Richard Chartier – Continue (2020)

Moving Furniture

• Avant-garde 
• Sound art 
• Experimentalism 
• Microtonal 
• Abstract 
• Microsound 
• Non-music 
• Psycho-acoustic 
• Electronic music 
• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Drone 
• Micronoise

 

Ameerika helikunstnik-eksperimentaator näikse olevat inspireeritud pigem helide kõrvalekalletest kui korralikust helikvaliteedist. Aga...jutt käib helist kui algmaterjalist, mitte kui kompositsioonilisest ülesehitusest. Ei ole ta ei esimene ega viimane artist, kes helidele on veaprintsiibil või selle kõige minimaalsemat alget aluseks võttes lähenenud (meenuvad Frank Bretschneider ja Kaffe Matthews). Teiseks loob Chartier neist helidest põnevad kompositsioonid – võttes eelduseks helide dünaamika, nihete, arenguskeemide olemasolu. Kolmandaks – eirates eeldust, et muusika on inimolendit mõjutav aktiivne kunstimeedium ja inimene selle juures jääb passiivseks – kasutab Chartier nn madala läve kuulamise taktikat/low level listening/, et kuulaja peaks aktiivselt kaasa lööma, et asjast mingisugust sotti saada. Siinkirjutaja pidi haarama vastutahtsi kõrvaklapid, et saada kuuljaks ja isoleerida segavad helid. Ning kuulma hakkasin paljut ja huvitavat, detailset ja üldisemat – nii vaimses plaanis, fantaasiates kui füüsiliste vibratsioonide kaudu. Midagi rappub nii mentaalselt kui füüsiliselt, lisaks kuuldavale on kuuldamatut ja olematut (kuulmismoonutused – vt. Maryanne Amacher). "Rahu ainult rahu!", karjus Karlsson ja pani Moving Furniture plaadifirmalt ostetud taiese maksimaalse helitugevusega mängima, et kuulda minimaalset.

Aboombong – asynartetic (2020)

Bandcamp

• Art music 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Improvised music 
• Modern classical 
• Minimalism 
• Post-classical 

Aboombong on (pool)müstilise USA muusiku J.C Thorne'i sooloprojekt. On teada, et ta on olnud aktiivne aastakümneid; ta on pigem olnud varjuline võlur, kelle asi on jätta endast maha kunstilised helikontuurid. Kuigi ta on osaline ka seesugustes ansamblites nagu Psychic Enemies Network, ¡para!helion, The Jonny Cats, Anxiety of Silence ja veel mõnes teiseski, aga Aboombong on jätnud neist sügavaima mulje. Eks ole ka olnud huvitav jälgida projekti muutumist kümne aasta jooksul, mis algas motoorse krautroki, minimalistlike motiivide, flippertronics'it meenutava proge ja psühhedeelse šamanistliku avangardiga. Hiljem muutus muusika fokusseeritud ämbient-eksperimentideks ja moodsa klassika ilminguteks (reeglina oli see ebatavaline, st oli kas kuidagi nihestatud või sisaldas stilistiliselt veel midagi). Võib nentida, et J.C Thorne jätkab sealt, kus eelmine album "AGNOSIS" pooleli jäi. Klaverimuusika eksperimendid, mis sellel viieloolisel üllitisel on võtnud varasemaga võrreldes toorema kuju; jätkuvalt õhuline, aga nurgelisem, ümbritsetuna elektroakustilistest helieksperimentidest. Saab nautida nii tehnitsistlikku tahku – mida artist ei püüagi varjata – kui suhteliselt puhast harmoonilist väljundit, mis on esile manatud klahvpillide, metallofoni, eksootiliste trummide-kellade ja keelpillidega. Nagu ikka, on käesolev album osa mehe isikliku plaadifirma Pen & Mallet diskograafiast. Väga viis.

