Bandcamp
- Black noise
- Raw black metal
- Experimentalism
- Blackgaze
- Avant-garde
- Black metal
- Dark ambient
- Post-metal
- Noise metal
Ühendriikidest pärit Yhtilli 82-minutiline teos on omaette universum, mille keskmes ei ole mitte laulud, vaid füüsiliselt survestava (heli)müürina kaikuv maastik. Albumi pealkiri on väljendatud 16. sajandi okultistide John Dee ja Edward Kelley loodud enohia ehk eenoki keeles, mida olevat ennemuiste piiblitegelasele Eenokile õpetanud õkva inglid taevast. Kõik see vahetult loob õhustiku, mis on ühtaegu võõras, iidne ning aukartustäratav. Muusikaliselt on nende seitsme loo puhul tegu nii toore mustmetalli kui müramuusika ristandiga. Üks sisaldub lainetavate piiridega teises ning vastupidi. Või siis mängitakse mustmetalli müramuusikalises võtmes ning vastupidi. Helindi ähmastumise tõttu samas taandub eraldusjoon ja arusaam kõrge ja madala, atmosfäärilise ja umbse vahel. See on survestav kuulamine, mistõttu väljendudes ka teadvuse piiride kompamise muusikana. Nagu kriitik Machine Music-nimelisel leheküljel juba tabavalt on märkinud, et see on seletamatu mürasein, mis meenutab ühtaegu mustmetalli, kuid samas suudab mõjuda peaaegu meditatiivselt. Isegi kui see võib kõlada paradoksaalselt, aga täpselt see teebki Yhtilli nii haaravaks -- kaoses on oma rahu, see on une sügavusest ilmnev teadvus, mille keskme ase on kõige müstilisem tahk asja man. Kui keegi üleüldse tuleb selle peale, et küsida nimetatud asja järele. Loogika siin ei kehti, kuivõrd on piirav ning ahistav. Nähtavasti koguni võõras. Kompositsiooniliselt siin ei orkestreerita tõusu ja languse dünaamikat -- seda võiks pigem vaadata My Bloody Valentine'i ja Sonic Youth'i kõige mürarohkemate hetkede jätkumisena, millesse on sugenenud rohkem tumedust, risu ja tolmu. Läbi säherduse määrdunud aknaklaasi piideldes hakkab fantaasia tahes-tahtmata meelte puudujääke kompenseerima... . Helil teisalt siin kahtlemata peab olema oma loogika, kuna see ei vaju omaenese raskuse all kokku. Alatihti heli sulgub korduvustesse, et toimida rütmi aseainena, et siis taas millalgi lahti pääseda, suunduda mujale õilmitsema. Või siis vastupidi -- helisein taandatakse ajutuulte abstraktsiooniks (iseäranis loos "Whose Hand Would Not Wither"). Ei taha osutada kurvale sündmusele hiljuti Nepaalis juhtunule, ent võiks arvata, et looduse stiihiline väljendusviis - konkreetsemalt seotud pinnase ja veega - võiks oma piiramatus hävituslikkuses teha just säherdust heli. Kus ühte möirgavat tulva kannustab teine ja nõnda edasi ja edasi. Minnes tagasi arvustuse algusesse -- kuulasin seda ka tänaval kõndides ning loo "Hiss Voices from Deep Yesteryears Towering" ajal tundsin, et toimisin heliriba maandurina -- läbi jalataldade oli tajuda maa tüminat ning varvaste vahelist kõditunnet. 9.0 (8.5-9.5)
