Bandcamp
- Avant-rock
- Noise pop
- Indie dance
- Shoegaze
- Neo-psychedelia
- Indie pop/rock
- Alternative pop/rock
- Indietronica
- Alternative dance
- Ethereal wave
- Dream pop
- Doo wop
- Experimental rock
- Post-rock
Ütlen keerutamata, et Brad Laner'i juhitud pundist Medicine on isiklikult kujunenud My Bloody Valentine'i, Slowdive'i ning The Boo Radleys'e (esimesed kaks albumit) kõrval kõige olulisem shoegaze-punt. Hindan nende transgressiivset lähenemist muusikale (samas tegemata kvaliteedis järeleandmisi), mistõttu teised muidu hästi kõlavad ent konventsionaalsust väärtustanud kingapõrnitsejad jäävad tahapoole (nt Ride, Lush). Eelpoolmainitud suurused otsisid väljapääsu ebakonventsionaalsete lahenduste ning põigetega teistesse stiilidesse -- olles õiges rokivaimus mässulised, samas kohati vormiliselt olemata enam nii väga rokkmuusika (just tol hetkel, kui nad piire nihutasid -- hiljem lisandus auditooriumi mõistmise ja integreerimise kaanon). Kui mõelda, missugust täpset heli tuli kinnisideeliselt destilleerida, mis muutus peaasjalikult produktsiooni teemaks, siis seesugusel lähenemisel oli juba rohkem ühist elektroonilise muusikaga, samas mõjutades ka hilisemat elektroonikat (nt Morr Music alla koondunud artiste). Kui MBV tuli tagasi uue muusikaga 2013. aastal, siis sama tegi ka nende USA vasteks peetav Medicine (tõsi, nende paus oli kestnud kümme aastat). Medicine ei ole kaotanud sellel tagasituleku teisel (9-loolisel) taiesel midagi võrreldes varasemaga, ent on lisanud uut. Peened elektroonilised hoovused - mida võib omistada Brad Laner'i vahepealse sooloprojekti Electric Company arvele (elektroonilisest indist ja digitaalsest mürapopist kuni autsaidertehno, IDM, mikromüra, veaelektroonika jpm välja) - tulevad siin rohkem või vähem varjatud kujul esile (mida võis tajuda ka varasematel taiestel), ent isegi huvitavam ja isikupära määravam on üks teine tendents -- hõrk doo wop-vokaalkoor, kompides popi ja avangardi piiridel (a la The United States Of America). Väga juurtega punt, on ju? Nimilugu ja ühtlasi lõpulugu langeb ruumilisse kaosesse, toetudes kordustele, et iseloodud korratus üle võtta ning see hüpnoosiks vormida. "Don't Be Slow" on MBV uue ilme ja The Avalanches'i kohtumine kusagil India pagoodis. "It's All About You" otsib tumedamat pidepunkti sarnaselt Lycia, Autumn Grey Solace'i, This Ascension'i ning Black Tape for a Blue Girl'i-suguste sama (lõuna)kandi USA puntidega. See on maagiline realism muusikas. Ühes loos on hea näide sellest, et ka torupill võib olla vägagi indiinstrument, kui seda osata õigesti kasutada. Lummav meistriteos igatahes.
