- Noise
- Psycho-acoustic
- Avant-garde
- Non-music
- Improvised noise
- Freeformfreakout
Pulseerivad müraseinad vallutamas kuulaja kuulmekäike, hinge ja meeleolu. Haarates meelevaldselt kinni albumi avaloo pealkirjast viitab see ilmselt kunstlikule, kätega kokkuklopsitud iseloomule, andes edasi kiht-kihi haaval koostamise taaka. Kuigi jah, olgem ausad, raske on kindlaks määrata käesoleva neljaloolise (tõsi, minu kaustas on viis lugu) albumi algupärast impulssi – kas on tegu determineeritud heliloomingu või lõdvalt komponeeritud teosega. Ilmselt siis mõlemat – võiks eeldada üleval olevast tekstist. Käesoleva albumi kontekstis võib tõdeda, et müramuusika on intrigeeriv fenomen – ühelt poolt vormiliselt primitiivne ja destruktiivne, teisalt jälle tehniliselt meisterlik ja suunitletud. Viimane on oluline esimese aspekti usutavuse väljatoomiseks. Müramuusika agressiivsus on ajalooliselt igati humaanset tähendust omanud – esiisa Luigi Russolo matkis-mõnitas selle läbi sõja(masinate) koledust; destruktiivsust naeruvääristatakse, ning seeläbi lammutatakse. Puhtheliliselt võiks anda sellisele massiivsele helikeelele õigustuse, et looduses kindlasti leidub objekte, mis tekitavad sarnast heli – nt hiiglaslikud kosed Ameerikas ja Aafrikas, vulkaanid ja lumelaviinid. Müramuusika on pealtnäha vaba, ent nähtamatud piirid peituvad selleski. Ühelt poolt piirid ning teisalt nende piiride nähtamatus annavad asu nii seesmise jõule ja tähendusele kui ka petlikule veetlevusele. Popmuusika seevastu kätkeb endast totalitarismi algeid – produktsioonist ja turustusvõtetest kuni enda meeldivaks tegemise meelevaldsuseni. Attenuation Circuit on selle üllitanud.
7.5 (7.0-8.0)
