2/16/2010
2/15/2010
Sakura Pups Carving You With An Electric Chainsaw=Going Green (Dramacore)
Ameeriklane Trevor Osborne on hakkaja mees. On ja olnud osaline paljudes ansamblites (Homemade Abortion Kit, Famous Halos, Cyanide Theodicy, Tre[Too]Silent, Yung Slug, Megalodon, ?hred, Kids Talk Trash, The Attention Deficits, Myst of Despair, Silent Heroes).
“Carving You With An Electric Chainsaw=Going Green” on 23-aastase arizonalase teine album Sakura Pups`i nime all (debüütalbum “The New(est) Black” oli reliisitud Läti leibli DEXANDTHECITY all paar aastat varem). Need on tema ametlikud albumid - vaadates nimekirja Sakura Pups`i avaldamata reliisidest, on nimekiri kordades pikem.
Lisaks hakkamisele on Osborne ka vihane tüüp. Koguni vihast kobrutav. Sakura Pups`i veskid jahvatavad täisvõimsusel - segades kokku cybercore`i ja grindcore`i, metalli ja elektroonilist puru. Kiiretempolise elektroonilise biidi - mis kohati omandab rave-muusika parameetrid - taamal ihub ja ägab metallvokaal vihast, higist ning ihast, omandades vahetevahel äärmise (goregrind-)mudalõhna (Beaten By A Moth! - mille algus, muideks, meenutab vägagi ühe Suede`i(?!) träki lõiku albumilt “A New Morning”). Tõepoolest, siin on mõned sofistikeeritud mullistused. Teisalt - üksikud klaveriklimberdused ning jutusämplid siin-seal kõige selle taamal ei suuna ega muuda assotsiatsioone. Lood on keskmiselt 2 minutit pikad ning sirgjoonelised tald-ees sõtkumisega. Teisalt on rütmides ning vokaalis piisavalt variatsiooni ning õhku, et albumit ei peaks üheülbaliseks pidama. Elektroonilisele (ekstreem)metal`ile andujatele peaks need 21 minutit küll meeldivat üllatust pakkuma.
Kuula albumit siit
8.3
Jacques de Villiers sleepsongs (Jacques de Villiers)
Kaplinnas (Lõuna-Aafrika Vabariigis) resideeruv Jacques de Villiers on tundmatu suurus (ambient-)muusika maailmas, kuigi tema pakutav heliline avarus on võrreldav Hea Lootuse neemelt avaneva vaatega ookeanile. Debüütalbumi “sleepsongs” 5 lugu järgivad eksperimentaalambient`i rida - põimides tavapärasestesse hõllandstruktuuridesse drone-, shoegaze- ning noise-esteetikat. Õieti küll on need mõjud vaevu aimatavad. Näituseks loo Moon Ballad/Improvisation for Trevor/Shine a Light on Every Room (part 2) algust on füüsiliselt valus kõrvaklappidest kuulata. Poole pealt lugu nihestub kergelt, liituvad meloodilised kihid ning piaanoklinked, ja eepilised parameetrid settivadki paika. Lõpulugu The Dying Song/Mon Ami viskleb lahkhelides - ühelt poolt ragisevad, et mitte öelda räpakad bassisaundid, teisalt tundmatutest kaugustest kostuvad helindid looduvad muljetavaldavaks väljundiks. See saund on “rikutud” - järelikult olemata aneemiline. Samas eepiline - võrreldav pildiga näha kaugustes mõnd laeva hääletult uppumas. Ilusad unenäod (millel ei ole õnnelikku lõppu).
Kuula albumit siit
8.9
2/14/2010
Uniform Motion Picture (Aahh/No-Source)
Uniform Motion on - Andrew Richards ja Renaud Forestié - anglo- ja frankomaailma üks kohtumiskohti. Sarnane sild nagu on olnud Stereolab, kuigi kontseptuaalselt piiritletum, hillitsetum ning akustilisem. Ning seni veel ühekeelne. Päris meelevaldne see võrdlus muusikalisest seisukohast siiski ei ole, kuivõrd ka UM`i võib lugeda eksperimentaalse popmuusika hulka. Rääkides seesugusest muusikast-helikeelest, ei saa üle ega ümber singer-songwriterlus`est. Teisalt selle projekti eeskujud ei ole kitarridega kommuunimuusikud, vaid eraklikud vagabundid. Hiljuti tutvustasin Saksa muusikut Andreas Rohden`it aka gillicuddy`t, ning veel varem USA moosekanti Phil Reavis`t, kellede eeskujud peituvad Ameerika Primitivismis. John Fahey, Leo Kottke, Robbie Basho on need, kellega minimalistliku (ning primitivistliku) helikeele kaudu tekib sugulussild.
