- Modern classical
- Hauntology
- Art music
- Sampledelic
- Plunderphonics
- Spoken word
- Avant-garde
- Post-pop
- Post-classical
- Experimentalism
- Electronic
- Exotica
Milline fenomen see olla võiks, mida nimetame ideaalpopiks? Kindlasti peaks see hõlmama midagi tuttavlikku – näiteks harmooniat ja meloodiat (soovitavalt mittejuustust), kompositsioonilisi sarnasusi ning teisalt pakkuma uuenduslikku ja veidrat – ehk koguni hirmutavat. Ehk võiks seda teha mõni maaväline tsivilisatsioon, kes on hoidnud inimlooma absurdsel käitumisel salaja silma pääl, imiteerides näituseks Stereolab'i ja Broadcast'i muusikat. Ideaalpoppar ilmselt ei mõtle sellele, et ta liiguks mingi vooluga kaasa ega sellele, et ta manaks põnevaid ja veidraid helisid. Kuigi CLOUDWARMER'i maisteks kehastusteks on märgitud Eddie Palmer ja Brett Zehner (kellede esialgne vandenõuteooriatel põhinev legend kandis nime The Fucked Up Beat), ei pruugi neid olemas olla, kuna inimese võimuses ei ole lõhkuda entroopilist välja-tõket ning sellest johtuvalt liikuda tagasi minevikku, ning reisida suvalt oleva ja kadunu vahel. Üks selle muusika koostisosi on vaimude destilleerimine 20ndate aastate mustvalgetest tummfilmidest – mis pealtnäha kõlab küll kussutavalt, ent peaks loogiliselt olema pelutav. Surnutega ei jännata! Väidetavalt koosnevat nende muusika eranditult teiste artistide sämplitest, aga...kuivõrd sujuvalt ja õmblusteta helipilt kõlab, siis julgen selles kahelda. Eks nad püüavad oma võõrast päritolu pideva jutuvada-sämplirünnaku alla peita, aga asjata (isegi liiga palju on sõnaline pool muusika vahel sõelumas). Sõltumata siinkirjutaja subjektiivsetest tõmblustest-kahtlustest on käesolev artist kaasaja väljapaistvamaid ideaalpopi ilminguid. Isegi kui neil on antennid keha pooridest välja turritamas ja fooliummütsid pähe istutatud.
8.0 (7.5-8.5)
