Basic_sounds/Archive
- Contemporary classical
- Art music
- Drone
- Modern classical
Märkasin äsja Edasis Valner Valme tabavat küsimust (ja ka sellele vastust), et mis juhtub siis, kui uus muusika peaks otsa saama? Midagi ei pidavat juhtuma, kuna üks inimene oma eluea piiratuses ei jõuaks niikuinii ära kuulata juba loodut muusikat. Aga siiski kohatisest vingumisest tuleb möönda, et ennekõike põranda alt ilmub üsna tihti esile pärleid, mida võiks mäletada ka paarikümne aasta pärast. AD 2026 on ilmunud märkimisväärsed taiesed Orphaxilt, The Durutti Columnilt, Moonphase'ilt, Seefeelilt, CLOUDWARMER'ilt, Totoabasilt, noumnemoniconilt, The Hirundult, Accasarilt, Internal Fusionilt, Elvii Martenilt, Hanetrationilt, Toni Dimitrov + Blanket Swimmingilt, Pan•Americanilt, aboombongilt. Muidugi on see siinkirjutaja piiratud horisondilt tehtud valik, mis tähendab seda, et nii mõnigi kunsti teadvustatud asi mälu auklikkuse tõttu jäi nimetamata; teadvustamata asjadest rääkimata (mis tähendab seda, et tulevik on juba ajaks saanud, aga mulle võib olla aasta-paari pärast). Aga jah, minevikku on mõneti mõnusam - samas paratamatu - naasta, kuivõrd uute asjade puhul mõneti paratamatult eeldatakse midagi uut. Kõrgendatud ootused, mis võivad kuulamist häirima hakata. WTL on ennekõike tuntud eksperimentaal-elektroonilisest kombost Celer, ent käesoleval 11-loolisel taiesel kõlab ka kaasaja klassikalise muusika artistina. Esmapilgul läbinisti, ent aja möödudes kuulaja avastab nii mõndagi veel. Vinüülikrõbinad siin-seal omavad siin viiulite voogamine vahel rohkem kaalukust kui muidu; ka põhielemendid näikse triksterlikult justkui lindimanipulatsioonidele allutatud -- justkui natuke kiirendatud-aeglustatud, luues sedasi kuulajas lummust. Lugu "3rd" meenutab vägagi Eesti legendi Veljo Tormise loomingut; siiski kõige eristuvamaks kompositsiooniks on "8th", kus küll 49-minutilist taiest läbiv minoorsus säilib, ent kammermuusika instrumentaarium asendub kirikuoreli happelis-spirituaalse intonatsiooniga. WTL on vembuvana, kuivõrd ühelt poolt mängib (tava)kuulaja klišeedel klassikalise muusika kui kõige institutsionaliseerituma muusika ning teisalt sellest õrna lahknemisega - pilti kergelt ambivalentseks ning liminaalseks nihestamisega: olles kord siin-seal, samas erinevate rõhuasetusega kompositsioonde iseloomu tekitades, eristades ning varieerides. Mis tähendab ka seda, et artist mõistab delikaatselt kuulaja hingekeeltele vajutada. 9.0 (9.0-9.5)