Thuoom – Luonto (2020)

Textural Healing

Archive.org

Bandcamp

• Avant-garde
• Ambient
• Microtonal
• Abstract
• Experimentalism
• Drone
• Musique concrète
• Organic electronica
• Field recording
• Minimalism
• Avant-techno
• Non -music
• Electronic

Soome ühemeheprojekt Thuoom on tagasi kaheksanda albumiga "Luonto". 13-looline album on rajatud üksnes pärishelidele, mis on kas ehedal, st töötlemata kujul või on seda vähem või rohkem töödeldud. Näiteks lood "Unipuu" ja "Syvä puu" kõlavad kui laias laanes salvestatud kõlksatustest ja kajast läbiimbunud transsilangenud tehnomuusika. Leida transis meelte ja vaimu puhastumine (ka füüsise korrastamine ja laiemalt terviklikkuse saavutamine). Väga soomeugrilik lähenemine – oma privaatruumi hõivamine, selle laiendamine ja isikupäraseks kujundamine. Meie rahvaste õnnis paganlik embrüo, mis aeg-ajalt end meelde tuletab. Ühelt poolt inimene tagasihoidliku sekkumisega looduse keskel või äärel, piirnedes aukartustäratava kimalasparve lennu või hirve haukumisega. Just nimelt seesugune peab olema keskkond, et inimese kui eraldi isendi ja ühe loomaliigi esindaja ilu saaks esile tulla. See on kahtlemata eskapistlik album pääsemaks eemale ühiskondliku-sotsiaalse pasarahe eest. Ainult looduse keskel ei pea inimene pretendeerima olemaks teine, kolmas või neljas jne; surumaks alla oma viha ja emotsioone, mõtlemaks ette mitut käiku ja kulutamaks tarbetult oma energiat. Sarnaselt Tuomo eelmistele albumitele on käesolev üllitatud isikliku blogileibeli Textural Healing all ((muideks, samaaegselt üllitas albumi "Natur", peitudes pseudonüümi Thuuooom (selles ilmnevat Tuomo ämbientlikum pool – siinkirjutaja arvates on see pelgalt maitseasi) taha (järjekorras neljas)).

Odessey & Oracle – Crocorama (2020)

Bandcamp

• Baroque pop 
• Indie pop 
• Chamber pop 
• Alternative pop 
• Sunshine pop

 

Ma ei tea, mida see pealkiri täpsemalt tähendama peaks – esmapilgul võiks ju arvata, et on pühendatud krokodillidele, alligaatoritele ja gaavialitele. Aga pealkirjades nende nimesid ei esine. Mis iganes, aga muusikaliselt on see pilguheit helgele päiksepaistelisele valule, mis nominaalselt uhkeldab suure hulga legendaarsete elektrooniliste klahvpillide kasutamisega (meenub kohe Air`i “Moon Safari”), aga liialt ekspluateeritud neid ei ole. Pigem vastupidi – keelpillid, elektroonika ja puhkpillisektsioon on kenasti tasakaalus ansambli kolmandal albumil. Tundub, et sarnaselt Damo Suzuki`le, kellel oli märkimisväärne mõju tulevastele Jaapani (eksperimentaal)bändidele, on ka Stereolab`i ja Laetitia Sadier`i mõju märkimisväärne tänapäeva Prantsuse ansamblite loomingus (sealtkaudu ja eraldi mõjuliinid yo-yo popist ja Serge Gainsbourg`i OST-esteetikast). Üldmulje on selline tasalahja aasapopp (jah, võib leida sarnasust üle-eelmise kümnendi Rootsi indipopparitega nagu The Concretes, Suburban Kids with Biblical Names, Sambassadeur, I`m From Barcelona, Club 8 jpt), milles on ka mõni tummine lihatükk sees. Näituseks “Ferdinand L'Albigeois”, mis jagab end hoogsa refrääni ja keskaegse muusikalise kudrutamise vahel.

Monster Rally – Escape to the Cloud Forest (2020)

Bandcamp

• Exotica pop 
• Tiki music 
• Sampledelic 
• Ethnotronica 
• Breaks 
• Electronic 
• Psychedelic 
• Avant-pop 
• Raga music 
• Sound collage 
• Minimalism 
• Post-pop 
• Plunderphonics 
• Lounge pop

 

