- Experimentalism
- Electro-acoustic
- Acousmatic music
- Industrial
- Ambient
- Avant-garde
- Illbient
- Psycho-acoustic
Kui rääkida infomahuka(ma)test stiilidest, siis industriaalmuusikast ei saa üle ega ümber. Miks peakski heast asjast üleüldse üle saama – võiks ju norida keeleteaduslikult. Ainuüksi artistid žanri piirides moodustavad omaette universumi (nt Zoviet France, Big City Orchestra). Üldisemalt konkreetsemale liikudes – konkreetsete albumite puhul võib nii kirjeldusliku kui narratiivse lähenemise puhul lõhki kirjutada. "Lõhki" on hea määrsõna, andmaks edasi industriaalmuusika kavatsust, peegeldust ja üldisemat mõtet. Inimene (looma)liigina on ängide ja meeleheite küüsis; selle küüsis, mis ligi neli sajandit tagasi manufaktuuride tekke ja sellest johtuva tööjaotuse ja võõrandumisega tekkis ja aegamööda süvenes. Lisaks kommunikatiivsele ja kirjelduslikule funktsioonile võib industriaalmuusikal olla ka teraapiline efekt – kujutan ette, kuidas indiviid on õhtu lõpuks kokku lapitud, haavapisteid, sinikaid-verevalumeid, arme ning täkkeid täis. Teiseks aspektiks on eksistentsiaalne äng ning teadmatusest ja poolikutest tõdedest tulenev pingeseisund. Näiteks radioaktiivsus kui füüsiline fenomen, mis looduses on kogu aeg eksisteerinud. Mitte ainult siis, kui on toimunud tuumaplahvatus – nagu paljud inimesed arvavad. Ioniseeriva kiirguse looduslik foon ümbritseb meid kogu aeg; on olemas teatud piirnormid, mille piirides radioaktiivset fooni ei peeta ohtlikuks. Teisalt on see ka ligikaudne-hinnanguline, kuna puuduvad rangelt otsesed tõendid konkreetse radioaktiivse näitaja ja mõnede haiguste (peamiselt onkohaigused) vahel. Mitmendast millisiivertist ja/või kui pika kiirguseksposotsiooni vältel algab aktualiseeriv piir? Kuidas hinnata ühe või mitme teguri olemasolu ja vastastikust mõju? Selge see, et tuleb võimalusel heaga eemale hoida.
CS Industrial 1982-2010 on Tšehhi leibel, kes on teinud tänuväärset tööd taastamaks Tšehhi ja Slovaki industriaalmuusika kadunud pärandit. Tõsi, praeguseks hetkeks võib viimase numbri plaadifirma nimes kunati kaasajastada. Käesolev Boheemia nelik on olnud aktiivne neli kümnendit, kasutades peamiselt kitarre, lindiluupe ja raadiovastuvõtjat. Selle albumi nimi kõlab tõlkes kui öine jahimees, ning selle all peetakse silmas – üllatus, üllatus! – ioniseerivat kiirgust. See teema on neile südamelähedane – 1986. aastal üllitasid nad pärast Tšernobõli reaktori plahvatust vastavateemalise albumi (ka see on saadav käesoleva leibeli alt). Kiirgus kui salajane ja nähtamatu, kiirgus kui sõber ja vaenlane. Muusikaliselt on mõjus see kolmelooline – pelutavad industriaalsed kajad ja kahinad, mis liiguvad ruumiliselt ette- ja tahapoole; mida omakorda täiendavad peaasjalikult katedraalioreli sugereerivad akordid ja üksikult et mitte öelda juhuslikult soleerivad klaveriakordid. Aga ka muusikalis-terminoloogiliselt on palju määramatust – kas 2006. aastal salvestatud album on industriaalmuusika või juba postindustriaali valdkonda kuuluv? Kuidas ja mille põhjal seda määratleda? Kas viimatimainitud termin ei ole mitte sisult tühi ja seetõttu jamps? Kas mitte juba esimesed industriaalmuusika tegijad ei näidanud ära moe kui aja ja ruumi parameetritest sõltuva nähtuse vastast põlgust? See on eeldustele vaatamata paradoksaalselt rahustav ja esteetiliselt kosutav kuulamine, ning kindlasti naaseme selle viljaka kollektiivi teiste albumite manu varsti tagasi.