Sama kehtib ka albumi “Picture” kohta, mis on üllitatud kahasse Aaahh-records`i ning No-Source`i all. UM`i helikeel baseerub 4-keelelisel kitarril (millel algselt oli 2 keelt rohkem), mille kihte (ka vokaalkihte) korduvalt käiatakse, duubeldatakse, moonutatakse. Sinna vahele lisatakse minimalistlikku, orgaaniliselt ühitatud elektroonikat (parim näide Citizen Grave). Eksperimentaalne folk, alternatiivkantri, samuti opereeritakse transsmuusika ning post-rock`i hunnitute elementidega. Üllitist on võrreldud Elliott Smith`i, The Notwist`i ning Sufjan Stevens`i muusikaga. Lisaks Ameerika Primitivismi esindajatele mainiksin kindlasti ka The Sea And Cake`i omanimelist debüütalbumit (millelt kostub veel vähe elektroonilisi allhoovusi võrreldes hilisemate reliisidega), algusaegade Iron & Wine`i ning hiljuti Kill Mommy Records`i all oma debüütalbumi “Like The Morning Sun Does” üllitanud Emm Smith`i aka Stereo Moon`i. Samuti meenuvad siinkirjutajale meie omad vennad Urbid ning Johansonid. Muusika, mis pendeldab reaalsuse ning unenäolisuse vahel (näituseks Falling Off Trees omandab lõpupoole suisa ambient-muusika dimensionaalsuse), tahtmata siin või seal kinnistuda. Kuid sellest kinnistamatusest hoolimata ei ole helikeel närveldav või rapsiv. Isegi siis, kui kitarrid moodustavad nurgelisi kõlakombinatsioone, seisab selle kontrapunktis kuulajat puudutav vokaaltämber. Dream folk-numbrid vaheldumas psych-folk`i omadega. Imetabane reis - mida muud võikski seesuguse muusika kohta lisada.
Kuula albumit siit
9.5
2/13/2010
SAMSHARA Omega (Jamendo)
SAMSHARA (programmeerimise, sämplerite ning vokaali) taha peituv keegi hispaanlane avaldas eelmise aasta lõpus debüütalbumi “Daoshi”, millelt kostus peamiselt sirgjoonelist, kohati ka psühhedeelset electro-big beat-rock`i. Gruuvide vahele oli segustatud näputäis hip-hop-vokaali/efekte, mis täitis üksnes rütmide sugereerimise eesmärki.
Tõsi, euel albumil “Omega” - samuti Jamendo all - on vokaalil iseseisvam roll (lugudes garabato trip ning Lier). Muusikas ei ole enam sirgjooneliselt lajatavat rusikat, v.a loos Lier. Heli on muutnud uinutavamaks ning struktuurid mitmekesisemaks. Muutusest annab enim tunnistust avalugu blue - smooth jazz/nu jazz/downbeat`ilik trillerdus. Garabito trip jätkab massiivsete sündiriffide, võbeleva elektroonika ning hispaaniakeelse hip-hop-sentimendiga. Instrumentaallugu japan areneb veelgi üllatavamasse suunda - Kagu-Aasia päritolu ning (drone-)keelpillid arenevad (omamoodi) minisümfooniaks, veel enne kui lugu jätkub ning kulmineerub sulni elektroonilise draivina. Lier on inglisekeelne trash-vokaalribaga hip hop. Lõpulugu No turning back meenutab oma harmooniliselt sulniduselt japan`i - kuigi selles on märksa teravamakõlalist essentsi sees. Vaatamata sellele, et album on stilistiliselt väga mitmesse suunda laiali valgunud, ei kannata sellest üllitise kvaliteet. Puuduvad lood, millele võiks mõtteski näpuga peale näidata. Siin on meeleolukust, dünaamikat, ulaklust, teisalt ka hillitsetust ning kõrgtasemel kunstilisust.
Kuula albumit siit
8.8
Tellimine:
Postitused (Atom)