Kuuldes flöödihelisid peaks igal indimehel sülg tahtmatult suunurka valguma. Nimelt indimuusika signatuurlauludes "There Is A Light That Never Goes Out" (The Smiths) ja "When You Sleep"(My Bloody Valentine) on sämplitud/sünteesitud vastavat instrumenti, mis tagavad lugudele vastupandamatu voo. 33-aastane jänki Ted Feighan on kindlasti märkimisväärse erudeeritusega melomaan, kuna ta muusika on sämplipõhine. Leida kohaseid sämpleid eeldab korralikku plaadikogu, arusaamist muusikaajaloost ja selle (ala)peatükkidest ning teisalt suurt pühendumist see kõik üksipulgi läbi käia ja sellele oma tõlgendus anda. Aga seda ta on teinud, ning ei ole melomaanidele varjatuks jäänud. “Põgenemine pilvemetsa” koosneb kahest üsna erineva rõhuasetusega kompositsioonist. Ühiseks osaks on psühhedeelne kordustele toetumine ehk antud kontekstis võiks sobivalt kirjeldavaks sõna olla “sämpledeelia”. “Mööda jõge” põgenemise lugu on kantud algul mainitet instrumendil mängitud meeldesööbiva käiguga meloodiast, mis mingi hetk lõtvub mõõdukalt kammitsemata ulmaks. Ju siis põgenemine õnnestus – pingelangus! Teine osa (“Mägiküla”) on seotud kohaselt Maailma Katuse vahetus ruumis elavate rahvaste muusikaga elik Hindustani raga, rahvamuusika ja psühhedeelne puudutus juhivad minimalistliku algoritmiga kogu kupatust. Ja eestikeelne “jaa” käib pidevalt läbi. Ka mina ütlen neile üheksale minutile jaa.

The Echelon Effect – Drift Ten (2020)

Bandcamp

• Post-rock 
• Cowbell indie 
• Alternative rock 
• Indie rock 
• Ambient rock 
• Art rock
• Progressive

 

Kui Angloameerika väljaanded teevad kokkuvõtteid parimatest albumitest žanrite lõikes, jäävad pinnale lõviosas USA ja Briti asjad; harva on seal mõni Kanada ja Saksa üllitis, veel harvem mõne teise maa oma esindatud. Ei ole seda taaka sel korral. The Echelon Effect on suhteliselt vähetuntud Briti ühemeheprojekt, niinimetatud Bandcamp'i demokraatia sünnitis, kuigi tolles keskkonnas keskmisest vähem anonüümsem, st rohkem tuntud. Mis tähendab seda, et albumi on kümmekond inimest või natuke rohkem ostnud. Ten Drift on meditatiivne kulgemine pastoraalses keskkonnas, mis rõhutab õuel leiduvaid pastelseid värve, veiklevaid varje, paitavaid tuuleiile, sujuvalt muutuvaid ilmastikumuutusi ja kõduhaisu. Nagu sünesteetilise kogemuse rekonstruktsioon, taaselustades seda linnakorteris konutavale unistajatele; kes õhtul on liiga väsinud, et tiibu saputada. Mõnikord võib sellesuunaline taotlus areneda millekski painajalikuks ja düstoopiliseks, kui vilets esteetika püüab oma olemuselt košmaarset taotlust elik simulaakrumit lunastada (hoopis võimendades seda). Muusikaliselt ei tahakski seda mõne teise postrokkalbumiga võrrelda, kuna mõtted liiguvad hoopis Simon Jeffes'i juhitud imetabase Penguin Cafe Orchestra-nimelise imelooma manu. David Walters' i algus- ja lõpp-punkti vahe on väiksem, st ta koob vähem, loob rutem suhteliselt kitsa diapasooniga meeleseisundeid, ent jätab seeläbi ekstaasile vähem aegruumi välja areneda. Kokkuvõttes siiski korralik kuulamine.

Small Scale Collisions – Deploy Face Parachutes (2020)

Herhalen

• Krautrock 
• Psychedelic 
• Avant-rock 
• Experimental rock 
• Motorik 
• Electronic 
• Minimal wave 
• Trance rock 
• Progressive

