Proc-Records
- Digital hardcore
- Breakbeat
- Rhythmic noise
- Electronic music
- Experimental techno
Käesolev 5-looline taies ägab suure surve all, mille tulemusena rütmid lõhkevad kildudeks; biidid tukslevad, ning mitte alati nii väga elegantsel viisil -- siin madal ja peen maitse kohtuvad (kuigi mitte alati ei saa tõmmata võrdusmärki vastavalt madalate ja kõrgete sageduste vahele), segunevad, pühendades kuulaja määrdunud ilmega rütmiprallesse. Kandilised või suisa kidadega palistatud elektromehaanilised rütmimustrid, mis häbitult kuulajaid torgivad-kriimustavad-kriibivad. Iseasi, kui palju sellest ekstaatilist udu hõljuma jääb. Ühelt poolt artist näikse olevat küllastunud autechrelikust peenhäälestamisest, lastes ohjad vabaks ning prõmmides suvalt. Parimad hetked on need, kui sagedused keeratakse endasse - ning võttes arvesse eelpoolkirjeldatut - siis hakkab see protsess iseennast absorbeerima. Iseenda tühistamisega kerkitakse hetkeks argipäevast kõrgemale, pakkudes arusaamist arusaamatusest, et kõrge(i)m kunst jääb inimloomast väljapoole -- suuna pigem pilk merele, suuna pilk metsamassiividele või veel parem -- sisene neisse võluilmadesse. Või suuna pilk haardeulatusest väljapoole -- öisesse tähistaevasse. Selle alateadvuses torkiva paine tõttu ilmneb artistis meeleheide, mis paratamatult sisaldab endas destruktiivset segmenti. Võib ju tõmmata paralleele varase Cabaret Voltaire'iga -- määratleda enda vaenlased, kelledele-milledele anda muusikaga üle tahi -- Kai Nobuko mässamine on eksistentsiaalne -- see on tingitud oma piiratusest arusaamisest, nende piiridest välja tungimise vajamatusest ning võimatusest. Isegi albumi pealkirjas kajastub see kaudselt --lõplik arusaamine inimesest kui lõplikust olendist, kui palja persega pärdikust. Võib ju isegi juhtuda, et mõni säherdune tegelane sõidab maanteel su auto kõrvale, laseb tuuleakna alla ning karjub, et su muusika on äge või veel parem -- su muusika on pask. Mida selle teadmisega ikka peale hakata? See peegeldab pigem subjekti, seda lausujat kui konkreetset taiest --mille kohta tegelikult saabki arvata nii- või naamoodi. Ilmselt kunsti - sealhulgas muusika - puhul kõige intrigeerivamateks momentideks üleüldse ongi kriisid (teelahkmel seistes?), milles artisti konyroll on kadunud ning ta pale kistakse armutult paljaks. Mõni suudab seda paremini varjata, mõni vähem, ent lõpuni varjata ei ole siiski seesuguses situatsioonis võimalik. On võimalik, et muusika, mille artist on sõpradele pühendanud, võib neid hoopis ärritada. Teisalt nagu üks tark mees (1875-1961) kord ütles, et, iga asi, mis meid ärritab teiste puhul, on tegelikult tee enese mõistmiseni. 7.5 (7.0-8.5)
