- Drum and bass
- Ambient dub
- Organic electronica
- Psychedelic
- Dreamwave
- Field recording
- Musique concréte
- Downtempo
- Experimentalism
- Avant-garde
Eesti keele seletav sõnaraamat sedastab, et tont on ebamäärane üleloomulik olend, kuri vaim, koll, viirastus vms. Tont kiusab, ehmatab, hirmutab inimesi. Arvestades Siim Kuusemäe kiindumust loodusesse ja loodushelidesse, siis pigem ta kehastub seesuguseks tegelaseks, keda lõunaosariikides tuntakse essütäjä (eksitaja) nime all. Metsavaim, kes salakavalalt meelitab metsas eksleja veelgi sügavamale ja ohtlikumatele metsaaladele (sood, rabad, laukad). Artisti helid on vastupandamatult meelitavad ja unenäolised – tekitavad poolärkveloleku tunnet, mis samas tekitab kuulajas ka mineviku suunas liikumiseks tundmusi, otsimaks ja leidmaks positiivseid mälestusi pidepunktidena. Tõsi, albumi teine pool ilmneb märksa rütmilisema aluspinnasena, kus juba varasematelt albumitelt tuttavlikele downtempo- ja dub-rütmidele lisanduvad aeg-ajalt trummi ja bassi sagedused. Ent see ei ole trumm ja bass ei stiililiselt domineerivas ega ka konventsionaalses tähenduses (mis ruttu muutuks tüütuks). See on kaunistus, mis loomuldasa sulandub ülejäänud tervikusse. Vaevumärgatav, ent tõhus. Kuigi eelmisel albumil „Džunglirada” oli ilmselt hunnituid hetki rohkem, tuleb möönda, et on hüva teos küll. Sobib nii kartulikoore identiteedi, eksootika-müstika kui ka universaalse tundmuse poole püüdlejatele. Selle albumiga (eelneva loomingu taustal) vääriks Tont aasta alternatiivartisti tiitlit.
8.0 (7.5-8.5)
