LOUDsilence
- Avant-rock
- Noise rock
- Freeformfreakout
- Avant-garde
- DIY
- Space rock
- Improvised noise
- Post-psychedelic
- Experimentalism
- Experimental rock
- Live session
- Musique brut
Ma arvan, et albumi pealkiri ning plaadiümbris ütlevad nii mõndagi - ent piisavalt -, et kelle-mille vastu see 5-looline üllitis on suunatud. Ehk madu on pöördunud kiriku enda vastu -- õieti selle organisatsiooni vastu, mille asutaja ligi pooltuhat aastat tagasi katolikule kirikule heitis ette just luksuslikku elu ning igasugu mõjuvõimuga kauplemist. Tegelikult taandus asi lihtsalt sellele, et mitte igaüks ei mahtunud meepurgi manu -- mistõttu tuli teha üks kombinatsioon. Ega siis Martin Luther ei olnud ka just kõhna vend -- ikka päris priskeks oli ennast söönud teine (ilmselt piltidel on tema rasvunud füsiognoomiat mahendatud). Kõik need teleevangelistid on saatanast -- kellele heidetakse ette rikastumist, miljonite liigutamist ning massidega manipuleerimist. Näide sellest, kuidas kasumi(ahnuse) nimel hullutatakse ullikesi ning lüpstakse väeteid. Lisaks kõiksugu kirikusisesed kuritarvitamised ning liialdused (see ei käi ainult kristluse kohta -- nt lähiajaloost meenub, et Shaolini kloostri eelmine boss oli kraapinud endale paarikümne miljonilise varanduse -- on vist ülearune märkida teisi liialdusi, mis budismi põhinõuetega teps ei kattunud). Mis ikka selle vastu paremini aitaks kui üks tummine kogus mürast protesti, et igasuguse organiseeritud religiooni ees uks lukku lüüa. Kui punk olid pigem sotsialistlik käepikendus - kuigi Sex Pistols'i näol sündis pigem turunduslikest kaalutlustest - sotsiaalsele ebaõiglusele tähelepanu juhtijana, siis - olgem ausad - kunstiliselt oli tegu verevaese väljundiga. Seevastu müramuusika-industriaalmuusika tungisid märksa sügavamale kultuurikihti, urgitsedes revolutsiooniliselt teatud aspektides nii, et Briti konservatiivid isegi parlamendi tasandil Throbbing Gristle'ile hõlma hakkasid. See selleks -- käesolev taies kõlab kui live-ülesvõte, milles metalli taotakse, seda kraabitakse-kriimustatakse, mille taamal pulseerib elektroonika, pahast vaimust vaevatud vokaalid virvendamas ristiga tähistatud uksepakul ning kitarriudu esitlemas kõike seda, mida etableerunud rokkarid-muusikaevangelistid isegi halba unenäkku ei tahaks. See siin kõlab varase Cabaret Voltaire'i, Tore Elgarøy, Bardo Bond'i, Glenn Branca ning Keiji Haino ristsugutisena. Selles ühelt poolt on katust ära tõstvat - nii füüsilises kui vaimses tähenduses - müristamist kui provokatiivset primitivismi, mis kasinusele vaatamata on vulgaarne. Püha Vaim viibutab keskmist sõrme. 8.0 (8.0-8.5)