Peab tõdema, et Faust'i žanrit defineerivast loost "Krautrock" olen vist väsinud – vist on natuke liiga pikk, võinuks vabalt viis minutit lühem olla. Eks palju ole kuulatud ka. Sarnaselt šotlaste Small Scale Collisions'i viieteistkümne minuti kanti. Olgu, eelnev jutt on väikese naljakoefitsendiga kirja pandud, Faust oli ere täht eksperimentaal(rokk)muusika vallas. Kõlab ka nüüd aegumatult. Nagu bändi nimigi veidi vihjab, on siit oodata kokkupõrkeid, st esteetilises keeles nautisklemist psühhedeelse, kordustel põhineva, ent efektselt motiive muutva lineaarroki saatel. Nojah, tegu on pigem kokkupuudete kui kokkupõrgetega. Või siis hetkeliste kokkupõrgatamistega. Motoorne apatšibiit piitsutamas alateadvust. Krautrokk jah, ehkki pigem postkrautrokk, kuna vaiksematel perioodidel, kui targu hoogu kogutakse, on lugu staatiline (pool)sünteetilises minimal wave'likus kuues, mis tuli kord (post)punkaritega esile. Teisisõnu, on siin nii otsest krauti kui ka tuletuslikku postpungi mõju. Krautrokkpuntide eeskujud olid tetavasti progerokk, akadeemiline avangard, improvisatsiooniline muusika ja Velvet Underground, mis ei sisaldanud minimal wave'i elemente (kui väga tähte närida, leiab igalt poolt midagi). Suurepärane lugu-album, mille eest peab tänulik olema plaadifirmale Herhalen. Hea krautrokk töötab alati.

Coti – Metamemoria (2001/2020)

Inner Ear

Bandcamp

• IDM 
• Electronic music 
• Experimental electronica 
• Downtempo 
• Minimal techno 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• Ambient techno

 

Coti's Metamemoria was firstly released on Vibrant Music in 2001 and since then being considered an important issue in Greece. Inner Ear Records released it on vinyl approximately two decades later to resurface electronic memories from the period when many important issues and projects did take place. Boards Of Canada, Squarepusher, Plaid, Plone, and of course two main stalwarts like Richard D. James based on his many pseudonyms, and Autechre from the Great Britain, and on the other side Teutonic IDM/neokrautrock/post-techno artists like To Rococo Rot, Mouse on Mars, Kreidler, Jan Jelinek, Pole, Oval, Microstoria had broadened borders of electronic music. Given that chronological and technological advantage most musicians from other districts were undoubtedly influenced by them. Metamemoria is a fascinating issue because of searching successfully for balance between coherent flow in harmonized and syncopated progression and refreshing sonic fabric and compelling effects. All these elements are properly represented doing away with undue exaggerations. However, the listener can find out a legacy of Kraftwerk coming from their Autobahn period. The favourite of mine is M Key, a superb track of cinematic semi-orchestrations imbued with heavy vinyl crackles and backed up by a slowed-down pace. In a word, solid performance.

Origami Repetika – Wonder & Suspicion in Cryptomnesia (2020)

20kbps

 

• Lo-fi 
• DIY 
• Indie pop/rock 
• Alternative pop/rock 
• Bedroom pop 
• Psychedelic 
• Singer-songwriter

 

In fact, this album being released on the lo-fi imprint 20kbps is the favourite pop issue from this year. It deals with remembering and interpretation of dreams. In truth, it is a human being's necessity to live in the past because the present is just a second to get immediately disappeared and the future is not available in strict sense. So we are already dead in advance. I see Ariel Pink as the most important musician in the last two decade because his early home recorded lo-fi music could surpass the aforementioned categories of time. As one thoroughly music related person said after in my country he had heard Ariel's music for the first time God (who is beyond everything) started to create (pop) music. There has been just few embodiments of Lord – Ennio Morricone, and Angus Maclise I would like to add. First four albums by Tim Hecker and some albums by Natural Snow Buildings are also bright candidates. Listen to this 10-notch whole get immersed in swathes of soft guitar jangles, subtle vocal arrangements and exquisite synthesised progressions coming over the listener's head. The subject and the object meld together due to timeless sense of melody and harmony. One's perception seems to be otherwise as it was before starting a listen. You have a chance to soften personal existential turnarounds.

