiski näikse avaruumis kihutavat tohutul kiirusel tundmatusse; siiski pakkudes vaheldust emotiivset pinget kruttides ja maandades. Kohatine polüfoonia on rabav -- seda nii väheste muutuste, spetsiifilise vibratsiooni, inimhääl(utust)e kui tektooniliste efektide kasutamisega. Isegi helikriukse-läägamist on sisse kootud. Eraldi tooksin välja loo "Go Into Exile", mis kõlab sarnaselt mõne kosmilise postrokk-kombo või atmosfäärilise kingapõrnitsemispundiga. Tõepoolest -- kitarrid, trummid, tagurpidi raadavad heliefektid mõlemas helikanalis --, millest omakorda kasvab välja hõõguv bassine droon -- tekitavad uue sünteesina meeliülendavat hingeärritust. Kindlasti üks selle aasta lemmikalbumeid.

8.5 (8.0-9.5)