Zymogen/Bandcamp
- Post-classical
- Ambient
- Art pop
- Glitch pop
- Modern classical
- Musique concrète
- Experimental rock
Ma olen kindel, et seda 2008. aastal üllitatud 5-loolist taiest mõistetakse täna stiililises mõttes hoopis teistmoodi kui AD 2008. Edasi spekuleerides -- neid 25 minutit oleks tajutud hoopis teistmoodi aastal 1991, mil seda peetuks ilmselt radikaalset laadi elektroonikaks. Jah, tänapäeval elektroonilise esteetika läbiimbumidel kõikidesse stiilidesse võib Jimmy Behan'i (JB) muusikat käsitleda otsapidi juba eksperimentaalse rokkmuusikana või vähemalt uusklassikana. Kahtlemata on see vägagi mõtlemist erutav, kuidas esteetiliste taustade muutumisel tähendused ja arusaamad muutuvad. Rokkmuusikas ei saa siiski ilma kitarrideta -- loo "Box of Broken Things" teises pooles ilmestatakse seda meisterlikult fantoomilike pillidega. Itaalia netiplaadifirma Zymogen'i all üllitatud taies kõlab valdavalt üksikute tektooniliste klaverinootide väljavenitamisena, mille ümber toimub trall ja möll -- muidugi, mikroskoopilisel tasandil ning hillitsetult. Pigem võiks seda võrrelda tohutu hulga musituste ja kallidega ülepuistamisena, mis võiks kohati suisa ahistamisena tunduda. Nõnda siin elektrooniline muusika sildab klassikalist muusikat, mis saadab ära teise aastatuhande esimest kümnendit, et uute kümnendisse sisenemisega anda teed uutele tendentsidele -- indimuusikas hakkasid esile tõusma elektroonilised hämukogud ning nõiakunstist ja paganlusest toituvad tumeelektroonilised rütmid ja mustjad motiivid looklesid järgmise dekaadi keskpaigani välja. Liminaalne element -- olles korraga nii üks kui teine kui kolmas. JB taies mässib hästi -- kuigi aeglaselt, ent piisavalt targalt ning doseeritult, et mitte üle pakkuda, samas mitte jäädes puudulikuks. See on rajatud laetusele - kätketud ootusele - ning pinge vabastamisele; selle eeldused jäävad piisavalt ähmaseks, et mitte suuta ennustada, kuidas helikeel paindub. 8.5 (8.0-9.0)
