- Lo-fi
- Deconstructed pop
- Sound collage
- Breaks
- Improvised music
- Psychedelic
- Avant-garde
- Sampledelic
- Outsider house
- DIY
- Experimentalism
- Drone folk
Kui siinkirjutaja lemmikblogija Johnny Zchivago nimetas Mark E. Smith`i üheks Briti DIY-liikumise hertsogiks – hoolimata tõigast, et mehel võib-olla ei olnud kahekümne aasta jooksul mitte ühtegi kainet päeva ning ajakirjandus oskas üles leida kõige segasemad väljaütlemised (milledes siiski peitus tihti sügavam mõte), siis Johnny Crewdson on DIY-liikumise väikevürst, kes aastakümnete pärast – olen selles täitsa veendunud – leiab edutamist kõrgemale (aeg pikemas perspektiivis on armuline ja õiglane). The Hirundu sündis hetkel, kui kamp Blackpool`i õllelembeseid tüüpe vahtis diivanil Happy Mondays`i laivi 80ndate lõpus; saades sellest inspiratsiooni, alustasid veidrate popeksperimentidega, mille vundamendiks said kodused salvestussessioonid. Mingist ajahetkest jätkas Crewdson The Hirundu`t ühemeheprojektina, trikitades stiililiselt peaaegu kõigega. Iga järgmine üllitis oli prognoosimatu – abstraktsest elektroonikast ja sügavast tumeämbiendist sulnite klubirütmide, kummastava droonfolgi ja psühhedeelse indirokini. The Hirundu tegi kümme aastat enne Ariel Pink`i seda, millega Pink hiljem tuntuks sai. Üllatavad ka need 18 minutit – see on segu kinemaatilisest sämpledeeliast, perifeersest friikhausist, vaaremade-isade aegsest (tantsu)muusikast, jatsust, dekonstrueeritud elektroonilisest muusikast, udupasunasse kinni jäänud folgist ja-mida-veel! Olgem ausad, see tüüp on palju sügavam, sugereerivam ja samas naljakam kui näituseks Oneohtrix Point Never (keda ma ei viitsi-kannata enam kuulata). Vanameestes on see essents, mis noortel veel puudub. Nii hirmutav kui see ka ei oleks, siis seda EPd võikski lõputult kuulama jääda.