CLOUDWARMER – monolith II (2020)

Bandcamp

• Experimental pop 
• Avant-pop 
• Electronic
• Breaks 
• Sampledelic
• Post-pop 
• Sound collage 
• Plunderphonics

Some days ago I got an idea Lana.. had issued a book of poetry… . I guess she needs some more millions of bucks to cope with. At the moment many Americans shit their pants off to pay their colossal Corona treatment bills and then comes out a local pocket-Dickinson to treat them with an additional bill (don't tell me the buying is a voluntary, non-brainwashed act regarding especially children). It would have been a nice act by her to release it for free as a thanksgiving to her fans in these dim times. At least I got inspired by the idea to go back to Cocteau Twins, and Slowdive as seminal acts and musical heroes. By thinking of Slowdive I thinking of Oasis at the same time as the dark shadow of the shoegaze legend who were dropped from the roster of Creation Records allegedly because of the Mancunians. In last years of the 90s the third album of Oasis (I could not remember the title of this hype anymore, sic!) was a main article in British second hand shops. So you can draw parallels and create a possible scenario between L and O. Could you find out Slowdive's Pygmalion in a second hand shop? Indeed, history showcases frantic paradoxes within to bring forth the truth/objective meaning. In fact, could we know the truth at the time of post-post-post-post-tttrrruuuttthhh?
There have been around a couple of guys for years who has been releasing music from a possible sonic trash (I have no exact idea of their initial sonic material and its goodness and ugliness). They started as The Fucked Up Beat and had been producing as CLOUDWARMER. The duo of Eddie Palmer and Brett Zehner have again activated during the recent year by issuing at least four releases full of sampledelic charm, haunting glimpses from the past (we are living in the past anyway), smoky jazz whiffs, skiddy trip-hop and Latin mixed rhythms. In comparison to their previous act the sound has been managed to be more pop-appealing and catchy with more accessible harmonies and compelling gears and doing away with ghastly samples related to dark events or obscure accidents during the 20th century. Beautiful shit in any cases.

Pablo Gómez Bate – Conflicto Bélico (2020)

Pueblo Nuevo

• Electronic music 
• Avant-jazz 
• Drone 
• Electro-acoustic 
• Ambient drone 
• Experimental techno 
• Ambient techno

The Chilean imprint Pueblo Nuevo used to release intriguing crossover issues of different genres and Pablo Gómez Bate's 6-notch one has been managed to run across disparate landscapes like IDM, jazz (in-between cool-Miles, and fusion-Miles), electro-acoustic morasses, (ambient) droning, elaborated vowels amplified into abstract noises, simplistic toytronic fantasies, and every kind of sonic trash can dance which used to loop alone and constitute colourful kaleidoscopic patterns with one another. Something comes in, something goes out, something staying in place, something disappears, something goes wrong, something transforms into a chimera, something...never mind. All is truly possible in a dreamy state of mind, all will then be cancelled in the non-existent state of mind. The highlight of the issue is dynamically progressing Pachita, the aforementioned state between differently played trumpets of Miles Davis.

Makunouchi Bento – Drowned In Bodrog (2020)

Cinemaude

• Neoclassical 
• Electronic music 
• Fantasy 
• Art music 
• Conceptual 
• Post-classical 
• Post-industrial

Makunouchi Bento, a duo from Romania (Felix Petrescu, and Valentin Toma) has issued a sequel to their previous release Ghostophonia. Musically the case is quite similar drenched with high-pitched and slowed-down synth progressions which by their nature and emotive side are ominous and eerie. Slight difference comes in by exploiting more Fantasy-filled motives and gravity-free electronics as if some puckish fairies using one's toilet room. It could have happened but this bunch of tight classical and electronics mixed issue plays tricks on one's mind. Where's the truth, where are fake sounds? As once said a little girl about 5 years old to me she does not believe that we exist at all. That's I believe in because all what we can do we can define themselves through the past, a temporal dimension which does not exist anymore. Because of that all is dream altogether, all is non-existence ultimately. There is no difference between life and death. As Ghostophonia this 9-notch outing is a part of the little discography of Cinemaude.

The Hathaway Family Plot – Someday, This Will Never Be Over (2020)

Bandcamp

• No wave
• Psychedelic
• Sampledelic
• Progressive
• Avant-garde
• Art pop
• DIY
• Experimentalism
• Noise rock

