Vulturius Electrovulturism (Jamendo)

Gdynia linnast Poolamaalt pärit 31-aastane Vulturius [ka Vulturius (Maestus)] alustas elektroonilise muusika loomega 1996. aastal, kuigi reliisis oma esimesed albumid alles selle aasta alul. Kui esimene üllitis "Vultechspheric" kulges atmosfäärilise drum and bass`i rajajoontel, siis 12-looline järg "Electrovulturism" valgub stilistiliselt laiali - trummi ja bassi biidid muutuvad tihedamaks ja nurgelisemaks ning hakkavad kolisema (jungle), lisanduvad happelised trance-rütmid/trancetronica, puurivad elektrojurakad ning pulbitsev sünteetiline maastik. Kõrgemad, meditatiivset alatooni kandvad heliregistrid on ilmselgelt mõjutatud new age-klassikast (poolaka eeskujud on muuseas Vangelis, Tangerine Dream, Klaus Schulze, Jean-Michel Jarre). Tõepoolest, album on täis kauneid happelisi sündisaunde, lähendes kohati Air`ile (nt Vulturius Maestus - Astral Requiem). Siinkirjutaja lemmiklood on enniomorriconelike harmooniatega Vulturius Maestus - Big City Loneliness ning Vulturius Maestus - It's Too Bad pluss parajalt tembutav Vulturius - Immolation. "Electrovulturism" on peaaegu 70 minutit pikk ning jagatud mitmetesse sektsioonidesse. Kus Vulturius (Maestus)`est saab lihtsalt Vulturius, seal hüljatakse meditatiivne põhirõhk ja esoteeriline nimbus ning muututakse klubirütmide keskse(ma)ks. Põnev kuulamine igal juhul.

Kuula albumit siit

8.9

[Vana ning oluline] Luigi Archetti Fragments on Speed, Slowless and Tedium (Domizil)

Kes kuidas teab - kes teab Luigi Archetti`t tema soolotööde järgi, kes koostöös Bo Wiget`iga (Archetti/Wiget), kes mõlema järgi. 55-aastane itaallane on viimase kahe kümnendi jooksul olnud üks olulisemaid elektroonilise muusika kontseptualiste/sound artiste. Temaga seotud diskograafia on aukartustäratav ning muusikaliselt on ta suutnud ikka ja jälle uusi rakursse avada.

Kahe ja poole aasta tagusel üllitisel keskendus vanameister salvestatud helimaterjali üleminekupunktidele/aladele ning helide vähendamise/aeglustamise võimalikkusele ja piiridele. Instrumentideks olid elektrikitarr ning hilisem helitöötlus ja uuesti arranžeerimine. Tõepoolest, kolossaalsed kontseptuaalsed klaaspärlimängud leiavad aset käesoleval reliisil - kiirused-tempod nihkuvad teineteise suhtes, eeldusel, et ka erinevad helifraktaalid suhestuvad ja paiknevad üksteise suhtes. Nihe ongi albumi keskne vahend ja meedium. Hoolimata digitaalsest keskkonnast ei sumbu heli - see jääb piisavalt põnevaks, nauditavaks ja ka küllaseks. Ehk on see isegi värviküllane, kuigi need toonid manatakse kuulaja tajus teistsugusel viisil esile. Hõredad ja undavad, kohati signaali meenutavad helid progresseeruvad kurjakuulutavaks boreaalseks kõminaks, tühjusele antakse vitaalne eluvorm. Minimalistliku dünaamika vahendusel - võnge kui liikumine, liikumine kui muutumine, muutumine kui vähenemine ja lõpuks kui kadumine.

Kuula albumit siit

[Artistid] Un vortice di bassa pressione

Inglorious Ocean
Myspace
Lastfm

IlKobra All'epeca (Sostanze)

