Multi-Panel Train Times For Sway (No-Source)

Utrecht`ist pärit Ludo Maas läheneb 2004. aastal salvestatud, kuid muusikatööstuse radaritele nähtamatuks jäänud albumil folkmuusikale tervistavalt nihestatud ülekandega, andes nimetet žanrile uue mõõtme ja vitaalsuse. Tõsi see on, et noore hollandlase muusikat iseloomustab tabavalt multipaneelsuse mõiste, andes seeläbi võimaluse kokkupuutepunktidele ning ohtratele vihjetele.

13-looline album on täidetud meloodikalaadsetest progressioonidest, drone-liinidest, shoegaze`i mikroskoopilistest fookustest, strummivatest akustilistest kitarridest, minimalistlikust elektroonikast ja IDM-rütmikast, lehmakellaindie`st ning lo-fi-laadsest koendist. Vahetevahel paisuvad osad mini- ja kvaasisümfooniateks, teinekord sumbub helijoon kestvasse hillitsetusse (kuigi see on kaunis sumbumine). Eriliselt märkimisväärt on modernklassika ja ambient`i vahele paigutuvad sünkjalt tüüned osised. Omaette väärtus on Maas`i värelev ja varjuküllane vokaalmaneer, kaasates vahetevahel ka amsterdamlanna Pien Feith`i (sooloEP "The Wilderness Sound" aastast 2007, samuti osaline ansamblites The Very Sexuals ning Neonbelle) - kelle vokaal justkui pärineks tänapäeva Põhja-Ameerika eksperimentaalfolgi traditsioonist -, pakkudes suuri momente. Keskmise inditroonilise muusika anonüümsusest kontrastselt eeskujulikum üllitis.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Big Spirit

Big Spirit/CLLCT
Myspace
Lastfm

[Kogumikud] Homemade-LoFi-Psych: HLFP #4 Sound Explosions (FMA)

34 rada ning rohkem kui 2 ja pool tundi muusikat. Nagu käesoleva kogumiku koostaja mainis, saadeti talle 217 lugu, mille seast tuli valik teha. Valiku kriteeriumiks ei olnud ainult (subjektiivne) "hea" ja "halb", vaid käesoleval sai rõhuasetus psych-rock`ile ja psühhedeeliale seatud. (Mis loomulikult on taaskord tunnetuse küsimus). Loomulikult on siingi palju seesugust materjali, mis ei mahu mainitud žanrite piiridesse (mis on samuti paratamatu, kuivõrd neile žanritele on niikuinii iseloomulik eksperimentalismi "juhatav" tahk). Siin on ragga-elemente, ulguvat ruumirokki, lo-fi`d, baggy-muusikat, fuzz`i, kriipivaid kitarridrone`i, tagurpidi käiatavate kitarride lumma ja primitroonikat. Ühtegi läbikukkunud lugu küll sellelt kogumikult ei mäleta. Seda enam, et artistid sellel kogumikul on võõrad (erandiks on üksnes Paneye ja Wonder Wheel. Erilisemad hetked? The Bavarian Druglords`i Goldsoul kõlab kui The Charlatans kuldsetel päevadel, olles oma saundi kõvasti reverb`i juurde keeranud (ning vokaalis on rohkem ianbrownilikku impressiivsust); Strangers Family Band`i Strange Transmissions kõlab kui Jim Morrison`i tagasitulek taevastelt laotustelt, olles vahepeal põiganud Hindustani poolsaarele, liites ragga-psühhedeelia The Doors`i saundi. Nolo (Fondu) demonstreerib robustse psühhedeelroki võlu ja valu. Wonder Wheel on jätkuvalt tasemel kosmilise lo-fi shoegaze-lennuga. Blancanus (All Smiles) naeratab Farfisa oreli vikerkaarte vahelt, meenutades saundilt nii Clinic´ut, Inspiral Carpets`it kui Silver Apples`it; Sky Picnic (Moons of Jupiter) väljendub väga mitmetahuliselt - siin on maailmavalulisi kitarrihorisonte, post-rock`ilikku massiivi ja eepilisust, mikrotasandi saunde ning loomulikult kriipivat ruuminoir`i. Kui mõelda energia, jõu, mitmekesisuse ning väljapeetuse peadpööritavale ning orgaanilisele kombinatsioonile, siis on see kahtlemata üks parimaid kogumikke, mida siinkirjutaja kuulnud on.