Comment: hopefully someday this will be over. About all the bullshit what is happening now worldwide. With Trump or without Trump. Pro Trump or against Trump. With Coronavirus or without Coronavirus. In principle, however, there is no difference at all. Different people do have different opinions but there are some universal problems coming up to paralyse each of us from day to day. What's the true goal of a human being should be in fact? Probably the correct answer is to create something which lasts much longer and inspires further in spite of one`s mundane chains restrained him/her to be. Such guys and gals are called heroes but the biggest nowadays shortage is there is no heroes anymore. A musician from Buffalo, Kevin McFadden has been doing music either having inspiration on Trump or not. By sampling Trump of saying "The American Dream is dead" it is even more obvious all will be in decline like a huge snowball coming down the steep. All is profoundly polarised and torn apart because/ and with the very totalitarian purpose to gain control over the opponents' mind. There is up the concept "post-truth" but has someone ever asked was there the truth before? Musically the brand new one is a refreshing deviation from the artist's previous efforts which are strong items yet more determined if you would like to avoid saying "totalism" through those strangling and subjugated relations between piano chords and artificial noises (please, do not take very seriously this sentence!). The recent one may be less ambitious at the first glimpse but within it one may find out more something which can be considered refreshing, loose and less artificial. From Glenn Branca to Procol Harum. Coming from sharp noisy waves to be traversed exquisite noise rock territories to restrained yet panoramic sonic walls to easy listening-alike progressive muzak. Partly it is a welcome arrival to his very first issues being issued on an imprint, WM Recordings. By the way, Glenn Branca was that guy who said "the Grand Epic is over". At the moment it is time for zombies to roam around.

Enoch D▲rk – Enoch Dark (2020)

Witch Spectra
Bandcamp

• Witch house
• Drag house
• Electronic music
• Cover
• Newbreed

Comment: it is dark-hued and ominous as if someone being crippled and exhausted after a black mass having then abandoned time capsule for the worse world. Here it is around with galvanized drones, reverb-laden drums running in the range of mid-tempo, and some occasional murky chanting. The best element within it are synthesised and a bit beeping sounds coming out from the flanks because of adding a more extraordinary touch. One of the tracks is a cover of a song by Christian Death (sounds good, isn't?). What else could be added but Christianity may have been the worst legacy for Europe and Western people to come from outside. There is little to do with God but a bunch of ideologically enslaving crap instead of having an adverse impact on the nature and consciousness of those human beings. The only feel you can perceive is being guilty about nothing (all this crap would start with the so-called ancestral sin concept). It is time to abandon the idol and go back to our Pagan roots and discover the true One. Set yourself free just as a member of one species among the other ones. The 8-track issue is a part of the discography of Witch Spectra.

Nicolas Tourney - Sightline (2020)

Vulpiano

Archive.org

Mediafire

Bandcamp

• Avant-garde
• Microtonal
• Epic
• Abstract
• Experimentalism
• Drone
• Ambient drone
• Electronic music

Prantsuse eksperimentaalmuusik Nicolas Tourney on uue aastakümne elik käesoleva aasta sees üllitanud juba kuus albumit. See on ilus muusika – kui seda saab niimoodi üldse nimetada. Aga saab küll – ma vist äsja tegin seda. Taas seotud ärkamise, kasvamise ja vaibumisega. Mis ei ole mitte karvavõrdki kulmukarvasid kergitamapanev, kuna tegu on kaheksateistloolise droonhelidele keskenduva teosega. Ja see nõuab kahtlemata tähelepanu, et kõiki pealtnäha olematuid detaile ja intensiivsusi selles tajuda. Häid hetki on sellel meisterlikul üllitisel rohkelt, aga mingi eriliselt kaasahaarav puude kaasneb elektriliselt laetud pulseerivate lainesagedustega. Justkui kõige minimalistlikuma minimalismi tantsupidu. Eks seda tüüpi muusika ongi erinevate lainepikkuste presentatsioon kõrvuti helide rohkem või vähem ämbientsema paisumisega. Ja erinevusel ongi see põhirõhk – ei pääse interrelatiivsest lugude vahelisest võrdlusmonendist – see on suisa eelduslik. Üllitis on täke USA leibeli Vulpiano diskograafias. Suurepärane torude-juhtmete ventileerimine.