IlKobra on klassikalise muusikahariduse taustaga Edoardo Taori, kes on muuseas mänginud ka nu metal- ja hardrock-puntides. Mis iganes, kuid 6-7 aastat tagasi avastas itaallane enda jaoks pöördumatult elektroonilise muusika võlud ning aastad hiljem asutas plaadifirma Sostanze Records`i. Ta on jaganud lavalaudu seesuguste klubimuusika legenditega nagu The Panacea, Vinka, Crystal Distortion, Suburbass, Banditos, Pseudonym ning Empatysm. Kuulates roomlase teist albumit tuleb nentida, et tegu on tõepoolest andeka ja huvitava muusikuga. Drum`n`bass on kese, mille ümber keerlevad ning mida uuristavad reiviturbulentsid, orkestreeringud, turntablism ja maailmamuusika elemendid (araabia motiivid), klassistsistlikud ja kammerlikud virvendused ning muidugi struktuuri kõvasti raputavad bassijurakad (mis kohati muutub väga madalsageduslikuks müdinaks). Sageli see kese intensiivsuse laksu all nihkub, muutudes thrill`n`bass`i nihilistlikuks vooks. Bassid on tõesti eeskujulikult valjud ja sünged, teisalt kõrges heliregistris võib tajuda avarat värvigammat. Helide tagant peegeldub kompromissitus, mis - arvestades lisaks ET tausta - kuulub pigem avangardi valdkonda kui täidab tantsuplatsi helindamise eesmärki. Teisisõnu, Edoardo Taori pillub-viskab-lammutab-ehitab, kaotamata hullunud mängu juures kordagi elegantsis ja kvaliteedis. 

Kuula albumit siit 

9.4

The Living Targets Inneriot (Airbagpromo/Jamendo)

Kolmeliikmeline The Living Targets tuleb Montanist Põhja-Itaaliast. Lõunatiroollased mängivad debüütalbumil segu grunge`st (õrna hardcore`liku puudutusega), popmetallist ja täiskasvanurokist. Eelistatult eeskujulikult, paipoisilikult ning klišeedest kubisevalt - vaatamata mänguosavusele kõlab see oma tuttavlikkuses mittemidagiütlevalt. On`s maailmale tõesti vaja järjekorras 137ndat või 402ndat Metallica või Nirvana tribuutpunti? Lugesin nende kohta, et nad alustasid tuntud ansamblite lugude kaverdamisega, misjärel jõuti omaloominguni. Tõsi, nende omalooming on paremal juhul poollooming. Kahjuks seegi jauramine ei hakka kuidagi peas kruttima ning võimsatest kliimaksitest võib üksnes unustada. Õnneks on 10-loolisel üllitisel paar kohta, mis annab lootust tulevikuks - Intro kõlab väga futuristlikult - tumeelektroonilised hoovused ja süngelt pulbitsevad alarmi meenutavad saundid -, eriti veel konteksti arvestades; träki Trash teises pooles tuleb korraks sisse psühhedeelne sündifoon, mis loob kitarride taamal huvitavaid assotsiatsioone. Ehk järgmine kord jälle ja rohkem?

Kuula albumit siit

5.7

[Artistid] Australian Tropical Stinger Research Unit

Australian Tropical Stinger Research Unit
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Bram Nelson Tokyo Dawn Classics (Tokyo Dawn)

Soome muusiku Jaakko Autio aka Bram Nelson`i "Tokyo Dawn Classics" pärineb aastast 2001 ning peegeldab ilmekalt nullindate alguse ajastuvaimu ning suundumusi - teisisõnu, jazz-muusika ja klubirütmide ristamise kõrgaega. Acid jazz oli huviorbiiti tõusnud umbes 10 aastat tagasi ja 4 Hero mõjukast teosest "Two Pages" oli möödunud 3 aastat, ning 7 loos on kuulda neid mõjujooni. What He Plays segab elektroonilisi biite ja balkani rütme, When We Sleep ja City Harmony liiguvad ühelt poolt samas rütmis, teisalt kandes selgemat lounge-varjundit, platseerudes kuhugi Bugge Wesseltoft`i ja St Germain`i kõrvale; Le Mort Du Petit Prince peegeldab kõige enam vana kooli acid jazz`i. Kuid Bram Nelson ei ole kindlasti elektroonilise jazz`i ortodoks - Collision Of Asteroids (Part 1) mängitakse free jazz- ja improvisatsiooniliste mustritega - akustilistega, muideks. Pärast kummarduse tegemist legendile (Finger Of Coltrane) algab reliisi kõige eripärasem träkk - prantsuskeelne Le Temp De Lete, mille kammerlik unistuslikkus on tõeliselt rammestav ja kaunis. Tõepoolest, "Tokyo Dawn Classics" on algusest lõpuni kompromisse välistav, muutudes seeläbi tõeliseks klassikaks.

Kuula albumit siit