- Synth-pop
- Electronic pop
- Art pop
- Chiptune
- Easy listening
- Alternative pop
- Electro pop
Kolm Adam Sigmund'i keskperioodi üllitist (2011-2013) Happy Puppy Records'i all ühte kausta pakitult, mis erinevad üsna tema praegusest hoiakust. Kahjuks ei saa hinnata tema suundumisi esimeste üllitiste põhjal nullindate alguses-keskpaigas, kuna ei ole jõudnud neid veel kuulata. Hoiak on ilmselt vale sõna, hoiak võib olla isegi sama, aga vorm on ilmselgelt elektrooniline võrreldes tema praeguse lo-fi mehe slacker rock'iga. Nimetame seda Origami Repetika süntpoppkogumikuks, kuigi jah, süntpopil ja süntpopil võib olla vahe...kui võrrelda seda Pet Shop Boys'i, OMD või Erasure'i muusikaga. Ilusakõlaline, kergelt pateetiline ja puhevil, aga sunnib kuulama. Kergelt elektropopilik glasuur servi katmas, mis õrnalt kriimustab ja irriteerib; meenutab seetõttu mõneti teist tolleaegset väljapaistvat artisti Dave Keifer'it ehk Cagey House'i. Siin on kasutatud isegi autotjuuni, aga maitsekalt. Ja ühe loo juhatab sisse ja hoiab selle rühti kitarr; samas ennustades, mis tulevikus juhtuma hakkab. Lummust kasvatav kuulamine – ühelt poolt iisi ja puhastav, teisalt tähelepanuvõitvalt trikitav. Meistriklass.