Haarvöl – Ridge Of Humming Spoils (2020)

Moving Furniture

Bandcamp

• Drone
• Post-classical
• Electronic
• Avant-garde
• Ambient drone
• Experimentalism
• Microtonal
• Modern classical
• Electro-acoustic
• Abstract

Portugalist pärit trio on tagasi rohkem kui eikunagi varem, tehes seda taas Hollandi leibeli Moving Furniture Records abil. See on imetabane tervik droonhelidest, mis paisuvad ja poogivad viieloolise terviku vältel enda külge moodsa klassika, ämbiendi ja elektroakustilise muusika parimad puudutused. See on lumm, mis valitseb kuulaja ajusid, mis valitseb nii muusika kestmisel kui pärast helide vaibumist. Konkreetsemalt on selles nii dünaamilist voogavat soojust, teravamaid metalliklõpsatusi, elektroonilise muusika mahedust ja pretensioonikust; oma kõige minimalistlikumal ja abstraktsemal kujul kõlavad helid kui Alvin Lucier'i kõige perifeersemate helide talletused. Oma kõige lummavatel hetkedel kui ajasõlme kapseldunud klassikaline muusika. Ja see samm-sammhaaval taanduv lumm oma hüpnootilises veetluses on justkui taandumise ja surma võrdkuju. See ei ole hirmutav, pigem julgustav, mis seatud Kõrgema poolt. On liigne lisada, et tegu on selle aasta ühe väljapaistvaima teosega.

Graham Dunning – Something About Still Trying (2020)

Flaming Pines

Bandcamp

• Electro-acoustic
• Drone
• Sound art
• Electronic music
• Experimentalism
• Improvised music
• Avant-garde
• Musique concrète
• Field recording
• Organic electronica
• Abstract
• Microtonal

Eimiski. Helides saab kajastada ja väljendada erinevaid fenomene, näiteks Graham'i-nimelise inglase (kes on ka esinenud Eestis) varahommikut kusagil suvilas idüllilise looduse keskel (konkreetselt on salvestatud Põhja-Essex'is ja Rootsis). Ukse kääksumine, põrandalaudade kriuksumine, asjade ümbertõstmisest põhjustatud kolin, mingist hetkest loodushelide sisenemine (tuul, merelained?) ja eelpoolmainitud helidega üheks sulandumine. Sellel kõigel on pealtnäha üks puudus – tahaks pilti näha, tahaks lõhna tunda. Tuttavlikud konkreethelid vallandavad lõhna- ja nägemisimpulsid. Konkreetmuusika suurimaks puuduseks (eeliseks?) ongi nimetatud pingeseisundi tekitamine – mis on selle mõte? Kas peabki alati mõtet selle taga otsima? Samas mainitet pinge taandub – teised impulsid nõrgenevad –, kui sisenevad kunstlikud helid nagu pulseeriv elektroonika ja sumisevad-kumisevad droonhelid. Helid muutuvad kunstiliseks/kunstlikuks, organiseeritud väljundiks elik muusikaks (Raadio Elmari kuulaja ilmselt minuga käesoleva teose foonil ei nõustu). Näiteks kompositsioon A Tracing of a Single Tide kõlab kui elektrifitseeritud, sumisev versioon kõrrega kokteili mekkimisest või luristamisest (maitseasi, on ju?). See kolmelooline reliis – mille on üllitanud plaadifirma Flaming Pines – toob mulle meelde Masayuki Imanishi ülimalt minimalistliku teose Worn Tape (2019, Moving Furniture), mis kõlas kui kodumasinate kuuldamatu hingeelu võimendamine ja esiletoomine. Tõuseb ja vaibub, ärkab ja kustub. Nullist saab üks ja ühest saab null. Ja müra käändub vaikuseks. Ja vaikus on ontoloogiliselt mitteeksisteeriv, st eimiski.

DV-i – Implementation (2020)

Maltine

• J-pop
• Alternative pop
• Electronic pop
• Mood music
• Alternative dance
• Electro pop
• Easy listening

Olen taas Jaapani leibeli Maltine diskograafia juures, seekord märksa positiivsema meelestatusega kui eelmine kord (Coa White'i reliis Momoko). Pitchforkis ilmus mõned aastad tagasi artikkel kümneid tuhandeid inimesi hõlmavast Jaapani klubikultuurist, mis toetub ainult kohalikele netileibelitele. Eraldiseisev, samas ka ühendav subkultuur. Käesolev viielooline üllitis annab põhjust seda asja edasi ajada – kohalikust päkapikudiskost (antud juhul žanrilisel analoogial, mitte hinnangutel põhinev väljend) märksa rafineerituma elektropopi ja ämbientse meeleolumuusikani, samas olles küllastatud jaapanlastele omase laserkiirete rütmimuutuste ja pimestavate üleminekutega. Eks jaapanlased ole Lääne inimesi mürgitanud ülihaaravate meloodiate ja harmooniatega (Pizzicato 5, Fantastic Plastic Machine), mistõttu järk-järguline tung tugevamate meloodiate ja harmooniate järele seda albumit kuulates tugevneb. Hammas on verel - tahaks veel, veel ja veel!

