10/21/2010
Bmind Uncommon Things EP (Tranzmitter)
Jätkame muusikaga Brasiiliast. 23-aastase Jaime de Almeida Simões`i aka Bmind`i aasta alul ilmunud 3-looline (ning 35-minutiline) EP on siinkirjutajat juba pikemat aega irriteerinud kui üsna hoomamatu taies. Iga kuulamisega on üha enam ilmnenud, et see on prog-muusika tänapäevaste mallide järgi. Ei, mitte ses mõttes, nagu oleks sel stilistiliselt pistmist neoprogega, vaid see sätestab ise omad reeglid, olles tugevalt mõjutatud 70ndate aastate intellektuaalsest kitarrimuusikast (a la Adrian Smith, Randy Rhoads, Jake E Lee, David Gilmour). Kaks esimest, pikka - umbes 15-minutilist lugu - kätkevad elemente kesktempolikust trance`st/bubblegum techno`st, millesse on integreeritud keelpilli- ja etnotrummide sämplid, mulksuv psühhedeelne elektroonika, dub`ilik kaja ning loova produktsiooni ja tämbriga vokaliis pluss tõnupedarilik manifesteeriv mana (ah jaa, teises loos lööb kaasa leiblikaaslane Holocaos). Erinevad kihid on kenasti üheks sulatatud, üksteise suhtes nihkuma pandud, võimaldades sünergiavektoril esile liikuda. Emotiivses plaanis on helindid hillitsetud, pigem mängides vastaspooluse võimalikkusega. Lõpulugu (ühtlasi nimilugu) on akustiline, peegeldades noormehe kitarrioskusi - omandatud muusikakoolist nullindate alul -, sisenduslikku vokaalmaneeri ning portugalikeelse laulu kaunikõlalisust.
Kuula albumit siit
8.6
Loomer Coward Soul (Sinewave)
Brasiiliast Porto Alegre`st pärit nelik ringutab ja sirutab, näidates uuel albumil muskulatuuri. Nende aastatagune debüütalbum "Mind Drops" (Little Room) oli lihtsalt kena üritus, seesugune, mis tagantjärele meenub üksnes märgi mahapanemise tõigana. Kuid nüüd nad kuuluvad plaadifirma Sinewave hõlma alla ning see peegeldab ennekõike märki kvaliteedi tõusust.
Nagu bändi nimigi vihjab, on nende ristiisaks My Bloody Valentine. (Austraalias on teinegi samanimeline shoegaze-rühmitus). Kuigi "Loveless"-i 5-loolisel eriti ei märka, on seda enam "Isn`t Anything"-i mõjud esil. (Kuid igasugu tribuudist on asi siiski kaugel). Küllap tajute ka Slowdive`i, Swervedriver`i, Smashing Pumpkins`i, aga ka 94. aasta Bizarre`i jalajälgi. Vastandid on kokku kuhjatud - kriipivad ja huilgavad kitarrid, kõrvetavad feedback`i servad, massiivsed ja lainetena valguvad trummiliinid, mees- ja naisvokaali õhuline unisoon ning eraldatus. Võrreldes debüütreliisiga on grunge`likku segmenti masterdatud ning tühja, atmosfäärilist hõngu süstivat ruumi (kuuldavate) struktuuride ümber kuhjatud. Küte otsa ei saa, seda valgub juurde ja peale. Superlood on Coward ja Super Fuzz (muljetavaldav shoegaze`i ja grunge`i puhastustuli). Ilmselt juba kolmas album Sinewave`ilt minu selle aasta top 50-s (This Lonely Crowd`i ja Hangin Freud`i üllitiste kõrvale). Leegitseb, raisk!
Kuula albumit siit
9.4
10/20/2010
ArnAck To mars (Breathe Compilations)
Liegè`i produtsentide Arnaud Rosoux` ja David Schreder`i (Dio2xide, Kingfisherg) 6-looline debüütreliis on täis seesugust helisegmenti, mis viib mõtted paljudesse suundadesse rändama. (Et reisimuusika, või mis? Marsile?). 34 minutit hõlmaval EP-l võib kuulda sulneid kosmilisi analoogkajasid, õrnalt lo-fi`likke kesktempos rütmistikke, IDM-külgnevusi (kaks viimatinimetatut kombineeruvad tugevalt omavahel) ning manuaalselt klahvkadega laotud bassisaunde (igasgune robustsus ning haavatavus helikeeles muudab kontseptsiooni orgaanilisemaks). Ning ka kosmilise kõlaga minimalismi ja poptolmu ühitavat süntesaatorieksperimentalistikat, mis oli omane 70ndate krautrockalkeemikutele (Elektriktus, Konrad Schnitzler) või siis mõnele 90ndate ja nullindate krautrockesindajale (To Rococo Rot, Kreidler, Tarwater). Teisisõnu, "To Mars" kulgeb sci-fi ja lo-fi vahepeale jäävat niiti mööda. Võtame näiteks Sorry, Dog!-i, mille rohmakalt pinda puutuvad rütmikäigud ei ole ülejäänud helipilti vahetult integreeritud, andes seeläbi kuulajale võimaluse oma ettekujutused ümber mõtestada. (Igasugune muusika, mille "portfoolios" ei sisaldu etteennustamise elemente, on tegelikult ekstraordinaarne). Dünaamiliselt ja (üleüldse sugestiivses tähenduses) on eeskujulikem näide The Mome Raths in my Studio. Väga hea EP.
Kuula albumit siit
9.3
10/19/2010
[Vana ning oluline] Fasp Fasp (Nishi)
Ehk mäletate, et umbes kuu aega tagasi arvustasin artisti nimega Hitori Tori (album "Kinematics", (Panospria)), mille taga on kanadalane Julian La Brooy (aka Julian Lavern), kes oli tuntud varasematest projektidest Finch and Fasp. Viimatinimetatu moodustas ta koos Joel Crawford`iga ning vancouverlased reliisisid ainult ühe, samanimelise albumi legendaarse Nishi Records`i alt 2002. aastal.
Ka reliis on nüüd legendaarne. Vähemalt peaks seda olema. Abstraktsed luupivad rütmimustrid, intelligentse techno kontseptsioon, milles on nii kosmilisust-ulmelisust, industriaalset vinet kui kaugustest kajavat halvaendelist kaja; sinna vahele mahuvad ja pealt katavad huvitavad sündiefektid, mis sageli haakuvad pehmemate momentidega, hakates tasahilju IDM-dimensioone kompama. Erinevalt paljudest seesuguse orientatsiooniga puntidest kasutavad nad ka häälutusi, ning kohati julgelt. Näiteks lõpuloos Cyl Fies, mis kõlab elektroonilise (pool)sümfooniana.
Tõepoolest, 11 lugu, mis esmakuulamisel võivad jätta mittemidagiütleva mulje, kuid järgmiste kuulamistega avanevad ning toovad purustava potentsiaali esile.
Kuula albumit siit
Tellimine:
Postitused (Atom)