- Black metal
- Dungeon synth
- Death metal
- Hardcore
Kuidas kellegi, aga siinkirjutajale assotsieerub brutaalne metal-muusika ennekõike ülikiirete ja masinlike trummikäikudega. Niivõrd täpne ja tehnitsistlik ja põrnitsev, et kõlab peaaegu tantsumuusikana. Nali naljaks, aga kunagi nimetati CAN'i Jaki Liebezeit'i inimtrummimasinaks, st tagus breikbiiti. Black metal'i kuldseks perioodiks kahtlemata oli 90ndate algus Norras, mis ammutas jõudu paganlusest; ja ütleme otse – kristluse vastasusest. Kui mõelda natuke lõuna suunas, st keltidele, siis nende paganlik traditsioon ei olnud vähem kuulsusrikas (et mitte öelda kurikuulus). Tohutu võitlusjanu (kasvõi nende pea üleloomulik vastupanu märksa paremini relvis roomlastele), vereohvrid, tuleohvrid, nõidpreestrid. Carnún on Iiri nelik, mis eksisteeris aasta-poolteist, andis ühe laivi ning salvestas posu lugusid. Ei ütleks, et nende muusika on midagi väga erilist, samas midagi kaevata ka ei ole. Kõva nuudeldamine kusagil death metal'i, hardcore'i ning bläki vahel, aga see on enamusel selle valdkonna puntidel. Eks bläkk olegi kahe mainitet žanri sohipoeg. Vahetevahel lisab värvi süntesaatoritel mängitud lood ja avangud (mida tänasel päeval nimetatakse vangikoopasündiks). Selle muusikaga ongi nii, et kas konkreetsel kuulajal klikib konkreetse ansambli-albumiga või mitte. Isegi kui ei kliki, siis mingi kutse jääb hinge pärast kuulamist. Kindlasti tuleks kuulata ka teisi taolisi Iiri punte Iiri metal-muusika arhiivist.