Future Memories – Into the Memory (2020)

The High Fidelity Emporium and Orchestration

• Vaporwave
• Seapunk
• Dreamwave
• Yacht pop
• Easy listening
• Mood music
• Sampledelic

Into the Memory on ulme (moonutatud olme?); oma mõtetes, fantaasiates on meil võimalik põgeneda tühisusest ja vastuoludest meie ümber; üks tuttav ütles, et mida vähem inimestega kokku puutuda, seda parem. Eriti nende olenditega, kellega on olnud ebameeldiv kogemus; ja kui järjekordne negatiivne situatsioon peaks tekkima, siis tulevad kõik eelnevalt alateadvusliku kalevi alla peidetud emotsioonid taas esile. Olen näinud unenägusid, kus olen olnud täiesti üksi hiiglaslikus keskkonnas-maailmas, ümbritsetuna hiiglaslikest puudest. See on tunne, mida sellesinatses ilmas ei koge. Ühelt poolt veider ja teisalt kosutav, isegi lootust süstiv. Seda muusikat kuulates avardub ruum ja kustuvad konkreetsed mälestused (mis võib-olla on omavahel seotud). Mälestustest on jäänud pelk jälg, mis ei ole emotsioonidest laetud, võib-olla on isegi valemäluga täitunud. Oluline on keskkond, mida konkreetne muusika esile manab. Taevasinine vahemerelik sillerdus, pehme tuul puhub ja päikesepaiste tekitab rammestust. Kaunis hetk, oo, kesta...! Isegi kui vahetevahel tüünus täitub kurjakuulutavamate helidega, on see albumi kui terviku ja kuulaja seisukohalt positiivne, lisades hoogu ja dünaamikat sellesse lühikestest kompositsioonidest (kokku 18) koosnevasse teosesse. Iseenesest mainitud kurjaendeline vahetus on samuti teisele poole tõstva efektiga. Unenäoline psühhedeelia, mille vundamendiks on sujuv kombinatsioon vaporwave'st, yacht pop'st, dreamwave'st ja tolmukorra alla mattunud VHS kultuurist. Ja tänu Future Memories'i anamneetilisele efektile võib taas inimeste sekka astuda.

Dominik Vogel – Oasis (2020)

der Kleine Grüne Würfel
Archive.org

• Electronic music
• Tech-electro
• Alternative dance
• Experimental electro
• Experimental techno
• Outsider music

Kolm näidet elektroonilise muusika ristteedelt, kus elektro flirdib tehnoga seitsmeminutilistes lugudes. Elektroonilise muusika puhul on kummastav kasutada sõna "lo-fi", kuigi keskmise tehno- või elektroalbumiga võrreldes on siin madalamad resolutsioonid ja mõnevõrra vähem sidusust. Või on mainitet väiksem sidusus omaette kunstiline mõtlikkus ja hajameelsus, mis struktuuri mõjusalt hajutab. Teisalt on siin lummavat iteratiivsust, st kordusstruktuuridega manipuleerimist. Nimetame seda teisiti autsaider-tehnoks ja -elektroks. Sellega seonduvalt – keskmise tehno- ja elektroalbumiga võrreldes on Dominik Vogel'i üllitis eksperimentaalse kaaluga, mis tantsupõranda asemel sobiks pigem NYYD-muusika lavale või jääks melomaani sünapsite vahele pingpongi mängima. Artist lõi modulaarsüntesaatoril selle kõik ühe jutiga ühel õhtul/öösi. Kokkuvõttes igati haarav reliis Saksa parima eksperimentaaltantsumuusika traditsioonidest lähtuvalt, mille on üllitanud Teutooni leibel der Kleine Grüne Würfel (kuu aega hiljem ilmus sellele sama metoodika alusel loodud järg-EP Low Season Carnival).