Kuula albumit siit

[Artistid] Lunatick

Liminal Recs
Lunatick

Alex Schaaf Radiohead's Kid A : Re​-​imagined (Bandcamp)

Kui kõigi-aegade edetabeleid koostatakse, siis Radiohead on alati kenasti platsis. Seda kahe albumiga ennekõike - "Ok Computer"-i ja "Kid A"-ga. Muusikakriitikute küsimus on pigem selles, et kas London`i pundi taiesed paigutada esimesele kohale või mitte. "Ok Computer" oli ilusate lauludega eksperimentaalne britpopp (Briti indieroki kuldaastast 1997, loe: Spiritualized`i, Blur`i, Primal Scream`i, The Verve´i, Stereolab´i, The Charlatans´i, Supergrass`i, Oasis`e jpt albumid), kuid "Kid A" märkis nullindate kohalolu, britpopi sümboolset surma ning totaalpopi esilekerkimist (millega oli samuti võimalik kõvasti raha kokku kühveldada). Radiohead on selles mõttes kahtlemata õnnelik punt, vaatamata sellele, kui palju ka Thom Yorke ei manaks õnnetuid poose ning obsessiivseid grimasse esile. Kuigi mäletan, et "Ok Computer" kõlas samuti esimesel kuulamisel nagu futumuusika, oli "Kid A" innovatiivne pilotaaž rockbändide seas ekstraklassi märkiv, mida pidi üsna palju seedima, et emotiivne sentiment tehnoloogilise tulevärgi vahelt kätte saada, mistõttu mõjus ehk isegi depressiivsemana kui eelkäija.

Samuti on Radiohead tõmmatud fookusesse, kui asi on omandanud tõlgendamise või mash-up-mõõtmed. Briti legendit on ennegi klassikalises võtmes kaverdatud, kuid newyorklase Alex Schaaf`i (tuntud ka Yellow Ostrich`i kehastusena) üllitise teeb eriliseks just rõhuasetus "Kid A"-le. (Kindlasti peitub põhjus ka 10 aasta tähtpäevas). 10 lugu, kuigi erinevas järjekorras kui originaalalbumil. 2 piaanot, 2 viiulit, 2 tšellot pluss 6 lauljat (bass, tenor, 2 alti ja 2 sopranit). Emotsioone on minimeeritud, eepiline jahedus on esile tõstetud. Võiks küsida, et mis järgmiseks - kas Radiohead `ist tehakse rockooper? (Kihlvedusid võib sõlmima hakata). Eeldused on igatahes olemas - seda tõestab ka käesolev reliis. Lemmik on rangelt kasin tõlgendus How To Disappear Completely-ist ning Idioteque-i tõlgitsusversioon töötab samuti nagu alati (ka ülejäänu on tasemel). Siin ongi mõtlemiskoht muusikutele-heliloojatele - andke oma kuldloomingule erinevad arranžeeringud, erinevad tõlgendused ning erinevad vormid (mitte alati ei tehta seda teie eest ära). Ei ole mõtet oma ressurssi raisata.

Kuula albumit siit

8.5

Min-Y-Llan/Bagpipe Whiskey The West Coast (Kift Flipper)

Wales`i muusikast rääkides tulevad ennekõike meelde kaks folgipõhjaga eksperimentaalset indie-ansamblit (Gorky`s Zygotic Mynci, Super Furry Animals), paar edetabeleid vallutanud rühmitust (Manic Street Preachers, Catatonia), paar uue aja ansamblit (Los Campesinos, Joy Formidable) ning üks karmima kõlaga punt (Feeder). Suurbritannia mõistes on kaguosa kahtlemata perifeeria - teistsuguse kultuurilisuse kants -, mis on siirdanud olulist ning (teise)tähenduslikku Briti popmaastikusse.

Verisulis plaadifirma Kift Flipper`i kolmas reliis on kahasse kirjutatud label`i kahe esimese üllitise autori - Min-Y-Llan`i ja Bagpipe Whiskey`i -, väidetavalt Pembrokeshire`i krahvkonna parimate technoratsanike poolt. Hip-hop-räppi ning "läänekallast" siit eest ei leia, kuid tulemuseks on 10-looline igati korralik ja mitmekülgne teos, mis avab programmeeritud kitarrimuusika/folktroonika, dünaamilise technopõrke, ämbiendi, downtempo ning moodsa klassika uksi. Nurgelised rütmid, kriipivad keel- ja pseudokeelpillid, nobedalt lippavad klaveriakordid, eepilised orkestratsioonid jpm moodustavad orgaanilise terviku (isegi sel juhul, kui need moodustavad teineteise suhtes ontliku järjestuse). Korraliku viimistluse, ideede eeskujuliku realiseerimise ning sentimentaalse lainetuse kombinatsioon on alati kõrgeid punkte väärinud.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] PierrotheMoon

PierrotheMoon
Pavillon36 Recordings
The Studio Stereo
Myspace
Lastfm