- DIY
- Avant-pop
- Electronic
- Sampledelic
- Lo-fi
- Psychedelic
- Experimental pop
- Outsider music
- Psychedelic
- Spoken word
Johnny Crewdson'i viljakus on positiivne, kuna hoides end pidevalt muusika produtseerimisega vormis, suudab asja perfektselt ära vormistada. Väljapool teda on enamasti vastupidised näited valdavad. Olgu, ootan pikisilmi esimest The Hirundu ebaõnnestunud üllitist. See neetud 15-looline istub iga kuulamisega üha enam ja enam pähe. No ei ole naljakas, et on nii tõsine kui naljameelega vürtsitatud; eriti karm, et viimastel aegadel valdavalt helieksperimentidega maha saanud artist teeb muuseas väga hea popalbumi. Siinsetes lugudes on kindlalt olemas suunitlus ja gravitatsioon ning jääb meeldejääv puudutus. Olles piisavalt avar ning samas sügav, et kangastuda millalgi taas kuulaja mälus. Isegi kohmakust ei märka – või on ta selle arendanud täiuseni kontekstis ja kontekstiloomes. Pigem Johnny Crewdson ei ole žanrivahetaja, vaid leiutab ise uusi (mikro)stiile. Ta mitte ei astu ühte ja samasse jõkke, vaid on ise vool. Me elame vastandite maailmas, ning lepitada poolusi on trikiga asi. Voolul on oma gravitatsioon, mis võtab kaasa siit ja sealt – ka vastandlikke asju. Mulle meenutab "Gravalax Impersonator" kergelt vana lemmiku Ken Nordine'i vaibi ja lähenemist 60-70ndatel – jutusämplid ja kummastavate lugude jutustamine valdavalt kergema ent veidralt nihestatud (avangard)helikeele saatel.
