- Ambient
- Modern classical
- Electronic
- Ambient drone
- Experimentalism
- Post-classical
- Microtonal
- Art music
- Avant-garde
- Abstract
- Sampledelic
- Conceptual
- Drone
Kui mõtlen popmuusikas vaikelule, siis meenub kõigepealt Londoni indiglämmrokkarite Suede`i samanimeline lõpulugu albumil „Dog Man Star” (1994). Mis on küll glämm ja puhevil, ent samas ka natuke sissepööratud ja harras. Janek Murdi kahelooline üllitis on vormiliselt ebavõrdne – esimene lugu on pea neli korda lühem, sisaldab Salme Palmiste (1917-2017) lauldud sõjalaulu; akordid on algul kimedad ja pahaendelised kuni mahenevad ja hakkavad sulnilt liuglema; teine lugu areneb kusagil vanajumala selja taga – ämbientne ja drooniv, aeg-ajalt seestudes ja abstraheerudes; üksildased klaveriakordid toovad kuulaja reaalsusesse tagasi; mingi hetk sugenevad sujuvalt helipilti orkestreeringud, tuues tagasi dialoogi. Võiks isegi arvata, et see on tänuavaldus Arvo Pärdile, kes on mõjutanud ämbient- ja eksperimentaalmuusikuid üle ilma kümnendite vältel. Ühtlasi jõuab tagasi oma eelmise teose „VIIV” (2021) manu, ent virdudes sellest hõõguvate stiihiate ja virdavate hingustega. Suur pooltund!
8.5 (8.0-9.0)
