Blogiarhiiv
2/21/2010
2/20/2010
[Vana ning oluline] Mentz Piani EP (Humanworkshop)

Hollandis resideeruv Stephan Raab aka Mentz üllitas “Piani” EP möödunud aasta jõululaupäeval. Ajastus oli tähenduslik, seda enam, kuivõrd 4-looline album demonstreerib (nu-) jazzmuusika parimaid omadusi. Kes on kuulanud tema 6 aasta tagust “Relocate” EP`i (Tokyo Dawn), teavad, et tüüp on sündinud kuldmune munema. Sämplipõhine muusika, mille allikateks on vanad helisalvestised, dokumentaalfilmid ning erinevad instrumendid-instrumentalistid. Meenub saundkollaažikunn Chenard Walcker, kelle tegevuse ideoloogiliseks-praktiliseks lähtekohaks oli varasemast muusikast sämplite kogumine ning nende rekontekstualiseerimine, mis tema arvates oli eetiline tegevus ning sisaldas eneses ka uut autorlust. Tõepoolest, parimal juhul luuakse uued muljetavaldavad vormid, halvimal juhul sattutakse autorikaitseühingute huviorbiiti. Sämplitele ehitatakse uued lood - justkui kummitusorkester oleks tänapäeva kaasatud (oma laivesinemistesse kaasab ta pärismuusikuid). Täpsemalt väljendub see suitsuvinest läbiimbunud trompetisaundides, kummituslikes theremin-helides, kinemaatilistes orkestratsioonides, üksikutes jutukatketes. Ühesõnaga, kõik, mille kuulmine viib inimvaimu rändama, sunnib olevikusituatsioonist väljuma. Imeline noir.
Kuula albumit siit
Sildid:
Chill out,
Cinematic,
Humanworkshop,
Jazz,
Jazz noir,
Nu jazz,
Sound collage
2/19/2010
[Vana ning oluline] Vlor sacred places in the city (Silber)

Vlor (Brian John Mitchell ning Russell Halasz) alustas tegevust 1992. aastal The Cure`i ning Bauhaus`i lugude akustilistel kitarridel kaverdamisega, millele õige pea järgnes esimene laialiminek. Kokku tuldi uuesti 1997. aastal kui salvestati “lavished” EP ning aasta hiljem “luxate” EP (neid pakutakse tänapäeval ühendalbumina). Kuivõrd USA duol puudus raha varustamaks endid kajaefekte tekitava tehnikaga, siis kasutati selleks loomulikke (kõla)ruume. Näiteks reketpalli saali. Ühesõnaga, see oli ulatusliku reverb-narmastusega shoegaze, mis oma kõlalt meenutas My Bloody Valentine`i atmosfäärilisemaid ning eepilisemaid (When You Wake) You're Still in a Dream; No More Sorry; Moon Song), samas ka eksperimentaalsemaid hetki (Touched); teisalt oli helipildis ka tumedamat sentimenti pluss rütmi hõredust või selle puudumist, lähenedes seeläbi teise legendi - Lycia - shoegaze`i, darkwave`i ning ethereal pop`i ristandhelipildile (muideks, mille liider Mike VanPortfleet kuulub tänapäeval Vlor`i koosseisu).
“Sacred places in the city” on ennekõike sümboolne selle poolest, et jäi viimaseks ühiseks salvestussessiooniks ehk vana Vlor`i viimaseks albumiks, pärast mida keerasid lähimad sõbrad pöördumatult tülli (paralleel Spaceman 3`ga). Võrreldes eelmiste üllitistega on reverb`i osakaal märgatavalt vähenenud ning (akustilised) kitarrid kõlavad käeulatuses. Kitarriarpedžod joonistuvad selgepiiriliselt välja - kuigi üllitis on instrumentaariumilt minimeeritud ning helikeelelt minimalistlik - suudab duo lisaks kunstilistele püüdlustele välja pigistada rohkelt meeleolu. Ei ole ju vahet, kuidas seda lummavat 33-minutilist setti karaktiseerida - igatahes kingapõrnitsemis-, post-rock- ja darkwave-fännidele on see maiuspala. Teisalt - olles siiski kaugel eemal kõiksugustest poptsentritest ning minimalistliku lähenemise kaudu pigem lähemal akadeemilisematele ringkondadele, võiks selle albumi sihtgrupp olla märksa laiem. Vlor`i ülejäänud loomingule lisaks soovitan kindlasti kuulata ka
Brian John Mitchell`i kõrvalprojekti Remora (kus alustas kitarr(drone)eksperimentidega 90ndate keskpaigas pärast Vlor`i esimest lagunemist) ning hetkel Vlor`i koosseisu kuuluvate muusikute (eksperimentaal)loominguga.
Kuula albumit siit
2/18/2010
Guezos Oito Destinos (Aregueifa)
.jpg)
Galiitsiamaalt, Hispaaniast pärit 7-liikmeline ansambel demonstreerib oma locus`ele ning plaadifirmale Aregueifa (mis omakorda peegeldab locus`t) kohast helipilti. Nende etnopopi skeemi läbivad psühhedeelsed (oreli)sõidud (Terradentro); teisalt - rahvuslikult meelestatud Astuuria-Galiitsia bändid ei saa loomulikult läbi ilma omi (keldi) juuri demonstreerimata. Näituseks avalugu Guezada 69 ristab etnorokki ning happelist tantsurokki. Justkui haldjad saabunuks madchesteri-peole ning võtnuks peo üle. Loos Acción-Reacción tõugatakse psühhedeelia valjult refrääniosas sisse; sinna kõrvale on ka lisatud introspektiivset tahku. Vals do Regueiro ristab omavahel downbeat-käike, hardrock-riffe ning kohalike torupillide (gaita) sentimenti. Gaitad ning oreligruuvid hoiavadki enamikes lugudes elegantselt meeleolu üleval. Todo Perfecto on ainus, mis mulle käesolevalt ei sümpatiseeri - kuigi seda alustab sulnis yanntiersen`lik akordionimotiiv, muutub träkk õige pea suhtkoht platnoipopiks ning banaalseks latiinoestraadiks. Obskuurne Benvida a Terradentro on minu lemmik, mis oma lühiduselt ning kaemuslikult iseloomult on pigem mõeldud interlüüdina ja sissejuhatusena lõpuloosse Terradentro.
Kuivõrd Viljandi Folgi organiseerijad on lisaks piiritletult pärimuslikule muusikale ka kutsunud sinna bände, mis on otsinud popist tuge (Oort, Zetod, Haydamaky), siis Galiitsia-Astuuria skeenest leiaks küll ja küll adekvaatset täiendust oma roster`i täitmiseks (nt Xurxo Romani, Xera, PROJECTO [TREPIA] jpt).
Kuula albumit siit
8.1
Tellimine:
Postitused (Atom)